Vanadus

Uus avastus. Ilusad ja päikselised päevad. Ma olen välisõhus viibinud piisavalt, aga ikka valge. Pole varasematel aastatel sellele nii suurt tähelepanu pööranud, aga mulle tundub, et selle asjaga on nii nagu mul iga teisegagi. Harjuta, tee, viibi päikese käes palju tahes, ikka ei saa üle oma varju hüpatud. Või siis lihtsalt pole oma laulu üles leidnud.
Käisin eila Valgerannas ronimas. Vanaks olen jäänud. Sõna otseses mõttes. Meeldib väga kõikuda puude vahel, vaadata silma oma kõrguskartusele, aga enam ei annaks selle nimel "oma elu". Ja kui pea ikka palavusest ringi käib, siis ei lähe järgmisele rajale. Mul on häbi vana olla ja just eeskätt seetõttu, et mul polnud imelik nö katkestada. Hetkel on see mu eneseotsingute uus leid ja ma hästi ei suuda sellega toime tulla.Mul on häbi, et mul ei ole häbi.

Käisin ka eila Tõstamaa mõisas (koolis) vaatamas Gerda Kordemetsa "Surm, sünd ja laulatus". Mulle meeldis see lugu. Nad ei mänginudki suurte efektide peale, polnud pauku ja mürtsu ja autosid (imelik suveetendus, tõesti). Oli kolm näitlejat ja laulja. Ja siis tore armastuslugu, mis polnud imal, vaid natuke karm. Veel oli vahva see, et ajalooline kontekst oli tugev, jutud katkust, näljast, Põhjasõjast, nõidadest ja ebausust, rootsiagsest Narva linnast. Tagurpidi näitamine oli ka hea element pinge üleval hoidmiseks. Kas peaks ka olemaga agad? Muidugi olid, alustades ebamugavatest koolitoolidest (vaesed lapsed) ja lõpetades kellegi hullu autoalarmiga, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Peale kõike muud olid mõned agad ka seespool, aga see lugu lummas mind seekord. Ma isegi ei aimanud.
Ning kõik laval olevad näitlejad ei olnud ka mu lemmikud. :)

See on vanadus ...