Mot maas

Mõtlesin välja oma lemmikreaalsuse. Kui olen alksi tarbinud natuke rohkem kui tarvis ja vähem, et kaotaks sündsustunde. Sellises olukorras oleks nagu väsinud, aga uni on väga hüplik. Pidevalt olen olekus, et kohe-kohe jään magama või siis kohe-kohe virgun. Samas ei tee kumbagi ja kogu välismaailm (kaasa arvatud koera niuts ja kraapimine, pidev värisemine külmast) oleks nagu teisest reaalsusest. Natuke nagu häirib, aga samas pikendab seda olekut, et magama ei saa jääda ja ärgata ei jäksa. Jalgadega on ka oma teema - tahaks hästi pikaks sirutada, aga selliselt, et varbad ikka teki alla jääks ja puusad paigast ei nihkuks. Külmast tõmban alajäsemed jälle kõhu alla ja siis tekib ilge kihu sirutamise järele. Ja nii tunde ja tunde. Vahepeal on lagi, mis nagu liiguks, aga kuna olen piisavalt adekvaatne, siis tean, et tegelikult ju ei liigu. Ainuke asi, mis sellise õndsuse rikub, on pidev vajadus WCsse joosta. Ei hakka sauterlikult kirjeldama toiminguid. Aga need on kõige tavalisemad käimlas käimise põhjused.

Häirivad inimesed, kes teavad ja oskavad kõike (vestlustes, pole nende pädevusi kontrollinud päris elus). Oskavad kaasa rääkida ja enesekindlusega kirjeldavad toiminguid, mis nad ilma õppimata ja loomulikult teevad. Rohkem, ilusamini, võimsamalt, lõdvemalt jne. Mina pean iga asja pärast meeleltult vaeva nägema  - kõva ja puine nagu ma olen (unustasin lisamata, et meeletult aeglane ja tegutsedes liiga kiire pulsiga). Järelikult olen piisavalt kade, et nautida teiste edu (nende jutus). Veel ei saa aru inimestest, kes mind kardavad. Muide, leidsin ühe hingesugulase, kes rääkis, kuidas isegi ta õde kardab teda. :) Oleks mul õde, siis see oleks hirmust juba soolasammas. Kui just ta ei saaks hakkama maailma hirmsama ja koledama tondiga.

Mu õpetaja täna küsis teiste ees, et miks mul on nii madal enesehinnang, siis tegi iroonilise nalja mu isa kohta (keda ta ei tundnud, lihtsalt arvas, et sobib konteksti). Ühesõnaga täna juhtus tööl kolm asja, mis teevad otsustamise järjest kergemaks ja kergemaks. Üks tore pool-kolleeg oli ka viimast päeva tööl - kellega ma nüüd vestlen õppekava sõnastuse ja enda uimasuse teemadel? Ikka sain oma trumploo lauale panna (Võtsin solgi ja rahakoti ja mõtlesin, et viskan prügi konteinerisse ja lähen sealt edasi poodi. Selgusehetkel avastasin, et olen keset Maximat, prügikott käe otsas lohisemas). See lugu on südametemurdja. Kuid seekord vist murdsin pigem enda oma. Nii kiiresti hakkas inimene mulle meeldima? Kahtlane.

Ma ju usun ...

Hirm

Tahan ikka aus olla. Seega vahepealset vaikust põhjendan suure ehmatusega, mis mind tabas, kui lugesin kommentaari oma naiivse ja subjektiivse postituse all, mis ei pretendeeri argumenteeritud ja õigustatud arvustusele. Mis ei taha üldse mitte midagi muud olla, kui mu mõtete välja puhumise koht.
Selle vahe sees on olnud kiire elu. On mõned emotsioonid ja peaevalud (nii otseselt kui ka kaudselt). Sain vanemaks, mängisin pinksi, sain kaks autasu ja kilode viisi mõtlemisaeinet. Hakkasin oma sõpru veel rohkem armastama (loodan, et ei lämmata neid ega ennast). Saan aru, et ei tohi elada millegi suure ootuses. Võiks võtta päev korraga. Proovin.
Kuna värin kirjutamise ees on veel sees, siis esialgu lõpetan ainult tsitataatidega, et kunagi nende juurde tagasi pöörduda  (kui julgen). Ma ei tahagi kunagi kirjanikuks saada :)

1. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus": "... ma ei tunne enam kunagi tema lõhna ja ei näe tema käsi arstirohtu segamas, ei kuule enam kunagi ta häält mulle midagi õpetamas. Ta armastas mind ja nüüd on ta surnud."

2. Andrei Ivanov "Hanumani teekond Lollandile": "Parem lamada teki all ja nälgida nagu Gandhi kui roomata mööda prügimägesid ja kinnitada endale, et me elasime nii, nagu me polekski üldse olnud."

3. Meelis Friedenthal "Mesilased": "Hing on nagu puurist pääsenud lind. Kui lind on vaid vähe aega puuris olnud, siis lendab ta kiiresti välja, kui aga on kaua pidanud puuris olema, siis harjub lind puuriga, see saab talle koduks ja ta ei suuda sealt lihtsalt lahkuda."; "Sõda teeb inimesed araks."

4. Maniakkide Tänav "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi": "Otsustada oli lihtsam kui seda täide viia."; "... ja mul on kogemused: heaga ei tee siin midagi ära."

Kevadhooaeg algab ...

Hall

Härra Igor ennustas mulle, et jaanuaris saan uue tööpakkumise. Kaks nädalat on veel aega, seni tegelen usinalt ikka praeguste tööülesannetega. Uus periood ongi parem, avastasin üllatusega (väldin sõna pettumusega), et mulle pole antud enam ühtegi lisaülesannet. Mitte ühtegi. Järelikult olen tõestanud, et olen loll ja saamatu ning parem on, kui ta võrdlemisi vähestes kotades vussimas käib. Ega ta selle vussimise eest muidugi boonuseid ka ei tahtnud, aga elu õnne huvides ... (selline mõttekäik siis). Aga tõepoolest ikka ei mahu pähe, saadeti suurele pikale koolitusele ja siis ... Ah, ongi rohkem aega sportimiseks, lugemiseks ja meeldivate asjadega tegelemiseks (nu tegelikult mulle meeldib mu põhitöö ka). Ega ma eriti enam ei muretse. Lihtsalt lugesin kogemede ühte dokumenti ja seal oli nii nunnusti asi kirjas :)
Kui oma kirjaread üle lugesin, siis tundus kuidagi pessimistlik virin, kuid tegelikult tunnen ennast kergemini kui mitmete aegade eest. Palju kergemini, kergemana.

Lugemisest rääkides. Ma küll ei tea, kes mulle selle aja kinni maksab, aga Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" teosel oleks võinud vähemalt mingisugunegi lõpp olla. Sõnadega eputamisega harjusin mingiks hetkeks, aga loo arengut oleks ka oodanud. Nagu selline hämu seest olev elu. Kes selle raamatu sihtgrupp küll on? Ikka kummitab veel miski lause, kus pipetiga piima kuskile topiti ... (metafoor).
"Luhtumine. Luhtumine kujundab maailma. Ajalugu on luhtumise lugu, progress on luhtumise järgnevus. Areng! ütleb futurist. Kaotus, nendib mässaja. Pohmell! hüüab moralist tagumisest reast."
Kummitav minevik, kus kõik oli veel võimalik. "Mnemoturistid".

Selle sama "pulliga" seoses tuleb mul meelde raamat meenutustest, mis mulle meeldis: Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm". Majad, mis olid täis ajalugu. Enda lugu seotud vanema looga: "Leskede mängumaal olen ka mina mänginud." Samastada sai ennast. Oli universaalne lugu lapsepõlvest, aga vaatenurk oli huvitav võetud. Egotsentriliselt võrdlesin enda lapsepõlvega.

"... mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see."

Võib-olla saan minna tagasihoidlikule vastuvõtule :)

Lubadus

Uus aasta on saabunud. Mis tal muud üle jääb. Mul ei jää ka muud üle, kui lasta sellel sündida. Aeg teha kokkuvõtteid ja uusi kokkuleppeid endaga. Ühte pean küll ütlema, lubasin, et sellel aastal olen julgem igasuguseid otsuseid vastu võtma. Seoses sellega ka välja mõtlema, missugust viisaastakut endale soovin ja arvutama välja, kas terve mõistuse võit tuleb minu jaoks piisavalt kiiresti. Ajalugu ju on näidanud, et tegelikult ei saa väga kaua aega loodusseaduste vastu ja inimese vabatahet arvestamata edasi liikuda. Areng on asjadele sisse kirjutatud. Ma võin arvutile juurde monteerida viiskümmend hammasratast ega ta sellest paremini tööle ei hakka. Hoopis mujale peab oma tegevuse teraviku suunama. See kehtib ka inimsuhetes ja organisatsioonipsühholoogias. Parandada saab ühte auku korraga. (Muide, just eile parandasin pükse, mis olid nagu lahingust tulnud.)

Tõenäoliselt olin viimane inimene maamunal, kes luges läbi Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa". Lugemiselamust sellest ei saanud. Võib olla oleks originaalilugemine mõttekam olnud, mine neid tõlkijaid tea. Investeerijat ka minust tõenäoliselt ei saa, rahanduslikku haridust pole (rahanduslikku intelligentsust ammugi mitte). Kas tunnen sellest puudust? Ühesõnaga raamatus kasutati võtet, kus ühte mõtet tuleb korrata mitte viiel erineval moel, vaid vastupidi, sada korda sama moodi. Kuskil teises raamatus kunagi oli kirjas, et 21 korda on optimaalne korduste arv, mis ei väsita kuulajat ega kõnelejat ... ja mis kõige tähtsam, kasum on ka sees. Mind selle teose kordusid tiba tüütasid.
Raamatust sain kinnitust, et ükskõik, millega ka ei tegeleks, on taksitused, mida ületada, igal pool sarnased. Hiljuti loetud harjumuse raamatuga sai palju paralleele tõmmata. Oli kohe üks konkreetne näide, mis kargas silma (igaüks leiab ju seda, mida otsib ... käid nina maas, leiad koerahunniku, käid nina püsti, märkad pilvelosse): " ... elu on nagu jõusaalis käimie. Kõige raskem on otsus kohale minna. Kui te sellest üle saate, siis on edasine kerge. Neid päevi on olnud palju, mil olen peljanud trenni minna, ent kui ma juba kohal olen ja ennast liigutan, siis tunnen mõnu."

Raamatus kirjeldati taksitusi:
1. hirm
2. küünilisus
3. laiskus
4. halvad harjumused
5. ülbus

Ja öelge mulle, millise tegevuse puhul nad ei oleks segavaks teguriks. Hirm on mulle väga omane (kardan kaotada, kardan võita, kardan ...), küünilisus ka (ka teistelt tulenev, kui keegi hakkab mulle rääkima, et mu tegevus ei pruugi olla väga mõttekas, sest sellised asjad ei tööta, siis ma ei kontrolli ju kõneleja kogemusi vastavas vallas ... aga pigem peaks. Laiskus on nii tavaline, et seda teemat ei viitsi lahti kirjutama hakatagi. Halvad harjumused, mis on kohati seotud laiskuse ja kohati hedonismiga (nauding lahutada kannatus :) ... ma armastan seda definitsiooni endiselt) ning ülbus ... ma tean, millest ma räägin, lisaksin juurde veel ka uhkuse. Upakil ma olengi. Ei mingi rikkurit :)

Nii ... et ei midagi rahast, aga palju sellest, mis ma selleks teinud olen, et "midagi" (jutumärkides olevat sõna saab vastavalt unistusele vahetada) saavutada. Vat selle küsimuse võtan sellesse aastasse endaga kaasa. Mitte ainult küsimusena.

"Raha vältimine on sama hullumeelne kui rahasse kiindumine."

"Me jätame meelde üksnes ajaloolised tähtpäevad ja nimed, mitte aga õppetunni."

Luuletus

Ühel hommikul avasin meilkasti ja leidsin sealt luuletuse, mille üks väike sõber oli teinud minust. Mitte romantilise, vaid realistliku, naiivse ja armsa nägemuse minust. Pisar tuli silma. Paljud inimesed ei saa öelda, et temale on lipp taevast alla toodud ja luuletusi kirjutatud, süledega lilli veetud. Ja kõige selle jaoks ei pea isegi ilus olema :) Piisab, et oled ise. Ehk siis ütlen välja: OLEN ISE. Kindlasti tähthetk 2013. aastast. ... Kokkuvõtet hakkan nädala pärast tegema.

Vahepeal tutvusin naabrite kangelasega lähemalt. See Soome teema mul Keenia kõrval kuidagi sellel aastal olnud lähedane. Lugesin Jonatan Clementsi "Mannerheim. President, sõdur, spioon". Hea ülevaade asjast, kõike oli tasakaalus, ei keskendutud liialt isiklikule elule ega antud edasi ka liiga detailseid lahingukirjeldusi.

Nägin raamatukogus, et hiljuti on Gustafist välja tulnud veel üks raamat, seega panen selle ka oma must read nimekirja. Kuigi see on ikka liiga pikaks juba veninud ja pidevalt tuleb uusi peale.

Lähen homme heategevusjooksule.

Teen midagi head endale ja teistele.

Ootus

Ootan jõule. Täiega. Vahepeal on mälumängule rõhku pandud. Sellest saab ikka suure naudingu ja ka eduelamuse. Ikka mõnus on tunne, et teadsin asju õigesti või et tuletasin asja õigesti ja veel see, et oled hiljuti "õigeid" teoseid lugenud.

Käisin eila üksi teatris. Lihtsalt kujunes selliselt välja. Vaatasin draamas William Shakespeare ainetel tehtud "Võlanõudjad". Oli täitsa tore tükk. Ikkagi klassika. Mulle meeldis, et juutidele oli ikka "päris" nina ette tehtud ja see, et ajaloolisi tõekspidamisi sai meenutatud.

Igatahes asju on toimunud ja juhtunud, aga see töötempo ei lase kaua muljetada ega emotsioneerida. Tahtsin lihtsalt kirja panna, et peale töö onlen elanud ka teist elu. Endal hea meenutada hiljem.

Päkapikud ruulivad.

Harjumus

Kujutage ette inimest, kes iga pisikese välise muutuja peale ärritub, kes võtab südamesse, kui tehakse "heatahtlik" nali, kes vihastub selle peale, et midagi ei muutu paremuse poole ja kuskilt kostis vale muusikat. Kujutage ette inimest, kes reageerib ükskõikselt, kui pesumasin järjekordselt lakkab töötamast, kui ta lemmiktass kildudeks pureneb, kui kerge hantel ta varbale kukub, kui lööb käe siniseks vastu sõbra kätt. Kujutage ette inimest, kes lepib pigem küünarnuki pideva valuga, kui läheb saama ühekordset süsti, mis leevendab ja ravib, kes pigem ütleb olulisele inimesele halvasti, kui hoiab suhet, kes jätab helistamata sõbra sünnipäeval, kuigi mäletab seda ja tegelikult meenub see kuupäev tunnis vähemalt korra. Kujutage ette inimest, kes karistab ennast millegi töttu, aga mille ... ??? Ma olen selle tropiga harjunud, kuid mida rohkem ma "teda" kasvatada püüan, seda rohkem hakkab ilm ja isegi teekatte märgistus närvidele käima. Mida rohkem lasminna meeleolu püüan süvendada, seda rohkem inimestele nähvamine saab hoogu. Loen ja harin, aga ei parane. Ei taha arsti. Ei usalda isegi kirurge, rääkimata emotsioonidega tegelevatest tohtritest.
 Võib-olla on mu kolleegil õigus, pole leinast üle saanud, pole sellega tegelenud. Aga kes talle sõnaõiguse või arstipaberid andis?

Lugesin hiljuti raamatut "Harjumuse jõud", autoriks Charles Duhigg. Esialgu mõtlesin, et oma uue unistuse töökohaga seotult tegelen sellega. Siis avastasin, et sobib ka enese abiks ja lõpuks mõtlesin, et kasvõi mõni mu praegusest miljonist ülemusest võiks seda lugeda. Seal ka infot organisatsioonikultuuri ja -harjumuste kohta. Aga ennekõike siiski tegi mu enda olemise kuidagi mõistetavamaks. Kuni hetkeni, mil hakkan ise enda vastu tööle. Siis proovin ennast jälle kokku võtta ja enda sõbraks hakata ... kuni järgmise korrani. Aga eks nii on lood ka alkohoolikute ja teiste harjumuste ohvritega.

Tegin endale selle raamatu kohta konspekti, aga arvan, et tulevikus, kui Ossi tühimikku siiski hakkab raamaturiiul täitma, siis ostan endale selle teose ja joonin tähtsamad kohad alla. Kuigi tean, et ajas võivad olulised asjad muutuda. Teen seda harilikuga.

Olen esimest korda elus kruntinud, krohvinud ja pahteldanud. Olen miljonditat korda inimesi solvanud, alusetult ärritunud. Olen liiga vähe aega veetnud heade sõpradega, kuid õnneks on seda aega ette tulnud. Ootan jõule, tundub, et aja maha võtmiseks parim võimalus. Äkki peaks usa-usku hakkama ja viharavile minema :) Äkki peaks harjutama optimismi (päästik, rutiinne tegevus, preemia).

"Sa oled alati nii tugev, kui sa olla tahad."

"Tahtejõud ei ole pelgalt oskus. See on nagu käe- ja jalalihas, mis väsib intensiivsemalt töötades ära, nii et teistele asjadele jagub vähem tahtejõudu."

"Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõu lihas palju kiiremini ära."

"Uskumistahe on see, mis paneb uskuma muutusesse. Niisuguse usu peamiseks kujundajateks on harjumused."