Novell 5

Juba mitu päeva oli möödunud kummalistest sündmustest. Neiu C jätkas oma tavapärast elu. Poes vett toomas, kodus raamatut lugemas ning õhtuti jõusaalis. Aga nagu tundus, polnud miski enam endine. Kõikjale tulid nõksud sisse.

Ühel harjumuspärasel treeningsessioonil, kus saalis viibisid vanad tuttvad. (Jõusaalituttavad, kes tänaval tervitasid, kuid ühine osa jäi siiski musklite pumpamisse.) Äkki astus uksest sisse uus Duracell, kes oli ka perekonna olematu tribüüni jaoks kaasa võtnud. Arutas laia häälega oma treeningsessiooni ja astus ligi iga persooni juurde, kes vaikselt nohistas. Noormees, kes rinnalt surus, lasi Duracelli meelest kangi liiga rinna vastu. Neiu C ei kasvatanud lihast, vaid pani lihtsalt vere käes ringlema. Kõhulihastega ametis olev meesterahvas tegi seeriaid valesti. Kogu õhkkond oli häiritud ja rikutud. Kõik tundsid ennast kuidagi ebamugavalt. Eriti vürtsikad olid Duracelli ja ta naise omavahelised vestlused. Nad ei suvatsenud väga lähestikku seista, seega said kõik kuulajana osa jutuajamisest. Võrratud olid ka lapse kriisked ja isa kõvahäälsed palved, et poiss ei karjuks.

Neiu C ei julgenud ühtegi uut harjutust ette võtta, mine tea, mida ta veel terve elu valesti teinud on. Asus kõhulihaste kallale. Need on lollikindlad, neid ei saa valesti teha.

Huvitav, kas teisi ka uus turske poiss häiris? Ta oli küll tugev. Surus rinnalt 140 kilo ja üldse jäi aparaatidel raskusi tema jaoks väheks.

Saunalaval mõtles C välja, mis teda päriselt häiris. Loomulikult oli see pealetükkivus. Kindlasti ka lärmakus, rutiini lõhkumine. Eelkõige siiski, et õpetusi jagas ebatäiuslik. Ta nõuanded võisid kõik õiged olla, aga miks ta oma käelihased polnud plakatilt pärit? See on nagu karabiema, kes palub lapsel sirgelt käia, aga ise ta ei suuda seda.

Kindlasti on pomps ja Duracell maavälised olendid ja ühelt planeedilt.

Viimane

Miks peab nii palju pingutama, et õnnelik olla? Ja tegelikult ainult arvatakse, et valitud teekonna lõpuks võiks õnn olla. Kui higise ja tülpinuna kohale jõutakse, siis a: ei jaksa oma pingutust nautida või b: pettumus, sest ootused olid teistsugused või kõige hullem c: ei saada arugi, et kohal ollakse. Muidugi targutajad teavad öelda, et teekond on oluline. Ela päevas. Seda teadis ka armas James laulda.

Nagu suusatajad võistlustel alustavad rahvuslikust grupist. Mõned aga jäävadki sinna ja väiksem osa jõuab kuuma gruppi. Seega võib saavutus suures riigis olla üldse võistlustele pääseda. Väikses riigis saab lihtsamalt kõike. Ka emotsioone.

Sain isegi nautida pisikese riigi eeliseid. Peale kolme nädalast uue alaga tutvumist sai juba ennast proovile panna ja teistele röömu pakkuda ja viimast kohta soomlaste, lätlaste, leedulaste ja tugevate eestalste taga võistlustel nõuelda. Ma ikka võitsin ka midagi. Ei hakka siin rääkima kogemuste hankimisest. Mul pole veel isegi seda pagast, kuhu neid kurikuulsaid eestalaste trumpe koguda. Aga sain tundma palju toredaid, toetavaid inimesi. Maailmas ja isegi Eestis on palju toredaid tüüpe. Ma olen nii rumal olnud oma väikses kapslis, et pole paljudele (eelkõige endale) võimalust andnud. Peab suhetesse hüppama ikka palju avatumalt. Palju on ikka võimalik haiget saada?

Vaatan veel youtubest mõned nõksud, et kuu pärast jälle viimaseks saada, eelkõige aga toita oma uusi suhteid.

Hobilane

Ikka ringlevad liikvel vastuseta küsimused. Näiteks, kuidas inimesed endale hobid avastavad? Kas paremini on elanud see, kes on elus rohkem asju proovinud või pigem too, kes teab mittemillestki kõike? Ja ikkagi, kas likvideerida oma puudused või hoopis selle ajaga arendada edasi oma andeid?

Minule tuli küll uus hobi ootamatult. Äkki oli kohal. Tundsin kõiki tundeid, mis sellisel puhul tekivad. Üllatus, uudishimu, frustruatsioon, pettumus, hasart. Nüüd ootan oma esimest eduelamust. Miski tunnetuse olen saanud. Nüüd peaks hakkama ka oma keha kontrollima. Eks sellest jutust oli aru saada, et tegevusala on füüsiline ja ka tehniline. Lõppkokkuvõttes peaks minu ala olema, võib-olla aasta või paari pärast. Pehmepeal võtab asjadest arusaamine pehmelt öeldes kõvasti aega.

Selleks, et harjutada ja aega viita, oleme poest ostnud veidraid elemente. Näiteks täna andsime müüjale raha rõnga vastu, mida saab ümber keha keerutada. Seda me loomulikult temaga tegema ei hakka. Sihtotstarve pole meie teema. Ehituspoeast sai ka natuke kette varutud. Väheke käsitööd ja ongi odav hobivahend valmis. Tegelikult mõned on ka originaalriistad juba olemas.

Nii see suvi veereb.

Väike kangelane

Suvi on paras aeg võlgade likvideerimiseks. Nüüd oli tegemist igivana juba hallitanud tegemata järmisega lapsepõlvest. Lugesin Victor Hugo "Gavroche", mis 1941 oli paigutatud pedagoogilise kirjanduse alla. Natuke maad kuulates selgus, et ka osa minuvanuseid pidi selle algklassides kohustuslikus korras läbi töötama.

Lugu iseenesest polegi nii kehva, tegemist ikkagi ju suure kirjaniku välja mõeldud karakteriga. Lihtsalt tõlge on väga kodanikuvaenulik ja seltsimehelik. Peaksin "Hüljatutest" selle juunirevolutsiooni koha üles otsima. Siis saaks näha, kas laste jaoks on teksti palju kohendatud.

Mulle meeldis koht, kus Gavroche oma "tundmatute" vendadega elevandi sisse ööbima läks. Internetis aega viites avastasin, et Bastille väljakul oligi poolik elevandikujuline purskkaev Napoleoni ajast.

See vast ikka pole tänapäeva laste lugu.

Õppetund

Õppetund number üks. Suhtlemine on väga oluline, eriti eestlaste puhul, kelle kehakeel on kidur ja miimika minimaalne. Arvamine ja haistmine tekitavad paljud ebakõlad, mis inimeste vahel on. Mul paar päeva oli okas hinges. See oli tekkinud sinna välise vaatluse tulemusel. Kahtlustasin, et lapsepõlv on läbi, et inimesed ei jaksa enam hoolida. Saavutused on tähtsamad kui suhted.

Praadisin selles mahlas mõne päeva ja siis otsutasin otsekohese küsimuse kasuks. Vastus näitaski, et räägi inimesega. Ma ikka rumal. Õnneks mõned asjad ei muutu. Sõprus ja usaldus on endiselt mõlemapidised. Hea, et uhkuse alla surusin.

Ma tunnen ennadt hetkel nii hästi, et õppetunni number kaks jätan mõneks teiseks korraks.

Küsi, kui on küsimusi.

Ilu

Toredalt suvine ja muhe nädalavahetus sai mööda saadetud. Sain ühe sammu võrra täiskasvanute elule lähemale. Hallollusesse jõudis kuri tõdemus, et tegelikult jaksab iga inimene tunda huvi peale enda veel vaid paari teise olendi vastu. See pole oluline kui suur süda või milline minevik jagada on. Ja siis veel ka vastupidine. Ega ei jagata ka ennast enam. Igapäevane narratiivsus kaob. Vestlusse jäävad vaid tähelepanekud, mille ajalugu pole tarvis seletada.

Lihtsalt koos selles hetkes. Unistada saab ilusaid autosid vaadates, isegi siis kui nad on pärit Ameerikast. Vanasti ikka viitsiti detailidele pühenduda. Tuled, armatuur, istmekatted on uhkemad kui mu illusioon ilusast elust. Tänapäeval rõhutatakse liialt funktsionaalsust. Nüüd on silmad kaunidusega nii hellitatud, et tavapärast liiklust vaadates tundub, et raiskan hinge peegleid.

Kõrvad kogu üritusega nii rahul polnud. Üks koeratoidunimeline bänd on üle minu liiga. Sõnum ei jõudnud kohale. Soome tädi laulis mõne kena loo. Aga bändiliikmena meeldis mulle Tarja Turuneni hääl ja stiil rohkem.

Muide, üks avastus veel. Küll ma olen tähelepanelik. Ma armastan tegevusi, mis meeldib peale minu veel paljudele, seega pean pidevalt konkureerima oma koha eest. Samas see pole minu teema. Ma pigem murdun. Seega jäi mul selle aasta esimene suplus tegemata ja ronimine tuli ka edasi lükata. Ma lihtsalt ei mahu oma suure kohmaka kerega teiste sekka. Teised, kes on tõestanud maailmale oma vajalikkust, osavust, mõttekust. Ma veel pean kõrvalt vaatama ja ootama märguannet.

Äkki tuleb see nädal.

Sume

Olin juba märtsist saadik jätnud ühe auhinnatud raamatu lugemata. Või ausalt ennast väljendades, premeerimise tõttu selle teose oma lugemisnimekirja paningi. Nüüd siis likvideerisin oma võla.
Tundub kuidagi valedel motiividel tehtud tegu, aga päriselt oli lühilugude kogu 14. märtsist saadik mu läbi lugemist vajavate raamatute nimekirjas. Ausõna.

Kalev Kesküla "Elu sumeduses" oli väga õpetlik ja informatiivne lugemine. Faktikilde erinevatest elualadest tuli minu piiratud ajju juurde. Autor tundus oma blogilaadses raamatus ennast avavat. Jättis positiivse, iroonilise ja pehme mulje. Kohati meenutasid lookesed tänapäeva luuletusi. Noh mitte just päris selliseid, mida peale AKd ETVs näha võib. Samas võib-olla ka osa neist.

Kontekstist sai välja rebida ka aforismilaadseid mõtteterakesi. Siin ei ole ma sarkastiline ja ei tõmba paralleeli kaubandusvõrgus saadaval olevate juustulaadsete toodetega. Mis asjad need üldse on?

Võib ka küsida, et mis siis aforismilaadsus on. Ma pole suurem asi kirjanik, et seda oma sõnadega väljendada, seetõttu toon näited raamatust enesest.

"Inimene väärib ikka natuke rohkem, kui elu jaksab talle pakkuda."
"Vahel ei jõua seda ära oodata, kes sind ilma viha ja valuta kuulaks."
"Ma olen teinud oma elust muuseumi."


Tegelikult ma ikka püüan haarata ka teost kui tervikut, aga on detaile, mis lihtsalt elavad ka ilma suure pildita edasi. Ja kui klassikutele suruda ehk siis Kalev Keskülale, siis ta tsiteeris ka teisi mehi ja naisi. See on moes vast. Miks mõelda midagi välja, kui see juba olemas on?

Mul on tavaks mainida ka asju, mida elus esimest korda olen teinud. Täna käisin Keilas disc-golfi mängimas. Amatöörina sai liiga palju võpsikus võbeletud ja oma Beasti-nimelist lendavat taldrikut otsitud. Rumala inimesena kandsin jalas pükse, mis jätsid sääred paljaks ja sääsed tänavad mind siiani kui oma järglastele pesa punuvad. Sai ka kraabitud oma niigi karedat nahka. Nüüd oman jäsemetel rohkem triipe kui adidas. Iseenesest lõbu ja väljakutset pakkuv mäng. Kui poleks ebamugavust olnud, siis ilmselt suures hasardis istuks endiselt Keila terviserajal ja tahaks paremini ja paremini. Olen leidnud vist uue hobi.

Aga suppi tegin elus teist korda. Koguse järgi saame seda vast paar nädalat süüa.