Täna öössi vaevas mind maailma rõvedaim unenägu. Kõiki tundeid puudutav. Alguses olin rase, siis sain lapse. (Vist tavaline skeem). Õnneks sünnitusprotsessi ei pidanud läbi elama. Laps tuli nagu iseenesest. Tüdruk. Ma ei saanud talle panna seda nime, mida tahtsin, sest tüdruk oli. See tunne vaevas mind. Ja unenäos jäigi väike neiu nimeta. Sellegi poolest ma ei pannud last käest ei päeval ega ka muul ajal. Minu pehmemad ja soojemad omadused tulid kõik välja. Tänu nimetule lapsele mu suhtlusoskused paranesid, ma naeratasin rohkem, ma vist olingi õnnelik. Teised minu ümber ka. Ma tundsin seda päris päriselt. Aga kuskilt (ei tea kust) tuli info, et tüdrukutirtsul on süda haige. Ta hakkas hääbuma. Ma ei pannud teda endiselt käest. Naeratasin endiselt, aga õnnetunne kadus. Ja siis tuli arstidiagnoos, et ta süda töötab veel kümneprotsendilise võimsusega. Jäänud on veel vähe elupäevi. Järgmisel hetkel jõudis kuidagi minule teadmine, et see on uni ja ma hakkasin ennast vägisi üles äratama, selline rahutus tuli hinge. Ja ja ja ikkagi suri laps enne, kui üles ärkasin. Ma olin maailma köige löödum ja sellel momendil juba ärkvel. Päris üleval.
Otsustasin WC-sse minna (nagunii ei maga põhimõte), aga kuna ma polnud oma kodus, siis teekond osutus keeruliseks. Tormasin koridori, kus arvasin, et on uks ja hakkasin kangutama, aga element oli hoopis peegel ja nõrgukeselt seina külge kinnitatud, sest mingil hetkel oli 1.30-meetrine asjandus mu käte vahel ning ma ei osanud enam midagi teha (samas sain aru, et ma pole ust hingedelt maha kratsinud, vaid peegli sülle krabanud). Pimedus, unenäo kõledus ja füüsiline surve, mida peegel tekitas ning nüüd hakkas päriselt ka pissihäda peale pressima, tekitasid lootusetuse tunde. Täpselt ei mäletanud, kus asub valgusti lüliti. Ja ei teadnud ka täpselt, millise kehaosaga ma seda puudutaksin, sest pimedas toas peegli kuskile sätitamine oleks võinud lõppeda suure klirinaga. Ja see enam ei olnud unenägu. Minu päris elu. Kuna ma siin nüüd kirjutan, siis lahenes olukord. Liikusin varbaid lohistades seina äärde ja hakkasin seljaga vastu seina lülitit tabama. Eespool oli ju peegel käte vahel, mida ei saanud lahti lasta. Mingil hetkel õnneks tundsin mügarikku õlanuki all ja surusin seda peaga. Kui saabus valgus, siis hajusid mured. Peegel nagade vahele tagasi ja asjale. Pärast sellist emotsioneerimist ei tulnud mul enam ühtegi und. Tõenäoliselt ei julge ma täna voodisse heitagi. Kodus.
Vahepeal olen näinud filmi "Seenelkäik" ja piljardit harjutanud. Mõelnud oma elu üle. Töö ja tunnete peale. Isegi häästi olen ennast tundnud.
Gooti lugu.
No comments:
Post a Comment