Kolekole

Kui kõrgemad võimud on olemas, siis palun tegelege mu kolme suure sooviga. Andke tagasi inimesed kellesse uskuda, ja ainult need samad. Uutesse peab jälle investeerima. Peab ennast alla suruma, tuleb armastamist õppida, aga vanad head tunded on üle. Väga üle. Lase inimestel näha seda tugevust, mis meis on. Ära anna inimesel rohkem kannatada kui ta suudab ja las ta ise otsustab selle üle.

Väiksed soovid. Ära lase tugevamatel öelda nõrgematele, et nad mõtlevad kaks korda kiiremini. Ära lase tugevamatel üleüldse sorkida kellegi haavades ega suruda nõrkadele kohtadele. Lase inimesel teist inimest mõista. Ja lõpuni välja.

Lase olla anonüümne ja kutsumatu lokaalse prominendi seas. Ainuke naine pükskostüümis. Ainuke naine, kes on kole. Keegi, kellega tegelikult polegi kokkupuudet. Töötab ühes, elab teises ja maksab makse kolmandas vallas. Ja tunded on kuskil mujal. Nii üle ja keegi ei taha neid. Miks ei taha, isegi riiud elatakse kolmanda peal välja.

Selline lugu siis...Tiba segane

Õpetlik lugu

Märksõnaks on õpetlikud lood. Avastasin, et neid mu arsenalis hakkab väheks jääma. Televiisorist oli üks film, mida ma ei vaadanud. Filmis olidki dialoogid pinevad, seega kuulsin nii mõndagi. Konteksti ei tea, aga lugu oli järgmine: Noorele poisile kingiti hobune. Poiss oli õnnelik, külaelanikud olid röömsad. Zen-budismi õpetaja kostis selle peale: "Eks me näe." Möödusid aastad, poiss kukkus hobuselt ja murdis jala. Poiss oli kurb, külaelanikud ka. Õpetaja ütles:"Eks me näe." Tuli sõda ja külapoisse värvati armeesse. Katkise jalaga poiss jäi koju, teda ei vajatud. Poiss oli rahul, küla oli rahul. Õpetaja vastas traditsiooniliselt:"Eks me näe." Lõpp.

Tegelikult nii ongi. Relatiivsusteooria. Kontekst. Aeg, mis annab arutust.

Eks me näe!

Rumal

Täna sain jälle teada kui rumal ma olen. Nii rumal, et ma ei mõista isegi enda tahtmiseid. Nii rumal, et meisterdan pettekujutelmad ja elan nende lummuses. Nii rumal, et ei hinda seda, mis mul on, ja ihalen millegi adrenaliinirikkama poole. Nii rumal, et armastan tingimusteta ainult kahet inimest. Ja ühte enam pole. Seda vähemnõudlikumaks see tunne muutub. Samas leidub lolle, kes minust hoolivad. Ju siis eelmises elus on jätnud suure karmavõla, sest miks neid muidu pannakse sellisele proovile, hullem kui keskaegne nõia selgeks tegemise katse. Nii rumal, et ei usu midagi enne, kui ei katsu seda oma kahe käega. Nii rumal, et jätan kõik tähtsa ütlemata ja saan endale magamata öö, sest oleks tahtnud ütelda. Nii rumal, et tahaks aega tagasi keerata ja teha seda, mis on tõeliselt tähtis. Nii rumal, et võtta südamesse ütluseid, mis baseeruvad pealiskaudsusel. Nii rumal, et solvuda. Päriselt, ma ei teadnudki, et see on minu arsenalis olemas. Mida see sõna oma olemuses peidab? Solvuma tähendab haavuma. Et olen nagu püssikuulist musklisse pita saanud.

Ma solvasin ennast. Õnneks oli tänane õhtupoolik, mis andis vastuseid. Ma andsin päev otsa ja tulin koju ja olin saaja. Mitte just kõige tänulikum, aga siiski ... Nii rumal... Ma solvan maailma oma olemusega.

Lihtsalt võtke minust see, mida vajate.

Friik

Arvutist sõltuvuse ülim aste on saavutatud. Istun Ülemiste keskuse esikus ja trükin oma mõtteid. Võiksin ju mööda poode kolistada ja kaloreid kulutada, aga pigem istun ja vahin totakalt tühja pilguga ekraani. Ootamatult mõnus ja anonüümne on olla. Inimesed sebivad paremalt ja vasakult, aga kellelgi pole küünemusta jagu ühist minuga. Peaks siia elama tulema. Nujah, siis juba teatakse, et see hull oma rüperaaliga peksab aega surnuks.... Iga päev. ... Ja anonüümsus oleks kadunud.

Poodides ei saa ju rahulikult patseerida. Müüjad on vist kõik koos hiljuti kampaania korras läbinud miskid suhtlemiskoolitused. Igatahes ei saa varvastki poodi sisse pista, kui juba miljon küsimust ja topelt sama palju abistavaid käsi. Ma tahan poes olla nagu muuseumis. Vahin eksponaate, kujutan neid vaimusilmas päris maailmas ette ja siis valin uue huviobjekti. Kuidas saab võõras tädi mind selles aidata. Fantaseerib koos minuga?

Tegelikult peaks hakkama erinevaid dokumente lugema ja korrigeerima oma edaspidiseid tegevusi, aga uni tikub peale. Igava tööga vist ongi selline kaitserefleks. Ehk aju palve, palun ära kuluta mind, jäta teravamate elamuste jaoks.

Aga meeleolu kõigub endiselt edasi tagasi nagu kahemehesaag. Keegi võiks lihtsalt "mu kätt hoida" küsimusi esitamata.

Lähen Jyski.

Piripill

Lood sellest, et närvid on katki.

Näide üks. Lõbus õhtupoolik toredate inimeste külas, kes pakuvad alustuseks udupeent veisepraadi punaseveinikasme ja rohelise salatiga. Tundus isuäratav. Väike vaidlus lihatükkide üle. Kellele meeldib pooltoores ja kellele süsiküps. Ja algas taldrikute täitmine. Mu lauakaaslane võttis jupi, mis pidavat olema mahlane, kuid valmis. Mahlakus tilkus kohe ilusale laudlinale jättes sinna umbes 5-millimeetrise läbimööduga plekipoisi. Ja ma sain kohe tänitama ja võtma hakata. Salfakaga tupsutada linikut ja muidu asjalik olla. See kõik oli selleks, et võiksin järgmisel minutil tunda tõelise ässana ennast. Ma ei soovinud lihamahlu lauale loovutada ja seega tõstsin enda taldriku vaagnale lähedale. Samal ajal muidugi ei jälginud üldist lauakatet ja piraki ..., kogu veinikaste oli ümber. Ilus punane helerohelisel taustal. Loomulikult oli tegemist ka kuuma ollusega. Selle asemel, et nüüd tupsutada taskuräti või nuustikuga lauda, hakkasin hoopis pillima ja võitlema, et täiega ei murduks ja koju ei jookseks. Tahtsin ennast karistada ja samas tahtsin, et asi mööduks. Tegelikult oli ju pisiasi. Kastet jätkus õnneks veel, lina on pestav ja keegi põletushaavu ei saanud. Aga ma ei saanudki enam oma õhtut käima. Või oli põhjus juba varasemas?

Näide kaks. Käisin jõusaalis ilma oma tavaliste kambajõmmideta ehk siis omaette. Juba mitmendat korda, muide. Ei plaaninud oma treeningkava muuta ja ikka rinnalt suruda kaks kilo raskema kangiga kui eelmine kord. Plaani järgi oli arenguaeg. Esimesed kaks seeriat möödusid muredeta, isegi hoiatust ei olnud lihastes. Kolmanda seeria eelviimase tõuke ajal tundsin, et parem käsi ei taha kaasa töötada ja otsustasin kangi madalamale astmele panna ja puhkust pidada. Aga võta näpust või varbast. Vasak asetas oma poole ilusti paika, aga parem lihtsalt lasi kangi lahti. Mu aju küll sellist käsklust ei andnud. Siis kukkus lahtine ots mulle rinnale ja kuna asetus jäi kaldu, siis hakkasid kettad suure lärmiga maha kukkuma ja otsustasid veel veereda ja muud tralli teha, et ikka rohkem nalja saaks. Ma ei jõudnud veel toibuda, kui appi tõttas üks mu väike sõber. Sportimas oli väga palju rahvast, aga minuni tormas ikka see, kelle puhul mul oli kõige rohkem piinlik. Ja jälle. Selle asemel, et olla adekvaatne täiskasvanu, hakkasin jälle pillima. Tule taevas appi. Juba mõtlesin, et lahkun ruumist ja igaveseks. Õnneks sai mõistus võitu.

Kas võib veel miskit juhtuda?

Teerist

Vana tuntud tõde - inimesed on nii erinevad. Ja mina olen niiiiii aeglane. Võtsin kätte oma veininütsiku ja äkki meenus mulle jutuajamine, kus mind valgustati nähtustest, mis toimusid ümber minu "naba", aga mina arvasin, et see oli juhuslik. Ei. Ma ei saanud selle sündmuse taustast üldse aru. Ma nägin seda ahelana, mille dikteeris meeleolu ja eelkõige selle looja. Ainus, millele tähenduse omistasin oli tagajärg, aga ma oleksin pidanud põhjusega tegelema. Ravi inimest, mitte haigust.

Ja esimene klaas vedelat juba otsas. Kas see on nüüd põhjus või tagajärg. Kas tagajärjel saab omakorda olla tagajärg? Või on see teooria, et läksid püksid, mingu ka traksid. Ja üleüldse, kellel seda pluusi vaja on. Ja kas sellest puuduvast pluusist ei saanud kõik alguse? Või oli see ka juba millestki tingitud tulemus. Jõuan jälle sinna, et kui jumal on meie poolt, siis kes on meie vastu?

Kristlikuks minnes, äkki ka see oli lihtne ja loogiline lugu. Koputa ja sulle avatakse, küsi ja sulle antakse. Ja lõpuks ära unusta oma põski ette keeramast. Ja miks ma oma eluga rahul pole? Mul ju ometi on kaks enam-vähem tervet põske.

Neljas klaas. Kas see on ravi? Või haiguse süvendamine?

Juhan Smuul: "Andel ja teadmisel, isegi geniaalsusel on piirid. Rumalusel neid ei ole: ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse ees!"

Pudel otsas.

Automaat maas

Tänane päev on helgem kui eilne. Ilm on külmem ja pea hakkab ka segastest emotsioonidest jahtuma. Kahel päeval õnnestus mul ka näha siirast röömu, mida oma olemasolu ja ootamatu kohalviibimisega suutsin inimestele pakkuda. Tegelikult ma ei kujutanud ettegi, et väga tuttavale uksele koputamine tekitab suurema südame värina kui automaatse käigukastiga auto juhtimine. Kusjuures ma ei mäleta, et ma kunagi oleksin vajalikuks pidanud sellele uksele koputada. Ikka pastlad koridori ripakile ja käsi lingile. Jopp esimesse varna ja kohe suurde tuppa tugitooli.

Ma mitte ainult ei koputanud, vaid ka ootasin avamist. Ja ... ja ... selline üllatus ja rõõm. See oli ehtne. Järgmises toas oli teine sama siiras emotsioon. Ja siis rääkisime villastest sokkidest. Teisel päeval käitusin vanade tavade kohaselt. Sisenesin suurde tuppa ja potsti oma kohale küljega telekat kiikama. Siis me enam sokkidest ei rääkinud. Võtsime teemad läbi, mis oli vaja, et lõpetada üks etapp meie elus. Panna kasti lukku mälestused, mida saab kirjeldada pisaratekiskujateks. Veider, aga see oli esimest korda pika aja jooksul, kui tundsin, et mind vähemalt üritatakse mõista.

Nüüd ma olen sõitnud esimest korda automaatkäigukastiga masinaga. Vasak jalg ja parem käsi tõrkusid tegevusetult istumast. Ülejäänud ihuliikmetega koostöö sujus. Ma ei taha hakata oma sõnu sööma, aga on võimalus, kus ütlen, et alusetult olin naeruvääristanud seda liiki autosid. EI, ma ei loobu kunagi manuaalsest tegevusest. Ma pean sahmima ja kontrollima oma tegevusi, sest muidu vajun unistuste ja analüüsi maailma ka roolis olles. Aga enam ma ei kriiksu inimestega, kes julgevad kiita automaatika mugavusi. Muidugi oli see liikur ka suurem ja raskem kui mu igapäevane töövahend ning seetõttu teel püsimine suurepärane. Ma loodan, et ma seda ei pannud laheda käigukasti arvele.

Loodan, et täna saab trenni.