Kuidas ma ennast tunnen? Täpselt selliselt, et hetkel pole ühtegi inimest, kellega luurele minna. Probleem tõenäoliselt minus. Olen lasknud inimesed endast mööda kasvada. Siin ei saa süüdistada, et osa lähedastest on surnud, osa mehele-naisele läinud, osa valinud tegevused, mis mind ei kõneta ja siis võib veel sadade kilomeetrite kaugusele kolida ja selle vahemaa füüsiliselt inimeste vahele jättagi. Veel võib tekkida probleem seal, kuhu olen istutanud kahtluseidu. Lihtsalt olengi oma veidrustega nii üksi jäänud, et vist pole isegi kedagi, keda luurata. (Lapsepõlves oli hoov tegelasi täis, kelle sihitud hulkumised huvi äratasid ja pöösasse maad ligi istuma surusid.)
Mul pole riideid, millega minna seltskonda, pole saavutusi, mida pagunina panna õlale, pole elukutset, mis oleks austusväärne, pole nutti, mis mu seltskonna ihaldusväärseks teeks, pole ei sünnijärgset ega ka kätte võidetud positsioon, pole välimust ega vormi. Ma ise ka ei valiks ennast, ma ise ka väldiks ennast. Aga eks ma pean Dante tegelaslikult peaaegu igavesti oma kehas elama ja seda tinaraskust põrgus kandma. Quosimodo suri ka üksindusse ja vastu armastamatusesse. Ju see nii peabki olema.
Oeh ... aga tegelikult Sokrates: "Su mõtted on põhjus, su elu aga tagajärg"
No comments:
Post a Comment