Naeratus

Kuidagi on nii, et asjad ja sündmused liiguvad kutsutu suunas. Eelmisel aastal sain ühe vana mehe pööningult 1896. aasta Nikolai II portree, samaaegses raamis. Lasin puurida tööl seina augu, riputasin pildi ja sealt see viimne tsaar mind vaatab. Seetöttu ostsin ka endale Henri Troyati raamatu "Nikola II". Mitte ainult. Selle kirjaniku elulugude kirjutamislaad mulle sobib. Olen mitmed kuulsad Venemaal elanud inimesed tema kaudu endale tuttavaks teinud.
Inimlikus plaanis mulle Nikolai meeldis. Otsustusvõimet oleks võinud rohkem olla. Loomulikult ei istunud mulle tema pödur võimuhimuline naine. Samas ta armastas oma meest ja lapsi. Ja ma ju tean, millesse inimesed hakkavad uskuma, kui lootust enam pole. Ja kui tegemist on oma lapsega.

Aga ühe mu sõbra naine tuli välja avaldusega, et mulle nagunii ei meeldi naised :) Ju siis nii on. Seega ma ei juurdlegi tsarinna üle enam.

Teise elamuse sain Andre Tamme "Lapsepõlvekülast". Jutt naiivselt helge. Kõik on roosamanna. Kõik on head psühhologiseerimata tegelased. Dialoogid olid nõrgim koht. Nad olid pärit nagu mõnest üleeelmise sajandi didaktilisest lasteraamatust. Muidugi meeldis mulle, et minu vanaemast ja isast oli kenasti kirjutatud. Neist ei saakski ebakenasti kirjutada. Selleks peaks inimestel olema ulme hea fantaasia.
"Hästi tore pere on Põllu talu vanal perenaisel ja tema ise on üks kuldne hing, auks ja uhkuseks kogu külale."

"Jah, üks mõnus ja abivalmis mees on see meie naabrite veoautoga väimees."

Ma ise mäletan vahemaid ja inimesi natuke teisit, aga ma olin väiksem ka (nagu mainitud on mitmel korral). :) Tegelikult see raamat pani mind naeratama.

Käisin täna teatris ja selle asemel, et nautida etendust, hakkasin mõtlema näitleja isikliku traagiliste juhtumite peale. Kruttisin ennast ikka nii üles, et naerukohtadel julgesin kõvemini nuuksatada, et mitte päris ära lämbuda. Etenduse lugu rääkis mehest, kes tellis enadale palgamörvari. Aga laheda tooni andsid eelarvamused, mis inimestel on erinevate rahvustega seoses. Üks tegelane ütles toredasti: "Mind ei huvita Su riigi invaliidistunud ajalugu." Ja tegelikult nii ongi.

Käisin seenel, ronisin Roostal, ....,  sain valusa õppetunni (mille üle hetkel on väga hea meel. Kummaline küll, aga tänu sellele toimus nagu vabanemine. Ebaõnnestumise töttu sain painest lahti. Imelik, aga ma naeratan, kui sellele mõtlen). Olen näinud ilusat uut kodanikku. Olen saanud kutse teiste suurest röömust osa saama. (Kaks viimast mõtet panevad mind ka naeratama).

Naerata ometi.

Pole põhjust kurta

Käisin korra Amsterdamis. Tundus tõesti, et ainult korra, sest oleks tahtnud rohkem näha, rohkem jalutada, rohkem ... . Kõik, mis kogesin, oli käimist väärt. Väiksed ja suured ölled. Tõsiseltvõetavad ja lihtsalt nime pärast muuseumid. Rahvast oli palju ... nagu ükskord Türgis, kus kõik elanikud pluss turistid olid kogunenud ühte kohta, sama oli ka Amsterdamis. Järjekorrad ... Tegelikult tagasi vaadates on see isegi humoorikas, et seisad sabas selleks, et näha samu asju, mis on internetis :) Tegelikult on vahva näha ja katsuda köigi turistidega koos erinevat nänni. Trügida ja naeratades vöörale inimesele oma keeles midagi "inetut" öelda. Mõnikord ma unustasin ennast ja kasutasin rahvusvahelisi sõnu.

Korrastasin just oma meened ja mälestused ja panin riiulile laagerduma. Tõenäoliselt satun kunagi veel Hollandisse, sest üks tähtis asi jäi nägemata :)

Spordiga on asjad kummalised. Hirm on tulnud. Pole ju väga halvasti läinud, aga süda väriseb ... ei taha enam hetkel ... Tahaks lahkuda väärikalt. Jooks hakkab natu-natu välja tulema, kuigi südamel on ikka oma mötted. Tuleb minutis palju, palju tümpsuda, viimati oli rekord 216.

Iga samm võib olla viimane, aga ometi astume edasi.

Nii on

Kui ma olin väga noor. Nii umbes 7. Maal vanavanaema juures oli üks noormees. Minust umbes viis aastat vanem. Ai, küll ta oli ilus. Pikk, sihvakas ja minu vastu väga kena. Ega ma ei tea, kas tal eriti alternatiive oli. Käis temagi vanaisa juures maal, kus järgmine naaber elas sügaval metsas, kuid tema vanus algas kindlasti numbriga seitse ja seal taga oli veel mõni arv. Seega seitsmeaastane oli kindlalt võluvam. Igatahes see noormees jooksis minuga ja mägis peitust. Andis oma väikseks jäänud kalossid mulle, millesse olin sama kiindunud kui noormehesse endasse.  Tema vanaisa suri, maja müüdi. Tulid uued inimesed. Minu vanama suri. Kaugeks jäi koht ja unustusse inimesed. Möödus kõvasti üle kahekümne aasta, kui ühel töisel asjajamisel tuleb mu juurde meesterahvas, kellel üks mure lahendada, millega mina saan teda aidata. Seisame esikus ja räägime. Töised ajad saavad tehtud. Noormees ütleb, et kas sa ei tunne mind ära, olen see noormees su vanaema juurest. Mul ei lähe pilt kokku. Aju ei lase. Vastuolu on suur. Vestluskaaslane on must lühem ja ümaram, prillid peas ja ilma kalossideta. Mu lapsepõlve armastus sai sekundiga otsa. Olin natuke kurb. Aga see uus mees oli ju ka tore. Ikka olin kurb.

Arthur Japin "Suur maailm"

"Inimene on nii pikk nagu ta vari, iga kord, kui vaatad, taas veidi erinev."
"Usu mind, Lemmy, ainult üks asi on hullem kui tunda, et sind on ära kasutatud ..." --- "... see on tunda end kasutuskõlbmatuna."
"Kui su käised on liiga lühikesed, kas sa raiud siis käed otsast?"

Lõit

Lõhkusin veel mõned kopratammid. Hea rassimine oli. Sel tüübil on ikka täitsa selge, kuidas vesi peatada ja muda okstega kokku põimida. Tammide lõhkumisest põnevam oleks näha, kuidas see loom seda ehitab. Kuskile kraavi, kus see kedagi ei sega.
Igatahes, kui ma räägin, et käin metsas kettaid lennutamas, siis ma pole päris täpne. Tegemist siiski kultuurse ja tsiviliseeritud pargiga. Vat nüüd käisin metsas, kus oli nii tihe, et ainult sipelgas mahutus okste vahelt läbi (ja tõenäoliselt see imepeenike kobras ka). Üks inimene oleks napilt metsisele peale astunud ja kuna tundsime ennast mõnusalt miski putukapesas, siis saime küünarnukki (üks paremasse ja teine vasakusse sekundilise vahega) nõelata või hammustada või susata. Mina küll ei suutnud valusähvatuses tuvastada, mis see just oli. Seda tean, et kolm päeva sai kratsida.

Iga päris eestlane peab ikka kord aastas tegelema Tammsaarega. Käisime Vargamäel. Seekord unistustest oli jutt. Mõnes mõttes on tore, et lugu nii selge, et ei pea näpuga jälge hoidma. Saab keskenduda seekord siis näiteks unituse tahule. Ei meeldi see, et kohti müüakse rohkem, kui tegelikult rehetaresse mahub. Enda füüsiline ebamugavus hakkab tunda andma ka siis, kui etendusse sisse elan. Tehku siis pilet euro võrra kallimaks ja lasku inimesi vähem ja on toredam.

Ikka ja jälle meeldis mulle Mari. Eelkõige näitleja. Nii ilus ja ilmekas ja ... . Samas kunagi varem meeldis mulle ka Mari ... eelkõige näitleja. Raamatus ei mäleta, et ta mu lemmik oleks olnud.

Udo Uibo raamat "Sõnalood" on hetkel laual. Hakkasin suurest inspiratsioonist kohe ise sõnu looma ja kasutama selliseid, mis juba vananenud või murdelised. Põnevasti kirjutatud ... Hetkel lemmik.

Käisin esimest korda elus veel ühes Eesti kohakeses ... Järva-Jaanis.

Varsti, varsti ...

Uni

Mul on suur uni. Maailma suurimast hobusestki suurem. Olin sunnitud täna kaks tundi autoroolis olema. Selleks jõin portsu energiajooki, võtsin peale hääletaja, et ta lobiseks minuga (tegelikult 30 minutit täisvaikust) ja hiljem kuulasin raadiost teadussaadet, kus sundisin ennast kaasa mõtlema kosmoloogia valdkonnas. Igatahes jõudsin koju enne vihma. Isegi enne tähesadu.

Mis siis väsitab?
Ma ei tea, sest tegelikult puhkan. Mõni päev füüsilisest tööst ja teisel päeval emotsionaalsetest mõttetegudest. Mulle meeldivad päris mõned inimesed. Selleks, et oma poolehoidu väljendada, olen suhelnud. See küll ei väsita, pigem ikka kosutab. ... Olen ka oma aega veetnud vabatahtlikuna. Väga tugevdav tegevus. Hariv. ... Esimest korda ujumas käinud. Päris ujumas. Karastav. ... Paar päeva tagasi olin kinos üle paari aasta. Film oli nii nii emotsionaalne, et sellest üle saamiseks kulub natuke maailmas mulle antud ajast. ... Kuid see ei väsita mind. Ravib? ...

Just möödus sisutihe nädalavahetus, kus ühtegi tegevust ei teinud kaks korda (kui nüüd just söömine ja see teine asi välja arvata). Tartus tutvunud erinevata kujudega, näinud meest, kes oligi orkester, saanud nii positiivseid uudiseid, et maailm tundub grammi võrra õiglasem koht. Aaa ... Autoga mööda kruusateed sõitmine väsitas mind küll. Samas tegevuse hetkel hoidis ikka ekstra kikkis.

Jalka MM ka ei lähe peris nii nagu ma unistasin.

Ja nüüd ma sööks seda torti, millest eile loobusin. Võtaks kohe mitu tükki.

Tempo

Tore, kui on palju tegevusi. Pole hetkekski igavust tundnud. Aga alati on aga. Tempo tapab. Distants ei tapa.

Käisin üle kolme aasta Saaremaal. Puud on nii pikaks sirgunud, et ei tunne vanu ja armsaid kohtasid ära. Tugitool ahju kõrval on teine. Diivan on teine. Akna kõrval ei ole habemeajamiseks mõeldud harjakest. Õnneks vana peegel oli alles. Samalaadne oli ka reaktsioon: "No, nüüd ma kukun küll istuli." Ainult kolm aastat tagasi üks teine kukkuski. ... Oli sama, aga nii vööras.
Aeg saare peal oli tore. Nagu vanasti ... lõbusad jaanipäevad mere taga.

Jooksin teistkordselt "kõvamehejooksu". Ilm oli lahe ja ujuda jahe. Või oli see nüüd vastupidi. Mulle meeldivad üritused, kus täiskasvanud inimesed saavad ametlikult mudas roomata ja üle seinade turnida. Ükskord Inglismaal ronisime üle aia ja naabrivalve kutsus meiel nö mehed peale :) Sellel jooksul seda muret pole. Ei pea kartma, et mudatriibud näos mu rohkem naeruväärseks teevad.

Nali naljaks. Aga sain ka ühe võidu võistlustel. Mitte üksi, vaid koos majasõbraga. Me moodustame hea paari, temal on külmad närvid ja minul strateegia. Mõlemad võivad ka alt vedada :) Vedasidki, aga millegagi me selle võidu välja teenisime.

Timur Vermes "Ta on tagasi":

"Ühele noorele ettevõtmisele pole midagi ohtlikumat kui kiire edu."

"Kõige rohkem ärritab mind nende hommikuinimeste juures see kohutav heatujulisus, otsekui oleksid nad juba kolm tundi ärkvel ja jõudnud Prantsusmaa vallutada."

"Need on kriisihetked, mis toovad esile tõelise juhi."

"On hämmastav, milliseid teid leiab saatus, et jõuda oma sihile."

Vist on suvi ... aja planeerimine (krohvimine, pahteldamine, jooksmine, disc golf, kodused toimetused, hea seltskond, lugemine, kohustused maal ... ootamatused).

Radikas

Istun kodus ja ootan, et mõni tuleks ja paneks radiaatorid paika. Pidid kaheksast tulema, aga kes varem on kellast hoolinud (hetkel kell 11). Muidu pole hullu, aga meil kõik mööbel kiletatud ja teha pole suurt midagi. Istun vaibatul pörandal ja vaatan internetist Zlatani ilusaid väravaid. Ta on õnneks löönud neid piisavalt palju. Saab aega täita küll. Jooksma tahaks minna, aga enne ei saa, kui nad kohal on. Ei tea, kas siiski.

Olen juba mõned päevad oma uude erialasse sisse seadnud. Krohvinud ja pahteldanud. Esialgu mulle selline elu meeldib, aga võib-olla seni, kui hakkab rutiiniks kujunema. Võlub see, et päevakava on paindlik, söön siis, kui köht tühi ja lähen hingan värsket õhku, siis kui tahtmist on. Erineb praegusest töökorraldusest tunduvalt, kus iga asi käib kella järgi. Õhtuks peab lihtsalt miski asi olema loogilises kohas, et järgmine päev jätkata.

Zlatan Ibrahimovic ja David Lagercrantz "Mina, Zlatan"

"Unistused võivad teoks saada ja su õnnelikuks teha."
"Aga unistused võivad ka teoks saada ja su hävitada." (Mino Raiola)