Parem õlg valutab. Vist on mingi spordiga seotud vigastus. Sõna otseses mõttes olen vehkinud oma käega liiga palju ja liiga intensiivselt. Palav on, tööd üldse teha ei kannata. Käisin laupäeval esimest korda välitingimustes ujumas (see aasta ma mõtlen). Võtsin asja suurelt ette ja leidsin ka eesmärgi. Tegelikult leidis eesmärk minu. Pildusin oma kettad eelmine õhtu vette ja päikeselises päevas otsustasin nad välja tuua. Varustasin ennast maski ja toruga ning sumasin mööda põhjasid üle tunni aja. Tegelikult oli lõbus ka. Ikka on palav.
Seoses minu tulevase "presidenditööga" lugesin raamatu "Maailma otsas". Mulle meeldib Andrus Kivirähk ka siis kui teised ütlesid, et nad ei oska tema uuest raamatust midagi arvata ja keegi kirjutab, et see teistmoodi kui muud sama autori teosed. Viimasele ma julgen vastu vaielda. Selline lahedus ja ladusus ja tore huumor. Muhedad inimesed päris elust, isegi Immanuel :) Kõik mõtete ja tegevuste kirjeldused nii ehedalt päris, samas iga ühega võll natuke üle keeratud. Täpselt sellised vestlused, mida ma armastan oma lemmikutega pidada. A la, et kui ma räägin oma kohtumisest põdraga metsateel, siis kindlasti on keegi, kes nägi lõvi sebrat ületamas just hetk tagasi. Või kirjeldused sellest, kuidas poole paagi bensiiniga sai Madriidis käidud. Kui raamatu juurde tagasi tulla, siis paralleel Gunnari naistelugudega. Eriti meeldis saunaskäik, kus ühel mehel jäi suguelund lavalaudade vahele kinni.
"Oli just selline vaikne õhtu, mille puhul on tunne, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi erakordset ja imelist. Midagi säärast, mille nimel on kannatatud välja kõik talvised tuisuilmad ja tatised lörtsisajud ..."
Nii palav on.
No comments:
Post a Comment