Hall

Härra Igor ennustas mulle, et jaanuaris saan uue tööpakkumise. Kaks nädalat on veel aega, seni tegelen usinalt ikka praeguste tööülesannetega. Uus periood ongi parem, avastasin üllatusega (väldin sõna pettumusega), et mulle pole antud enam ühtegi lisaülesannet. Mitte ühtegi. Järelikult olen tõestanud, et olen loll ja saamatu ning parem on, kui ta võrdlemisi vähestes kotades vussimas käib. Ega ta selle vussimise eest muidugi boonuseid ka ei tahtnud, aga elu õnne huvides ... (selline mõttekäik siis). Aga tõepoolest ikka ei mahu pähe, saadeti suurele pikale koolitusele ja siis ... Ah, ongi rohkem aega sportimiseks, lugemiseks ja meeldivate asjadega tegelemiseks (nu tegelikult mulle meeldib mu põhitöö ka). Ega ma eriti enam ei muretse. Lihtsalt lugesin kogemede ühte dokumenti ja seal oli nii nunnusti asi kirjas :)
Kui oma kirjaread üle lugesin, siis tundus kuidagi pessimistlik virin, kuid tegelikult tunnen ennast kergemini kui mitmete aegade eest. Palju kergemini, kergemana.

Lugemisest rääkides. Ma küll ei tea, kes mulle selle aja kinni maksab, aga Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" teosel oleks võinud vähemalt mingisugunegi lõpp olla. Sõnadega eputamisega harjusin mingiks hetkeks, aga loo arengut oleks ka oodanud. Nagu selline hämu seest olev elu. Kes selle raamatu sihtgrupp küll on? Ikka kummitab veel miski lause, kus pipetiga piima kuskile topiti ... (metafoor).
"Luhtumine. Luhtumine kujundab maailma. Ajalugu on luhtumise lugu, progress on luhtumise järgnevus. Areng! ütleb futurist. Kaotus, nendib mässaja. Pohmell! hüüab moralist tagumisest reast."
Kummitav minevik, kus kõik oli veel võimalik. "Mnemoturistid".

Selle sama "pulliga" seoses tuleb mul meelde raamat meenutustest, mis mulle meeldis: Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm". Majad, mis olid täis ajalugu. Enda lugu seotud vanema looga: "Leskede mängumaal olen ka mina mänginud." Samastada sai ennast. Oli universaalne lugu lapsepõlvest, aga vaatenurk oli huvitav võetud. Egotsentriliselt võrdlesin enda lapsepõlvega.

"... mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see."

Võib-olla saan minna tagasihoidlikule vastuvõtule :)

Lubadus

Uus aasta on saabunud. Mis tal muud üle jääb. Mul ei jää ka muud üle, kui lasta sellel sündida. Aeg teha kokkuvõtteid ja uusi kokkuleppeid endaga. Ühte pean küll ütlema, lubasin, et sellel aastal olen julgem igasuguseid otsuseid vastu võtma. Seoses sellega ka välja mõtlema, missugust viisaastakut endale soovin ja arvutama välja, kas terve mõistuse võit tuleb minu jaoks piisavalt kiiresti. Ajalugu ju on näidanud, et tegelikult ei saa väga kaua aega loodusseaduste vastu ja inimese vabatahet arvestamata edasi liikuda. Areng on asjadele sisse kirjutatud. Ma võin arvutile juurde monteerida viiskümmend hammasratast ega ta sellest paremini tööle ei hakka. Hoopis mujale peab oma tegevuse teraviku suunama. See kehtib ka inimsuhetes ja organisatsioonipsühholoogias. Parandada saab ühte auku korraga. (Muide, just eile parandasin pükse, mis olid nagu lahingust tulnud.)

Tõenäoliselt olin viimane inimene maamunal, kes luges läbi Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa". Lugemiselamust sellest ei saanud. Võib olla oleks originaalilugemine mõttekam olnud, mine neid tõlkijaid tea. Investeerijat ka minust tõenäoliselt ei saa, rahanduslikku haridust pole (rahanduslikku intelligentsust ammugi mitte). Kas tunnen sellest puudust? Ühesõnaga raamatus kasutati võtet, kus ühte mõtet tuleb korrata mitte viiel erineval moel, vaid vastupidi, sada korda sama moodi. Kuskil teises raamatus kunagi oli kirjas, et 21 korda on optimaalne korduste arv, mis ei väsita kuulajat ega kõnelejat ... ja mis kõige tähtsam, kasum on ka sees. Mind selle teose kordusid tiba tüütasid.
Raamatust sain kinnitust, et ükskõik, millega ka ei tegeleks, on taksitused, mida ületada, igal pool sarnased. Hiljuti loetud harjumuse raamatuga sai palju paralleele tõmmata. Oli kohe üks konkreetne näide, mis kargas silma (igaüks leiab ju seda, mida otsib ... käid nina maas, leiad koerahunniku, käid nina püsti, märkad pilvelosse): " ... elu on nagu jõusaalis käimie. Kõige raskem on otsus kohale minna. Kui te sellest üle saate, siis on edasine kerge. Neid päevi on olnud palju, mil olen peljanud trenni minna, ent kui ma juba kohal olen ja ennast liigutan, siis tunnen mõnu."

Raamatus kirjeldati taksitusi:
1. hirm
2. küünilisus
3. laiskus
4. halvad harjumused
5. ülbus

Ja öelge mulle, millise tegevuse puhul nad ei oleks segavaks teguriks. Hirm on mulle väga omane (kardan kaotada, kardan võita, kardan ...), küünilisus ka (ka teistelt tulenev, kui keegi hakkab mulle rääkima, et mu tegevus ei pruugi olla väga mõttekas, sest sellised asjad ei tööta, siis ma ei kontrolli ju kõneleja kogemusi vastavas vallas ... aga pigem peaks. Laiskus on nii tavaline, et seda teemat ei viitsi lahti kirjutama hakatagi. Halvad harjumused, mis on kohati seotud laiskuse ja kohati hedonismiga (nauding lahutada kannatus :) ... ma armastan seda definitsiooni endiselt) ning ülbus ... ma tean, millest ma räägin, lisaksin juurde veel ka uhkuse. Upakil ma olengi. Ei mingi rikkurit :)

Nii ... et ei midagi rahast, aga palju sellest, mis ma selleks teinud olen, et "midagi" (jutumärkides olevat sõna saab vastavalt unistusele vahetada) saavutada. Vat selle küsimuse võtan sellesse aastasse endaga kaasa. Mitte ainult küsimusena.

"Raha vältimine on sama hullumeelne kui rahasse kiindumine."

"Me jätame meelde üksnes ajaloolised tähtpäevad ja nimed, mitte aga õppetunni."

Luuletus

Ühel hommikul avasin meilkasti ja leidsin sealt luuletuse, mille üks väike sõber oli teinud minust. Mitte romantilise, vaid realistliku, naiivse ja armsa nägemuse minust. Pisar tuli silma. Paljud inimesed ei saa öelda, et temale on lipp taevast alla toodud ja luuletusi kirjutatud, süledega lilli veetud. Ja kõige selle jaoks ei pea isegi ilus olema :) Piisab, et oled ise. Ehk siis ütlen välja: OLEN ISE. Kindlasti tähthetk 2013. aastast. ... Kokkuvõtet hakkan nädala pärast tegema.

Vahepeal tutvusin naabrite kangelasega lähemalt. See Soome teema mul Keenia kõrval kuidagi sellel aastal olnud lähedane. Lugesin Jonatan Clementsi "Mannerheim. President, sõdur, spioon". Hea ülevaade asjast, kõike oli tasakaalus, ei keskendutud liialt isiklikule elule ega antud edasi ka liiga detailseid lahingukirjeldusi.

Nägin raamatukogus, et hiljuti on Gustafist välja tulnud veel üks raamat, seega panen selle ka oma must read nimekirja. Kuigi see on ikka liiga pikaks juba veninud ja pidevalt tuleb uusi peale.

Lähen homme heategevusjooksule.

Teen midagi head endale ja teistele.

Ootus

Ootan jõule. Täiega. Vahepeal on mälumängule rõhku pandud. Sellest saab ikka suure naudingu ja ka eduelamuse. Ikka mõnus on tunne, et teadsin asju õigesti või et tuletasin asja õigesti ja veel see, et oled hiljuti "õigeid" teoseid lugenud.

Käisin eila üksi teatris. Lihtsalt kujunes selliselt välja. Vaatasin draamas William Shakespeare ainetel tehtud "Võlanõudjad". Oli täitsa tore tükk. Ikkagi klassika. Mulle meeldis, et juutidele oli ikka "päris" nina ette tehtud ja see, et ajaloolisi tõekspidamisi sai meenutatud.

Igatahes asju on toimunud ja juhtunud, aga see töötempo ei lase kaua muljetada ega emotsioneerida. Tahtsin lihtsalt kirja panna, et peale töö onlen elanud ka teist elu. Endal hea meenutada hiljem.

Päkapikud ruulivad.

Harjumus

Kujutage ette inimest, kes iga pisikese välise muutuja peale ärritub, kes võtab südamesse, kui tehakse "heatahtlik" nali, kes vihastub selle peale, et midagi ei muutu paremuse poole ja kuskilt kostis vale muusikat. Kujutage ette inimest, kes reageerib ükskõikselt, kui pesumasin järjekordselt lakkab töötamast, kui ta lemmiktass kildudeks pureneb, kui kerge hantel ta varbale kukub, kui lööb käe siniseks vastu sõbra kätt. Kujutage ette inimest, kes lepib pigem küünarnuki pideva valuga, kui läheb saama ühekordset süsti, mis leevendab ja ravib, kes pigem ütleb olulisele inimesele halvasti, kui hoiab suhet, kes jätab helistamata sõbra sünnipäeval, kuigi mäletab seda ja tegelikult meenub see kuupäev tunnis vähemalt korra. Kujutage ette inimest, kes karistab ennast millegi töttu, aga mille ... ??? Ma olen selle tropiga harjunud, kuid mida rohkem ma "teda" kasvatada püüan, seda rohkem hakkab ilm ja isegi teekatte märgistus närvidele käima. Mida rohkem lasminna meeleolu püüan süvendada, seda rohkem inimestele nähvamine saab hoogu. Loen ja harin, aga ei parane. Ei taha arsti. Ei usalda isegi kirurge, rääkimata emotsioonidega tegelevatest tohtritest.
 Võib-olla on mu kolleegil õigus, pole leinast üle saanud, pole sellega tegelenud. Aga kes talle sõnaõiguse või arstipaberid andis?

Lugesin hiljuti raamatut "Harjumuse jõud", autoriks Charles Duhigg. Esialgu mõtlesin, et oma uue unistuse töökohaga seotult tegelen sellega. Siis avastasin, et sobib ka enese abiks ja lõpuks mõtlesin, et kasvõi mõni mu praegusest miljonist ülemusest võiks seda lugeda. Seal ka infot organisatsioonikultuuri ja -harjumuste kohta. Aga ennekõike siiski tegi mu enda olemise kuidagi mõistetavamaks. Kuni hetkeni, mil hakkan ise enda vastu tööle. Siis proovin ennast jälle kokku võtta ja enda sõbraks hakata ... kuni järgmise korrani. Aga eks nii on lood ka alkohoolikute ja teiste harjumuste ohvritega.

Tegin endale selle raamatu kohta konspekti, aga arvan, et tulevikus, kui Ossi tühimikku siiski hakkab raamaturiiul täitma, siis ostan endale selle teose ja joonin tähtsamad kohad alla. Kuigi tean, et ajas võivad olulised asjad muutuda. Teen seda harilikuga.

Olen esimest korda elus kruntinud, krohvinud ja pahteldanud. Olen miljonditat korda inimesi solvanud, alusetult ärritunud. Olen liiga vähe aega veetnud heade sõpradega, kuid õnneks on seda aega ette tulnud. Ootan jõule, tundub, et aja maha võtmiseks parim võimalus. Äkki peaks usa-usku hakkama ja viharavile minema :) Äkki peaks harjutama optimismi (päästik, rutiinne tegevus, preemia).

"Sa oled alati nii tugev, kui sa olla tahad."

"Tahtejõud ei ole pelgalt oskus. See on nagu käe- ja jalalihas, mis väsib intensiivsemalt töötades ära, nii et teistele asjadele jagub vähem tahtejõudu."

"Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõu lihas palju kiiremini ära."

"Uskumistahe on see, mis paneb uskuma muutusesse. Niisuguse usu peamiseks kujundajateks on harjumused."

Minu lugu

Toredaid asju juhtub. Ise peab panema ka asju juhtuma, siis juhtubki. Juhtumine on ka juhus, aga seda harvem. Tihedamini on ta aju ja liigeste koostöö. Võit mõtte ja muu laiskuse üle.
Tuleb otsuseid vastu võtta. Kasvõi selliseid, kas viitsin hakata suures hulgas pabereid määrima, et tõestada oma pädevusi ja sobivust. Natuke on aega mõelda. Äkki uuel aastal ka rohkem aega selliste tegevuste jaoks. Elame mõtleme, äkki aeg paneb mõistust pähe ja võtab ebakonstruktiivseid emotsioone vähemaks. Mulle on hakanud see meeldima, et ei pea enam teesklema, need inimesed, kes on antipaatsed, teavad seda ja ei trügigi enam suhtlema. Ma mitte ei ole juhuslikult kõrvale jäänud, ma lausa naudin seda. Mulle isegi meeldib olla Mongoolia. Minust ei sõltu midagi ja tehku teised, mis tahavad, mul ei lähegi miskit untsu. Ja ma ei pea selleks isegi pingutama mitte. Kuulsin kuskilt, et vaimuhaiged ja närvilised inimesed kasutavad tihedamini sõna MINA kui korras tüübid. Mis see siis nüüd siin ütleb. Hakkan edastama SINA sõnumeid. Aga see ei lähe nii väga kellelegi korda :) Mongoolia värk. Huvitav, kas seal mind oodatakse?

Suure elamuse sain teatrist. Kui kõik maailma inimesed olid Draamateatri suures saalis proua Ita Everit vaatamas, siis meie olime vähese publikuga väikeses saalis "Kraepelini variatsioonid" etendusel. Tsiteerides tänapäeva kirjandust: "Suurepärane, nutta sai ja naerda sai." Loomulikult olen subjektiivne ja armastaksin Lembit Ulfsakit igas asendis, aga selles rollis oli asi ikka väga väga väga isiklik. Haigus ja sellega toime tulek, mõlemalt poolelt (terve ja haige). Teema oli keeruline, kindlasti kontekstis, kes peab hoolitsema kelle eest, aga samas oli ka huumor sisse toodud, mis mõjus seda hüsteerilisemalt, et see lõppes järsku nagu noaga lõigatult ja kohe algas sünge teema. Juurte juurde jõudmine. Sümbolid haige jaoks. Ja lootusetus. Kuidas siis võtta sellest parim? Siiani ajab veel nutma ... vaataks korra veel ...

Ma nägin sellest etendusest und ka.

Jääb põgenemata

Mõtlesin, et põgenen Keeniasse. Teen endale mõned põhitöed selgeks ja lähen. Lugesin läbi Janika Tamme "Minu Keenia" ja Peeter Vihma "Kättpidi Keenias" ja sain aru, et mind ei oota sinna keegi. Isegi jooksma mitte (aga see vist oli ühest teisest raamatust). Muidugi ootaks, kui mul oleks raha kottide viisi. Tegelikult ka siis ei oodataks mind, vaid mu kotte.
Esimene raamat oli kuidagi naiselikult pehmelt masendav, ajas paaril korral lausa pillima ja elu tema ebaõigluse üle süüdistama; teine teos konkreetsem, kuid sisaldas häirivalt palju trükivigu ja keerukaid lauseid, mida pidi üle lugema. Ühesõnaga - seekord jään veel Eestisse, teen sporti, saan vigastusi (hiljuti küünarnukk), aga ma tean, et ei pea maksma igale ühele, et ellu jääda.

Siiski mägedesse ronimise himu tuli peale. Tegin endale isegi kokkuvötte ronimiskõlbulikest. Kui positiivselt mõelda ja treenida, küll mõttest ka asja saab.

Peeter Vihma: "Ainult juhtumise võimalus paneb kartma. Kui juba juhtub, siis tuleb tegutseda, siis pole kartmiseks aega."
"Kui sul on naabrid, siis sul on hea iseloom. Inimesed tahavad olla sinu juures."
"Milleks palgata endale juristi, kui sa võid osta kohtuniku."

Patrioot.