Mind hakkas vaevama üks lause, mida olin kuskilt lugenud. Brežnev: "Kriitika ei ole šokolaad." Mu mälu hakkab vanainimeselikult keerulisi teid käima. Ei meenunud raamatut, mis oleks võinud lasta midagi Brežnevil öelda. Kuid äkki tuli meelde, et suvel soovitati mulle Andrei Hvostovi "Vöörad lood" ja seal sees võis ühes tekstis selline steitmend esineda. Sada protsenti kindel pole, aga jään oma teooria juurde. Ei hakka raamatukogusse minema, et oma mälu värskendada. Nii väga see asi mind nüüd ka ei vaeva. Vist.
Teeme siis mäluparandusharjutusi. Millest need lood seal olid? Üks oli neiust, kes saadeti Tallinna kommunismiga tegelema, aga perestroika tuli peale. Siis noor neiu Sillamäel, kellel tuli Sinimägedesse pittu minna ja hiljem kass tappa. Saksa tankistid Iivanite vastu Ida-Virumaal ja vene vanausulised kolme erineva nurga alt. Vist oli nii. Või jäi midagi vahele? Nüüd siis peaks selge olema, mis mu mällu on sööbinud ja mis mitte. Brežnevi lause ilmselt ei ilmestanud vanausulisi, sest Hvostov pole ecolikult mänginud ajastutega, välistame ka tankistid ja igaks juhuks tüdrukutirtsu Sillamäelt. Nonii, lugu on pinnale ujunud, aga kontekst. Järelikult tuli kellelegi negatiivset kriitikat anda. Kellele? Miks? Ei tea, aga olen juba enam kui veendunud, et lause pärit sealt. Kust mujal ma sellega kokku puutusin? (Ülejäänud raamatud, mida lugenud hiljuti olen, on täiesti sellise ajastu vaesed.) Miski kilekoti spekulatsiooni aspekt vist oli. Või mitte. Ai, kui piinlik.
Pika jutu lühike iva selles, et ma täna kasutasin seda nö tarkusetera ja hakkasin mõtlema allika üle. Vaata kui salakavalalt veidrad tsitaadid mällu sööbivad. Isegi polnud endale seda välja kirjutanud ega midagi. Lihtsalt sülg tõi suhu, et oma karme sõnu õigustada.
Mälu on kehva. Mu noor kolleeg ütles, et rohupoes müüaks mäluparandavaid preparaate. Ilmselge vihje sellele, et ma ei saa ühe korraga kunagi töölt minema, vaid pean alati tagasi pöörduma millegi järgi, mis maha ununes.
Šokolaad ...
No comments:
Post a Comment