Tänaseks hetkeks olen meres juba kaks korda ujumas käinud. Nii päälinna külmvannis kui ka Hiiumaal lainete sees. Viljandis ujusime äikesega, suured veetilgad veekogu pinnal olid nagu muusika. Moodustasid paterni, mis ligidalt vaadatuna meenutas mulle helisid. Ma ei tea, kust selline paralleel ja ma ei taha sugugi huvitav olla. Või vähemalt mitte huvitavam kui ma olen. Sellel samal hetkel sain teada, et kellal asuv kiri veekindluse kohta on kõigest tähekombinatsioon, mille eest ei vastuta eelkõige kellasepp. Või vastupidi, selle eest just tema vastutab. Selle kella puhul. Ja ka kahe eelneva puhul.
Üks suveetendus ka nähtud. See oli Värskas olev "Peko". Etendusena jättis sügavama mulje piiriäärne peomelu ja see, et inimestel on nii suured kunstilised ootused kõige suhtes. Odav pauk ja möll ning ilusad autod ei lase enda valvsust varastada. Äkki minu avatus massikultuurile teeb minust osakese massist. Aga tegelikult oli selles nö rahvaloos liiga palju asju kokku klopsitud ja traagelniidid olid näha. Loomulikult, räägime alati sitast, see demokraatlik teema ühendab kõiki generatsioone.
Hiiumaa. Sadamas sain sellise moeelamuse, et mulle tuletati meelde, et hingamine on eluks ikka äärmiselt vajalik. Mees 80 ja 90 vahel. Hall ülikond, vest ja triiksärk. Püksid sokkides ja kingapaelad ümber sokkide seotud. Punane võrknokamüts ja hall 5-sentimeetrine patsijupats reguleerimisaugust väljas. Tuli välja bussist, kus oli palju lapsi ja veel rohkem vanureid. Huvitav ekskursioon.
Eile sain uue tuttava, kellest võib ajaga saada natuke rohkem (kasvõi poolsõber). Ja siis olen näinud inimesi, keda pole aasta kohanud. Teate, mida vanadus teeb, aasta on nii lühike, et kohmetushetke ei tekkinud ja rääkida oli ikka. Ei tulnud jääd sulatada, võis kohe iroonitsema hakata :) Nii mõlemal kohtumisel erinevate inimestega.
Ja maraton jääb see aasta vist ära ...
No comments:
Post a Comment