Luuletus

Ühel hommikul avasin meilkasti ja leidsin sealt luuletuse, mille üks väike sõber oli teinud minust. Mitte romantilise, vaid realistliku, naiivse ja armsa nägemuse minust. Pisar tuli silma. Paljud inimesed ei saa öelda, et temale on lipp taevast alla toodud ja luuletusi kirjutatud, süledega lilli veetud. Ja kõige selle jaoks ei pea isegi ilus olema :) Piisab, et oled ise. Ehk siis ütlen välja: OLEN ISE. Kindlasti tähthetk 2013. aastast. ... Kokkuvõtet hakkan nädala pärast tegema.

Vahepeal tutvusin naabrite kangelasega lähemalt. See Soome teema mul Keenia kõrval kuidagi sellel aastal olnud lähedane. Lugesin Jonatan Clementsi "Mannerheim. President, sõdur, spioon". Hea ülevaade asjast, kõike oli tasakaalus, ei keskendutud liialt isiklikule elule ega antud edasi ka liiga detailseid lahingukirjeldusi.

Nägin raamatukogus, et hiljuti on Gustafist välja tulnud veel üks raamat, seega panen selle ka oma must read nimekirja. Kuigi see on ikka liiga pikaks juba veninud ja pidevalt tuleb uusi peale.

Lähen homme heategevusjooksule.

Teen midagi head endale ja teistele.

Ootus

Ootan jõule. Täiega. Vahepeal on mälumängule rõhku pandud. Sellest saab ikka suure naudingu ja ka eduelamuse. Ikka mõnus on tunne, et teadsin asju õigesti või et tuletasin asja õigesti ja veel see, et oled hiljuti "õigeid" teoseid lugenud.

Käisin eila üksi teatris. Lihtsalt kujunes selliselt välja. Vaatasin draamas William Shakespeare ainetel tehtud "Võlanõudjad". Oli täitsa tore tükk. Ikkagi klassika. Mulle meeldis, et juutidele oli ikka "päris" nina ette tehtud ja see, et ajaloolisi tõekspidamisi sai meenutatud.

Igatahes asju on toimunud ja juhtunud, aga see töötempo ei lase kaua muljetada ega emotsioneerida. Tahtsin lihtsalt kirja panna, et peale töö onlen elanud ka teist elu. Endal hea meenutada hiljem.

Päkapikud ruulivad.

Harjumus

Kujutage ette inimest, kes iga pisikese välise muutuja peale ärritub, kes võtab südamesse, kui tehakse "heatahtlik" nali, kes vihastub selle peale, et midagi ei muutu paremuse poole ja kuskilt kostis vale muusikat. Kujutage ette inimest, kes reageerib ükskõikselt, kui pesumasin järjekordselt lakkab töötamast, kui ta lemmiktass kildudeks pureneb, kui kerge hantel ta varbale kukub, kui lööb käe siniseks vastu sõbra kätt. Kujutage ette inimest, kes lepib pigem küünarnuki pideva valuga, kui läheb saama ühekordset süsti, mis leevendab ja ravib, kes pigem ütleb olulisele inimesele halvasti, kui hoiab suhet, kes jätab helistamata sõbra sünnipäeval, kuigi mäletab seda ja tegelikult meenub see kuupäev tunnis vähemalt korra. Kujutage ette inimest, kes karistab ennast millegi töttu, aga mille ... ??? Ma olen selle tropiga harjunud, kuid mida rohkem ma "teda" kasvatada püüan, seda rohkem hakkab ilm ja isegi teekatte märgistus närvidele käima. Mida rohkem lasminna meeleolu püüan süvendada, seda rohkem inimestele nähvamine saab hoogu. Loen ja harin, aga ei parane. Ei taha arsti. Ei usalda isegi kirurge, rääkimata emotsioonidega tegelevatest tohtritest.
 Võib-olla on mu kolleegil õigus, pole leinast üle saanud, pole sellega tegelenud. Aga kes talle sõnaõiguse või arstipaberid andis?

Lugesin hiljuti raamatut "Harjumuse jõud", autoriks Charles Duhigg. Esialgu mõtlesin, et oma uue unistuse töökohaga seotult tegelen sellega. Siis avastasin, et sobib ka enese abiks ja lõpuks mõtlesin, et kasvõi mõni mu praegusest miljonist ülemusest võiks seda lugeda. Seal ka infot organisatsioonikultuuri ja -harjumuste kohta. Aga ennekõike siiski tegi mu enda olemise kuidagi mõistetavamaks. Kuni hetkeni, mil hakkan ise enda vastu tööle. Siis proovin ennast jälle kokku võtta ja enda sõbraks hakata ... kuni järgmise korrani. Aga eks nii on lood ka alkohoolikute ja teiste harjumuste ohvritega.

Tegin endale selle raamatu kohta konspekti, aga arvan, et tulevikus, kui Ossi tühimikku siiski hakkab raamaturiiul täitma, siis ostan endale selle teose ja joonin tähtsamad kohad alla. Kuigi tean, et ajas võivad olulised asjad muutuda. Teen seda harilikuga.

Olen esimest korda elus kruntinud, krohvinud ja pahteldanud. Olen miljonditat korda inimesi solvanud, alusetult ärritunud. Olen liiga vähe aega veetnud heade sõpradega, kuid õnneks on seda aega ette tulnud. Ootan jõule, tundub, et aja maha võtmiseks parim võimalus. Äkki peaks usa-usku hakkama ja viharavile minema :) Äkki peaks harjutama optimismi (päästik, rutiinne tegevus, preemia).

"Sa oled alati nii tugev, kui sa olla tahad."

"Tahtejõud ei ole pelgalt oskus. See on nagu käe- ja jalalihas, mis väsib intensiivsemalt töötades ära, nii et teistele asjadele jagub vähem tahtejõudu."

"Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõu lihas palju kiiremini ära."

"Uskumistahe on see, mis paneb uskuma muutusesse. Niisuguse usu peamiseks kujundajateks on harjumused."

Minu lugu

Toredaid asju juhtub. Ise peab panema ka asju juhtuma, siis juhtubki. Juhtumine on ka juhus, aga seda harvem. Tihedamini on ta aju ja liigeste koostöö. Võit mõtte ja muu laiskuse üle.
Tuleb otsuseid vastu võtta. Kasvõi selliseid, kas viitsin hakata suures hulgas pabereid määrima, et tõestada oma pädevusi ja sobivust. Natuke on aega mõelda. Äkki uuel aastal ka rohkem aega selliste tegevuste jaoks. Elame mõtleme, äkki aeg paneb mõistust pähe ja võtab ebakonstruktiivseid emotsioone vähemaks. Mulle on hakanud see meeldima, et ei pea enam teesklema, need inimesed, kes on antipaatsed, teavad seda ja ei trügigi enam suhtlema. Ma mitte ei ole juhuslikult kõrvale jäänud, ma lausa naudin seda. Mulle isegi meeldib olla Mongoolia. Minust ei sõltu midagi ja tehku teised, mis tahavad, mul ei lähegi miskit untsu. Ja ma ei pea selleks isegi pingutama mitte. Kuulsin kuskilt, et vaimuhaiged ja närvilised inimesed kasutavad tihedamini sõna MINA kui korras tüübid. Mis see siis nüüd siin ütleb. Hakkan edastama SINA sõnumeid. Aga see ei lähe nii väga kellelegi korda :) Mongoolia värk. Huvitav, kas seal mind oodatakse?

Suure elamuse sain teatrist. Kui kõik maailma inimesed olid Draamateatri suures saalis proua Ita Everit vaatamas, siis meie olime vähese publikuga väikeses saalis "Kraepelini variatsioonid" etendusel. Tsiteerides tänapäeva kirjandust: "Suurepärane, nutta sai ja naerda sai." Loomulikult olen subjektiivne ja armastaksin Lembit Ulfsakit igas asendis, aga selles rollis oli asi ikka väga väga väga isiklik. Haigus ja sellega toime tulek, mõlemalt poolelt (terve ja haige). Teema oli keeruline, kindlasti kontekstis, kes peab hoolitsema kelle eest, aga samas oli ka huumor sisse toodud, mis mõjus seda hüsteerilisemalt, et see lõppes järsku nagu noaga lõigatult ja kohe algas sünge teema. Juurte juurde jõudmine. Sümbolid haige jaoks. Ja lootusetus. Kuidas siis võtta sellest parim? Siiani ajab veel nutma ... vaataks korra veel ...

Ma nägin sellest etendusest und ka.

Jääb põgenemata

Mõtlesin, et põgenen Keeniasse. Teen endale mõned põhitöed selgeks ja lähen. Lugesin läbi Janika Tamme "Minu Keenia" ja Peeter Vihma "Kättpidi Keenias" ja sain aru, et mind ei oota sinna keegi. Isegi jooksma mitte (aga see vist oli ühest teisest raamatust). Muidugi ootaks, kui mul oleks raha kottide viisi. Tegelikult ka siis ei oodataks mind, vaid mu kotte.
Esimene raamat oli kuidagi naiselikult pehmelt masendav, ajas paaril korral lausa pillima ja elu tema ebaõigluse üle süüdistama; teine teos konkreetsem, kuid sisaldas häirivalt palju trükivigu ja keerukaid lauseid, mida pidi üle lugema. Ühesõnaga - seekord jään veel Eestisse, teen sporti, saan vigastusi (hiljuti küünarnukk), aga ma tean, et ei pea maksma igale ühele, et ellu jääda.

Siiski mägedesse ronimise himu tuli peale. Tegin endale isegi kokkuvötte ronimiskõlbulikest. Kui positiivselt mõelda ja treenida, küll mõttest ka asja saab.

Peeter Vihma: "Ainult juhtumise võimalus paneb kartma. Kui juba juhtub, siis tuleb tegutseda, siis pole kartmiseks aega."
"Kui sul on naabrid, siis sul on hea iseloom. Inimesed tahavad olla sinu juures."
"Milleks palgata endale juristi, kui sa võid osta kohtuniku."

Patrioot.

Absurd

Päriselt on ka elu mind kätte saanud. Heas mõttes. Arvan, et mul pole kuid olnud põhjust öelda, et mul pole midagi teha, ... igav on. Kuigi viimase fraasi kohta võiks teha vahemärkuse, et on ette tulnud ka kohustusi, mis pole just ääretult huvitavad, näiteks linade triikimine.

Olen oma sugulasrahvastega tegelenud rohkem kui kogu eelneva elu. Käisin teist korda elus Helsingis (koos eestlasega, kes käis esimest korda elus naabrite juures). Elamusi oli mitmeid. Loomulikult olümpiastaadion (need ehitised avaldavad alati muljet, isegi kui nad on kõik sarnased). Istudes pealtvaatajate istmel hakkas tööle silmateleviisor. Inimesed jooksid, hüppasid, kargasid. Proovisin ette kujutada 1952. aastal sportalaste riietust ja stiile. Aeg oli teine, aga eesmärgid samad. Tööd oli tehtud, kuigi meetod oli erinev.  ... Aeg surus peale ja seega liikusime oma esimese välismaise discgolfi rajani. Ole, kus oled, ikka näed tuttavaid. Kivisel, kettasööjal rajal, oli tuntud-teatud Ville, kelle käest küsisime teed ja nõu raja äbimise kohta. Saime endale ka uued tuttavad, kes mängisid koos meiega ja meie tasemel. Tore oli. Ronida sai. Aga mu ilus roheroosa (lemmikketta staatusesse tõusnud ketas) sai endale tugevaid haavandeid. Sõime kiirtoitu peatänava ääres ja saime emakeelse teeninduse osaliseks, tasuta kohvi ja kommi. Kusjuures, teenindaja polnud ei eestlane ega soomlane, lihtsalt keelte huviline. Laeval nautisime purjus leedukate karaooket ja sõime suures koguses ... lagritsat.
Paar päeva tagasi käisin kuulamas karjala rahvusmuusikat. Kaks bändi, üks Soome poolt ja teine Vene omalt. Viimane tegi päris instrumentidega nagu päris kohe. Mõned laulud olid vene keeles. Mõtlesin, et kas see läheb ka Rein Siku raamatu ühe peatüki alla, kus ta kirjeldas meie sugulasrahva vanadaami, kes laulis katjuuuusa laulu hõimurahva kokkutulekul. Ei tea. Esimesed esinejad tegid olulise osa juurde süntekaga. Aga üldiselt meeldisid mulle mõlemad esinejad oma puuduste ja hääde omadustega. Istuda ainult kaks tundi ei meeldinud. Mitte ükski tagumikule toetuv asend polnud mugav. Loomulikult oleksin võinud ju püsti tõusta ja õõtsuda nagu mõned õhtutähed, aga selleks olen ma liiga eestlane või liiga kaine või liiga vööras seltskonnas.

Sõitsin täna rongiga. Elu nagu absurditeatris. Naisterahvas minu selja taga helistas kõigile oma sugulastele ja tuttavatele ja rääkis valjuhäälselt, kuidas arstid avastasid, et tal on liiga kõrge veresuhkur (8,4). Peab vist hakkama endale gruppi taotlema. Ta ei kujutavat ette, mis ta elust edasi saab. Ise sõi samal ajal pakikese oravakese komme ära. Tean seda, sest ta viskas paberid prügikasti, mis asus minu ees ja meelde jäi seetõttu, et mu kõht oli nii tühi, et plaanisin neist paberitest veel viimast välja pigistada, aga selle jutu peale hakkasin oma veresuhkru pärast muretsema. Sellel hetkel oli ta kindlasti üleloomulikult madal.

Miks sõitsin rongiga? Käisin ennast täiendamas päälinnas. Seal vaevas mind ka üks absurdne küsimus. Ruumis oli toolide kohta vähe rahvast. Valisin taha nurka endale koha. Mu mõlemal küljel oli neli vaba tooli. Äkki tuli mu kõrvale täiesti vööras tädi. Ei jätnud ühtegi istet vahele, vaid tahtis kohe küünarnukitunnet tekitada. Ok, hakkasin vaikselt ta parfüümi ja sibelemisega harjuma. Kuigi kaalusin koha võrra edasi istumist, aga ei tahtnud ebaviisakas olla ega talle märku anda, et ta haiseks nagu (tegelikult ju mitte). Seega istusin peaaegu rahulikult. Siis hakkas ta ettekannet mulle kommenteerima. Tõrjusin temaga suhtlemist märkustega, et ma ei kuulnud, ma ei pannud tähele, ma ei tea. See ei mõjunud, tal polnudki mu heakskiitu vaja, sest varsti hakkas ta üle saali rääkima asjadest, millega ta rahul pole ja kummalisel kombel kasutas meie vormi kõnelemisel. Ma ei teadnud ega saanudki teada, kes need meie olid :) Kõige lõpuks oli tal hirmsati vaja osalemise kohta tõendit, mis asus kuidagi tema jaoks vales kohas ja ta tahtis minu kui tuttava toetust. Läksin WC-sse ja jäin sinna lukustatud ruumi pikalt ... kuni rongini (ja mul ei olnud kõhumuresid).

Daniel Glattauer "Kõik seitse lainet" - "Kes asub kätte maksma, see jääb pärast veel vaesemaks."

Viis aastat

Viis aastat suitsuvaba. Viis poolamaratoni. Üks päris maraton. Ja veel hunnikutega huvitavaid võistlusi ja põnevaid kilomeetreid. Järgmine hooaeg teen veel maratoni ja kavatsen vallutada mõne linna, kus varem pole jooksnud, oma raskete jalgadega. "... jooksmine on nagu tagurpidi purju joomine. Joomise puhul on enesetunne alguses suurepärane, aga siis hakkab hirmus halb. Jooksmise puhul on alguses hirmus halb, aga pärast lõpetamist on enesetunne suurepärane." Selle tarkuse lugesin Adharanand Finni raamatust "Jooksuga Keeniasse." Omalt poolt lisaksin, et mida pikemalt ja halvem jooksu ajal on, seda toredam on järelmäng.

Inspireeriv raamat. Perekond (mees, naine, kaks tütart ja üks poeg) jätab soovi (mehe soovi) nimel oma turvalise Inglismaa elu ja läheb Aafrikasse. Just see riski võtmine  ....... ...... ja samas ei pöörata sellele raamatus suurt tähelepanu, sest on ju loomulik, et kui miskit meeldib, siis räägi läbi ja haara härjal sarvist. Teine aspekt oli muidugi see, et teos on jooksmisest. Tugevatest (väga tugevatest, kõige tugevamatest jooksjatest) ja nende "saladusest". Ugali söömine, lapsepõlves paljajalu jooksmine, kasised elutingimused, jooksime kui väljapääs oma ühiskonnast, puhkuse osakaal, kõrgel jooksmine, keskendumine ... Iten.
Polnud varem mõelnud nendele elementidele. Olin küll näinud keenialasi võitmas kõikjal, aga nii suures ulatuses. Tõesõna, silmi avav. Loogiliselt kirjutatud ja tõlgitud ka, seega hetkel olen sada protsenti selle raamatu lummuses. Polegi oluline, kas tegelikult on see päris elu või hoopis raamatusse pandu, mis mind võlus.

"Asi pole selles, et tahan jõuda mingi kindla eesmärgini, ma lihtsalt ei taha ühel päeval minevikku meenutades kahetseda, et ma ei leidnud võimalust oma tegelikke võimeid proovile panna."

"Kui keenlane võidab medali või suure rahasumma, siis mõtleb ta teekonna peale, mis ta on läbinud ning mõistab ehk paremini kui meie, et ükski inimene ei saavuta ilma teise abi ja toetuseta midagi."

"Läbikukkumine tähendab eluteel vaid ühte tagasi astutud sammu."

"Ükski võistlus ei alga stardijoonelt" Haile Gebreselassie

"Tugevus ei tulene kehalisest võimekusest. See tuleneb allutamatust tahtejõust." Mahatma Gandhi

Jookseme veel ...