Puhkus vol 5

Majapidamise kõige huvitavam koht on endiselt külmkapp. Selle uks käib kinni lahti. Midagi sealt ei võeta, midagi juurde ei panda, aga käiakse vaatamas ja imetlemas. Avastasin, et olen selle mõne tunni jooksul, mis kodus olen olnud, paar korda külmiku juures käinud ja selle sisu tühja pilguga vaadanud. Ja siis tagasi tulnud oma eelnevate tegevuste juurde.

Üllatus, üllatus ... ma olin eile kutsutud kolmele peole. Päriselt ka. Seega kõige hilisem kutse langes ära, kuigi raske südamega. Mulle tundus, et need, kus käisin, seal olin oodatud. Esimene üritusekene oli uue väikse kodaniku auks ja teine siis suurejooneline vananemine. Sellest võikski natuke lähemalt kirjutada. Läksin koosviibimisele, kus tundsin ainult sünnipäevalast, teadsin veel ühte meeskodanikku ja päevakangelase naist oli ka korra näinud ühes suures kaubanduskeskuses. Ülejäänud nelikümmend inimest olid täiesti uued, isegi tänaval pole kohanud. Esimese tunni aja jooksul panin plaani paika, söön kõike asju natuke, joon natuke ja siis ratta selga ja kodu poole kadjama. Tund möödus, istusin ja sõin, vahetasin mõned sõnad juubilariga ja ikka istusin. Võtsin otsustavalt torditükikese, et nüüd hakkan lahkuma, kui äkki istus mu lauda kaheksa mulle täiseti tundmatut inimest, kes kõik tahtsid muga suhelda ja nii sellest tunnist sai südaöö. Koju vändates mõtlesin, et kuidas sellised asjad juhtuvad, ma ei läheks mitte kunagi ühegi vööra inimesega lampi lobisema ei hariduspoliitikast ega ilma hetkeseisust. Aga nii see oli, nemad tulid. Seega jäi mul katki kolmandale pidustusele minek. Süda tilkus küll verd, aga mis teha. Peole muide läksin ikka lootusega, et üks mu tore kolleeg on ka kutsutud, aga ju ma sain asjast valesti aru.

Õnneks, vahepeal olen kodus maganud ja seega raamatuid lugenud. Kõige veidram asi, mida omale lugemata teoste riiulist krabasin, oli Jeremias Gotthelf´i "Must ämblik". Tutvustuses öeldi, et kristlik õudukas. Selline ta siis oli, enda ohverdamine teiste nimel ja must äblik, mis kasvas välja põse seest ning tappis inimesi oma kihvtiste koibadega. Tõesõna veider lugu, mis kutsub inimesi vagadusele. Ühesõnaga üks šveitsi pastor mõtles 1842. aastal välja loo, mille elemente olen näinud tänapäeva filmides. Huvitav, miks ämblik pole soositud putukas (või ei ole ämblik putukas)?
Ma arvan, et mõni eesti kirjanik oleks sellest rahvajutu sügemetega loost pigem huumori välja pigistanud. Kõik vajalik ju olemas, külaelanikud, kes sõlmivad kuradiga lepingu ja siis otsustavad, et kavaldavad saatana üle. Paganlikud eestlased tegid nii, kristlikud šveitslased tegelesid tagajärgedega.

"Jah, kes pime, see ei näe ka päikest, ja kes kurt, see ei kuule ka kõuekõminat."