Kes otsib see leiab?

Mingid asjad, mida pole olemas, aga tegelikult on. Mingid olukorrad, kui möeldakse üle ja ei lasta asjadel omasoodu minna. Vaja on omistada tähendust tuulehoole, vihmaussi teekonnale ja lihtsalt meeldivale situatsioonile. Mingi olukord, kus kaks meest läksid riidu, sest üks ei näidanud suunatuld ja teine pööras sellele tähelepanu. Ja päris riid. Ja mina pole kellegi poolt. Aga kuidas see välja paistab?

Kõige selle segaduse juures proovin elada ilma eel- ja järelanalüüsita. Samas olen saanud inimeste kohta liialt palju lisainfot (kohati ka vastuolulist), et ei saa enam aru, kuhu mina nende inimeste maailmas paigutun. Sellel hetkel, kui nendega kokku puutun. Teisi hetki pole ju minu jaoks olemas. Näiteks naisterahvas, keda pidasin enesekindlaks, osavaks, tubliks, töökaks ... maksab siis löivu tunnetevallas. Ja mina arvasin, et saan talle oma nörkusi näidata. Eip. Meesterahvas, kes töusis mu söprusehierarhias myhinal ... äkki solvas mind. Ja see ei olnud selles, et kas ma vötan tema sönad endale analyysimiseks, vaid ta tahtiski mulle nö kohta kätte näidata. Vöi mötlen yle?

Kohtasin inimest, keda viimati nägin umbes kuus-seitse aastat tagasi. Või siis veel rohkem. Igatahes on ta vahepeal abiellunud, kaks last saanud ja lahutanud. Ja imestage imestage ... mina elan endiselt samas kohas. Auto vast on teine. Esialgu kohmetus, siis pinnasondeerimine ja lõpuks vana hea avatus minu vana hea köögilaua taga ilgelt kehva vöidetud veini saatel (mille parim osa oli jääkuubik). Seega alustasin teist nädalat alkolibistamisega. See tähendab ... ei yhtegi päeva ilma. Ja siis imestan jooksma minnes, miks pulss kahesajale läheneb hirmsal kiirusel ja maks pistab ja kindlasti on veel organeid, mis pitsitavad. Körvetistest pole mötet rääkida, sest see on ju iseenesest möistetav, et käib alkoga kokku. Täna ei joo.

Aga järeldus siis selline, et inimesed otsivad midagi, mis nad arvavad, et neil puudu on. Ma ise ka täidan auku. Kuna sama materjaliga ei saa, siis vaatan, mis sinna sobib. Palju teisi toredaid inimesi :) Otsin ja otsin.

Leidsin elulugudest mehe, kes tunneb oma isa vastu sarnaseid tundeid kui mina. Aga sellest peale Poola reisi.

Kohtumised

Suvi. Aeg lendab. Asjad juhtuvad. Inimesed kohtuvad. Olen proovinud vötta maksimaalselt aega enda jaoks. Kui tahan, siis teen ja kui ei taha, siis ei tee. Proovin puhkust anda oma tahtejõu lihasele. Kindlasti on vääratamisi, aga see olen kõigest mina.

Käisin tarkade linnas. Tegin teistsuguseid tegevusi, kui tavaliselt, kuid ikkagi oli tore. Nii mõnus oli olla, et tahtsin hüüda faustilikult. Sama nädala jooksul nägin mitut inimest üle aastate. Meenusid kõik need asjad, miks nad mulle kunagi meeldisid. Midagi pole muutunud. Ja imelikul kombel olen ainuke vananeja mina. Teistel ei avastanud grammigi midagi uut (noh, selles möttes, et vanadust).

Käisin saarel. Mitte kõige suuremal. Sellel teisel. Lihtsalt olime nagu keskklassi keskealised. Töö ja ujumine, vein ning väike vaikne ja rahulik muusika. "Ja vaikne muusika mängib." Jah ... ka möned taaskohtumised, mis ei olnud nii südamilikud. Pigem asised. Ootuste vastataslt palju linde ja loomi. Kitsed, nugis, kährik, kormoraanid, tundmatud linnud ja "emukari" (viimast märkas ameeriklane).

Ees on ootamas veel toredaid kohtumisi ja koosviibimisi. Loodan, et ka üllatusi.

"Iha kui niisugune, mis paneb sind tagasi tõmbuma ja ootama, ootama liiga kaua, riskima peaaegu kõigega, vaid selleks, et näha, mis juhtub."

"Ma ei pea teadma, mida ma tahan, et teada, mida ma ei taha!"

"Nagu tavaliselt, tehti elus väikese tulemuse nimel suurt kära."

"Armastusega röövitakse inimeselt midagi - oma salajane tasakaalunärv, aususe väike kuiv tuum."
Alice Munro "Kerjustüdruk"

Muhe

Suvi tuuritab täistempol. Kohti, kuhu minna tahaks ja läheks on sadu. Kuid tähtis pole see, mis ma teha kavatsen, vaid see, mis ma teen. Ja ma valin. Arvesse tulevad mitmed nünansid ja sellel aastal järjest enam ka ressursid. Ühesõnaga eelmine nädal kihutasin autoga ühest linnast teise, et ajada asju, mis pakkusid avastamisröömu, pönevust, ühtekuuluvust, uudishimu, kohustust ... Nimekiri kindlasti pole lõplik, sest üks sündmus võis kanda mitut erinevat tunnet.

Kuu esimesel päeval vaatsin üle kaks tähtsat meest (no, kui Jürks ka arvesse läheb, siis kolm). Eks see paras iroonia ole. Saavutusi on mu eluraamatus mitmeid, aga austatakse "tühja koha pealt". Aga eks ma ise mötlesingi enda jaoks päris pöhjuse, miks Kadriorru minna. Eelkõige oli huvitav autoga sinna jõuda. Kõik need teede remondid ja parkimispiirangud panid iile ikka väärilise punkti.
Õhtul käisin Pärnus õppimas ikka veel taldrikute lennutamist. Võib tunduda, et olen selles vallas juba käega löönud, kuid tegelikult on mul veel tahtmist visata kettaid kaugele ja täpselt. Lihtsalt see aasta avastasin, et mulle meeldib muu elu ka. Ja ikka tuleb valida ja valida. Tegelikult arvan, et pole halbu valikuid teinud. Käisin seikslusjooksul, teatris, noort sugulast vaatamas disci võistluse asemel.

Rakveres vaatasin Arto Paasilinna "Maailma parimat küla". Olen ka seda raamatut lugenud. Annaks nii etendusele kui ka raamatule keskmisest körgema hinnangu, aga kindlasti ei kuulu lemmikutesse. Loomulikult on raamatul eelis. Tihti ilmuvad uued tegelased saavad oma loogilise osa ja saatuse, aga teatris jäid nende ilmumised ja kadumised ja ülesanded eklektiliseks. Üldse ei meeldinud see muusikaosa, kus erinevad tegelased rääkisid ühe "salakuulaja" seiklustest. Sisu osas oli ka erinevusi. Ma ei suutnudki selle karu südame muutmise lugu enda jaoks lõplikult seletada. Või siis nii lihtne see oligi Soome vana mütoloogia ja metafoor said lihtsalt kokku. Ja kaua seda pagulaste lehma lüpsta saab?

Tegelikult ma ei virise. Kokkuvöttes oli muhe.

Ja kuna ma olen ületanud vanuse kriitilise piiri, siis avanevad mulle uued uksed. Üheks selliseks oli pühapäev koos "küpsete" inimestega (eks päike andis ka oma osa). See oli veel muhedam, sest see juhtus minuga.

"Ent miski pole maailmas igavene, isegi pohmakas."

Unenägu

Imelik lugu juhtus. Unenägu kõigutas mu tundemaailma nii reaalselt, et hommikul pidin oma eelmise õhtu minut-minutilt läbi mötlema, et ikka veenduda, et selle tunde läte polnud päriselu. Nii õrn ja habras oli ärgates olla. Töenäoliselt oli midagi sarnast mu elus umbes kakskümmend aastat tagasi. Võib-olla mitte ... Võib-olla ma tahan, et olen midagi sellist tundnud. Täna joostes ei saanud "seda" oma peast välja, sünnipäeval käies oli "see" olemas. Isegi pildid jooksid. Võimatud pildid. Tegelikult on see huvitav kooslus meeldivusest ja kipitusest hinges. Moosilõhn napilt enne körbema minemist. Midagi sarnast, kui puudutad kedagi esimest korda. Võib-olla. Või paned käe pimedasse kotti ja tunned midagi, aga ei näe seda.

Tegin läbi seiklusjooksu. Kolmandat korda elus. Ujusin nii külmas vees, et lõi hinge kinni, jooksin maastikul, mis tegi pölved nörgaks ja roomasin mudas. Viimane pakkus kõige lapsikumat röömu, sest ma teadsin, et oma riided pesen ise, seega võin julgelt ennast siruli lasta ja kätega plärtsida (mitte nagu vanasti, kus tuli aru anda, miks ikkagi roosa jope on nii määrdunud). Üle seina ronides lõhkusin käe, aga seda märkasin alles saunas, kui üleliigse soga oma kehalt eemaldasin. Ühesõnaga adrenaliin ei lasknud valu tekkida. Ja hiljem oli juba ükskõik.

Studeerisin kahe autori Laurence J. Peter, Raymond Hull raamatut "Peteri printsiip" ja sain oma töökoha suhtes palju rahulikumaks. Pean töökaaslastele ka seda soovitama. Sissejuhatuses öeldu, et peale selle teose lugemist ei vaata enam tööl toimuvaid hierarhilisi protsesse sama moodi, on täielikult töene. Sain sealt palju ideid ja möned tsitaadid:

"Aja jooksul on igal ametikohal tendents minna töötaja kätte, kes on oma kohustuste täitmiseks ebakompetentne."

"Töö teevad ära need töötajad, kes ei ole veel oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud."

"Headest alluvatest ei saa häid juhte."

"Haara härjal sabast, las sarvist haarab mõni teine."

"Koordinaator - töötaja, kelle ülesandeks on ebakompetentsusest välja kurnata kompetentsust."

Juuksed

Jaanipäevad on toredad. Saab ametlikult põletada ja tulega mängida. Jätsin eila õhtul juuksed pesemata ja sain öösel oma karistuse. Ärkasin tossuhaisu peale ja sattusin kergesse segadusse aja ja ruumi osas. Tekksi tunne, et olen Saaremaal, olin tulnud tuppa teeristilt, kus oli saanud põletada Purtsa pinu puid. Tundus isegi, et juuksed on takused (miski tolle vee eripära töttu). Aga vanaisa norskamist ei kuulnud. Väga kaua ei saanud selles lummas olla, sest reaalne elu tuli meelde. Ja selleks korraks on kahjuks leekidega mässamine läbi.

Avastasin seaduspärasuse. Kui tekib rohkem vaba aega, lähevad inimsuhted kohe veidramaks. Liiga palju on vist hetki, et analüüsida igat omadussõna ja käeviibet. Naitetrennis "juhuslikult" paukuvad uksed ... Tööl segaselt visatud vihjed ... Tuttavate ütlemata jätmised ...

Käisin teatris "Pal tänava poisse" vaatamas. Oli midagi silmale ja hingele.  Tuli meelde isegi see, kuidas ma rongis seda raamatut viimati lugesin ja lõpus nutma puhkesin. Siis hakkas piinlik ja ennast kerra tömbasin puupingile, et keegi mind ei näeks ega tunneks. Olid veel väga vanad ajad ja väga vanad rongid. Nüüd sain oma emotsioonidega hakkama. Nimelt ei pidanudki neid varjama.

Käisin "võidujooksul", kus millegi töttu oli ainult 24 osalejat ja need ei olnud mitte meie küla inimesed. Kõik puha spordiklubidest ja kiired kui selleaastased tuuled. Ehk siis minu tavapärane eesmärk,  mida iganes, aga mitte viimane. Ja nii ma siis ühte prouat hoidsin algusest lõpuni oma selja taga. Tegelikult jäi sinna mõni veel.

Lähen juukseid pesema.

Seitse minutit

Elu on üks suur muinasjutt. Tegelased selles aga erinevatest lugudest. Filmides ja raamatutes peaksid erinevad inimesed mingis etapis põrkuma, kuid päriselt ei saa me üpris tihti aru, kui palju mu elu võib sõltuda tundmatust kaubaautojuhist.

Minust endast sõltub muidugi ka palju. Käisin kettaid lennutamas terve nädalavahetuse. Tulemused polnud säravad, aga koht oli rahuldav. Ja seltskond üle hulga aja ka lihtsalt priima terve aja. Meenusid need algsed ajad, kui kogu võistlus oli fannnn.

Aga ketastest juhtus palju suuremaid asju. Oli üks pidu, kus tundsin ennast ebaloomulikult kenasti. Ennast enda nahas ja teiste seas. Keegi polnud parem ega halvem, suurem ega väiksem, vördsem ega ebavördsem. Selline heas möttes kanad örrel pidu. Ainuke mure oli see, et lõhkusin ühe oma suurimatest illusioonidest. Mul oli nägemus, kuidas ma silkan palja jalu pikki kilomeetreid (teadagi, kust raamatust ma inspiratsiooni sain). Asi algas ja lõppes sellega, et tulin peolt paljajalu 11 kilomeetrit. Ilm oli vapustav, nägin korraga nii päikse loojumist kui ka töusu. Linnud vadistasid omas keeles mulle kõigest. Oli rahu ja vaikus ning kummivilin asfaldil. Ja poole maa peal olid minu jalad liikuvad villid. Sellised, mis näevad tänaseni välja ebaesteetilised. Lugu muidugi see, et koju, kolm tundi magamist ja võistlustele. Hakkama sain. Ei jäänud magama ja energiajooke ei konsumeerinud. (Ja paljajalu selleks, et kontsaga oleks hullem olnud).

Käisin vaatamas ultramoodsat etendust "Vanamees ja meri". Sümbolid siseheitlusest, inimese muutumine ja seda keskkonnas, kus tegelased ei räägi, kuid vaikus pole. Merekohin, metalsed helid ... Ja selle tüki pöhjal väidan, et elu on meeletult aeglane. Igale detailile pühendumine vötab "oma aja". Etendus oli oma kummalisuses terviklik ja sõnum oli olemas.

Ja muidugi maailma toredamad nädalavahetused, kus olulised on inimesed, kes on meie kõrval ja meie sees. Iga tegevus on töepoolest detail, millele tuleb aega leida. Kuulata noori bände, ehitada pilli, vaadata vanu inimesi nende keskkonnas, mängida piljardit, nautida häid sööke ja tunda ennast jalgpalliplatsil eestlasena.

Ja tänasest on mul kutse.

Teadagi millesse

Mõnel päeval ma möistan oma elukutse valikut. Eila oli üks neist. Käisin oma väikste sõpradega kettaid korvi loopimas. Tuul oli vaalasuurune. Seega esimese õpilase esimene vise oli selja taha. Teine õpilane virutas oma ketta jäädavalt katusele ja kolmas vise lendas kaugele, kuid korvist teises suunas. Nalja ja naeru oli rohkelt. Sellise ilmaga peaks esimest korda purjetama minema, aga meie valisime teise tee. Mis meil siin sisemaal üle jääb.
Töepoolest oli mönus, kuid kõrvus undas tuul ka veel peale magama minekut. Ja juuksed olid liialt pusas.

Sellega seoses meenub mulle nädala algus, kus mööda könniteed tulles lähenes mulle tiira-taara meesterahvas. Kui mind märkas, siis astus murule (tegelikult nii suur ma nüüd ka pole) ja lausus pehmel keelel: "Tuul sasib nii ilusti Teie juukseid!" Ise nii ebaadekvaatne, aga teeb veel sellise tähelepaneku. Tänasin härrat. Liikusin juuste ja seeliku lehvides reipalt edasi.

Selle suurusega seoses meenub mulle eilne päev, kus minu kaasõpilane tegi mu kohta salaja märkuse ja suurest uudishimust hakkasin seda temalt välja pressima. Lõpuks ju targem annab järele ja selline see siis oli: "Käsivars on jämedam kui keskosa." Kas mul oli nüüd vaja seda teada? Eks ole kunagi ju tööd tehtud ja vaeva nähtud.

Eelmisel reedel vötsime töökaaslasega ette töise reisi Rakverre ja Väike-Maarjasse. Ma olen ikka uhke oma orienteerumisoskuse üle. Mõningad enesekindluse puudumisel tekkinud peatused tee ääres, aga muidu otsejoones sihtkohani. Ja nüüd siis need väljendid, et Eestimaa on päriselt nii ilus. Muutkui vaata ja unusta roolimine sootuks. Kuidas ma saaksin selle välja vahetada palmide vastu igaveseks.

Nädalavahetus möödus lahedas seltskonnas, kust ei puudunud ka üllatused ja väike ketta päästeoperatsioon, mis pani südame kiiremini pöksuma. Meenus öllemönu. Peale pikka jalutuskäiku ja vähest söömist oli just see külm ölle, mis andis heaolutunde ja pani silme eest läbi jooksma ilusaid hetki elus. Nagu kaaslane märkis: "See ölu läks nüüd küll õigesse kohta!"

Aina ümisen laule, nt "Aino" ja muid romantilisi viise. Vist olen armunud :) Teadagi millesse :)