Puhkus

Teine puhkuse päev ja tundub, et elu läheb üles mäge. Ei ühtegi pinget, ei ühtegi survet ja pole inimesi, kes mind köördi vahiksid. Reedel vaatasin esimest lõket ja jõin suures koguses õunamahla, laupäeval käisin Kõva mehe jooksul (elu vahvaim kogemus, jooksmise ja turnimise kombo, vat see vist ongi minu spordiala), Mahtras "Viis kuud Vildega" vaatamas ja teine lõke. Pühapäev on alles käes, aga tundub, et üle kolme aasta läheme suurt-suurt lõket vaatama. Igatahes olen positiivselt meelestatud, sest tuli on minu teema.

Raamatutest pole suuri emtsioone saanud. Kui siis Andrus Kivirähk oma "Lugudega" suutis mus esile kutsuda täieliku tatifoobia. Hakkasin nohu füüsiliselt lausa kartma. Seega pooled jutukesed mulle meeldisid ja teised pooled kuidagi tekitasid väikest viisi ebameeldiva tunde. Kui loo "Häbi" lõpp välja jätta, siis see idee oli mu jaoks mõtlema panev, ma muidugi oleks realistlikumas võtmes asja lahendanud. Aga kõigi eestlaste õnneks pole mina kirjanik. Rahvakirjanik. Televisioon ja häbi on tegelikult ka mulle tuttavad. Või palju neid maailmajagusid oli?

"... kerjused, orvud, haiged ja vigased. Nende naabruses tunned sa end ikka otsekui milleski süüdi, sa justkui peaksid neid aitama, kuid samas ei suuda ..."

Teatritükk oli laulurohke. Tegelikult väga informatiivne. Ega ma suurt polnud varem mõelnud, millal, mis tingimustes ja kui kaua Eduard Vilde oli Estonia dramaturg, aga nüüd siis istutati need teadmised ka mulle pähe. Proovisin neid kultuurilooliselt olulisi teatrimehi endale biheivioristlikult pähe õppida, aga peale nii öelda peategelase ei jäänud mulle keegi meelde. Ja nii ajaloolises kui ka tänapäeva võtmes. Kokkuvõttes oli tore etendus ilma ülevoolavate emotsioonideta.

Parim osa oli ikkagi jooks. Kehakultuur võitis kultuuri. Ujuda tossudes ja riietes, turnida avalikult heinakuhjas, roomata sopas - minu vanuses ja avalikult. Naudingute tipp. Mõtlesin kuidas ma saaks oma igapäevast jooksu selliseks teha. Hakkaks turnima üle individuaalelamute aedade, ronima kraavides ja hüppama üle lompide. Antisotsialistina ma suhtlesin inimestega jooksu ajal ja peale seda. Aitasin võhivööraid inimesi heinapallile ja üle ämblikuvõrgu. Viskasime nalja tüdrukutega, et naiste takistusjooks oleks kaubamajas, kui allahindlus oleks 99 protsenti.

Puhkus ja palju huvitavaid inimesi.