05 November, 2013

Jääb põgenemata



Mõtlesin, et põgenen Keeniasse. Teen endale mõned põhitöed selgeks ja lähen. Lugesin läbi Janika Tamme "Minu Keenia" ja Peeter Vihma "Kättpidi Keenias" ja sain aru, et mind ei oota sinna keegi. Isegi jooksma mitte (aga see vist oli ühest teisest raamatust). Muidugi ootaks, kui mul oleks raha kottide viisi. Tegelikult ka siis ei oodataks mind, vaid mu kotte.
Esimene raamat oli kuidagi naiselikult pehmelt masendav, ajas paaril korral lausa pillima ja elu tema ebaõigluse üle süüdistama; teine teos konkreetsem, kuid sisaldas häirivalt palju trükivigu ja keerukaid lauseid, mida pidi üle lugema. Ühesõnaga - seekord jään veel Eestisse, teen sporti, saan vigastusi (hiljuti küünarnukk), aga ma tean, et ei pea maksma igale ühele, et ellu jääda.

Siiski mägedesse ronimise himu tuli peale. Tegin endale isegi kokkuvötte ronimiskõlbulikest. Kui positiivselt mõelda ja treenida, küll mõttest ka asja saab.

Peeter Vihma: "Ainult juhtumise võimalus paneb kartma. Kui juba juhtub, siis tuleb tegutseda, siis pole kartmiseks aega."
"Kui sul on naabrid, siis sul on hea iseloom. Inimesed tahavad olla sinu juures."
"Milleks palgata endale juristi, kui sa võid osta kohtuniku."

Patrioot.

21 October, 2013

Absurd


Päriselt on ka elu mind kätte saanud. Heas mõttes. Arvan, et mul pole kuid olnud põhjust öelda, et mul pole midagi teha, ... igav on. Kuigi viimase fraasi kohta võiks teha vahemärkuse, et on ette tulnud ka kohustusi, mis pole just ääretult huvitavad, näiteks linade triikimine.

Olen oma sugulasrahvastega tegelenud rohkem kui kogu eelneva elu. Käisin teist korda elus Helsingis (koos eestlasega, kes käis esimest korda elus naabrite juures). Elamusi oli mitmeid. Loomulikult olümpiastaadion (need ehitised avaldavad alati muljet, isegi kui nad on kõik sarnased). Istudes pealtvaatajate istmel hakkas tööle silmateleviisor. Inimesed jooksid, hüppasid, kargasid. Proovisin ette kujutada 1952. aastal sportalaste riietust ja stiile. Aeg oli teine, aga eesmärgid samad. Tööd oli tehtud, kuigi meetod oli erinev.  ... Aeg surus peale ja seega liikusime oma esimese välismaise discgolfi rajani. Ole, kus oled, ikka näed tuttavaid. Kivisel, kettasööjal rajal, oli tuntud-teatud Ville, kelle käest küsisime teed ja nõu raja äbimise kohta. Saime endale ka uued tuttavad, kes mängisid koos meiega ja meie tasemel. Tore oli. Ronida sai. Aga mu ilus roheroosa (lemmikketta staatusesse tõusnud ketas) sai endale tugevaid haavandeid. Sõime kiirtoitu peatänava ääres ja saime emakeelse teeninduse osaliseks, tasuta kohvi ja kommi. Kusjuures, teenindaja polnud ei eestlane ega soomlane, lihtsalt keelte huviline. Laeval nautisime purjus leedukate karaooket ja sõime suures koguses ... lagritsat.
Paar päeva tagasi käisin kuulamas karjala rahvusmuusikat. Kaks bändi, üks Soome poolt ja teine Vene omalt. Viimane tegi päris instrumentidega nagu päris kohe. Mõned laulud olid vene keeles. Mõtlesin, et kas see läheb ka Rein Siku raamatu ühe peatüki alla, kus ta kirjeldas meie sugulasrahva vanadaami, kes laulis katjuuuusa laulu hõimurahva kokkutulekul. Ei tea. Esimesed esinejad tegid olulise osa juurde süntekaga. Aga üldiselt meeldisid mulle mõlemad esinejad oma puuduste ja hääde omadustega. Istuda ainult kaks tundi ei meeldinud. Mitte ükski tagumikule toetuv asend polnud mugav. Loomulikult oleksin võinud ju püsti tõusta ja õõtsuda nagu mõned õhtutähed, aga selleks olen ma liiga eestlane või liiga kaine või liiga vööras seltskonnas.

Sõitsin täna rongiga. Elu nagu absurditeatris. Naisterahvas minu selja taga helistas kõigile oma sugulastele ja tuttavatele ja rääkis valjuhäälselt, kuidas arstid avastasid, et tal on liiga kõrge veresuhkur (8,4). Peab vist hakkama endale gruppi taotlema. Ta ei kujutavat ette, mis ta elust edasi saab. Ise sõi samal ajal pakikese oravakese komme ära. Tean seda, sest ta viskas paberid prügikasti, mis asus minu ees ja meelde jäi seetõttu, et mu kõht oli nii tühi, et plaanisin neist paberitest veel viimast välja pigistada, aga selle jutu peale hakkasin oma veresuhkru pärast muretsema. Sellel hetkel oli ta kindlasti üleloomulikult madal.

Miks sõitsin rongiga? Käisin ennast täiendamas päälinnas. Seal vaevas mind ka üks absurdne küsimus. Ruumis oli toolide kohta vähe rahvast. Valisin taha nurka endale koha. Mu mõlemal küljel oli neli vaba tooli. Äkki tuli mu kõrvale täiesti vööras tädi. Ei jätnud ühtegi istet vahele, vaid tahtis kohe küünarnukitunnet tekitada. Ok, hakkasin vaikselt ta parfüümi ja sibelemisega harjuma. Kuigi kaalusin koha võrra edasi istumist, aga ei tahtnud ebaviisakas olla ega talle märku anda, et ta haiseks nagu (tegelikult ju mitte). Seega istusin peaaegu rahulikult. Siis hakkas ta ettekannet mulle kommenteerima. Tõrjusin temaga suhtlemist märkustega, et ma ei kuulnud, ma ei pannud tähele, ma ei tea. See ei mõjunud, tal polnudki mu heakskiitu vaja, sest varsti hakkas ta üle saali rääkima asjadest, millega ta rahul pole ja kummalisel kombel kasutas meie vormi kõnelemisel. Ma ei teadnud ega saanudki teada, kes need meie olid :) Kõige lõpuks oli tal hirmsati vaja osalemise kohta tõendit, mis asus kuidagi tema jaoks vales kohas ja ta tahtis minu kui tuttava toetust. Läksin WC-sse ja jäin sinna lukustatud ruumi pikalt ... kuni rongini (ja mul ei olnud kõhumuresid).

Daniel Glattauer "Kõik seitse lainet" - "Kes asub kätte maksma, see jääb pärast veel vaesemaks."

07 October, 2013

Viis aastat


Viis aastat suitsuvaba. Viis poolamaratoni. Üks päris maraton. Ja veel hunnikutega huvitavaid võistlusi ja põnevaid kilomeetreid. Järgmine hooaeg teen veel maratoni ja kavatsen vallutada mõne linna, kus varem pole jooksnud, oma raskete jalgadega. "... jooksmine on nagu tagurpidi purju joomine. Joomise puhul on enesetunne alguses suurepärane, aga siis hakkab hirmus halb. Jooksmise puhul on alguses hirmus halb, aga pärast lõpetamist on enesetunne suurepärane." Selle tarkuse lugesin Adharanand Finni raamatust "Jooksuga Keeniasse." Omalt poolt lisaksin, et mida pikemalt ja halvem jooksu ajal on, seda toredam on järelmäng.

Inspireeriv raamat. Perekond (mees, naine, kaks tütart ja üks poeg) jätab soovi (mehe soovi) nimel oma turvalise Inglismaa elu ja läheb Aafrikasse. Just see riski võtmine  ....... ...... ja samas ei pöörata sellele raamatus suurt tähelepanu, sest on ju loomulik, et kui miskit meeldib, siis räägi läbi ja haara härjal sarvist. Teine aspekt oli muidugi see, et teos on jooksmisest. Tugevatest (väga tugevatest, kõige tugevamatest jooksjatest) ja nende "saladusest". Ugali söömine, lapsepõlves paljajalu jooksmine, kasised elutingimused, jooksime kui väljapääs oma ühiskonnast, puhkuse osakaal, kõrgel jooksmine, keskendumine ... Iten.
Polnud varem mõelnud nendele elementidele. Olin küll näinud keenialasi võitmas kõikjal, aga nii suures ulatuses. Tõesõna, silmi avav. Loogiliselt kirjutatud ja tõlgitud ka, seega hetkel olen sada protsenti selle raamatu lummuses. Polegi oluline, kas tegelikult on see päris elu või hoopis raamatusse pandu, mis mind võlus.

"Asi pole selles, et tahan jõuda mingi kindla eesmärgini, ma lihtsalt ei taha ühel päeval minevikku meenutades kahetseda, et ma ei leidnud võimalust oma tegelikke võimeid proovile panna."

"Kui keenlane võidab medali või suure rahasumma, siis mõtleb ta teekonna peale, mis ta on läbinud ning mõistab ehk paremini kui meie, et ükski inimene ei saavuta ilma teise abi ja toetuseta midagi."

"Läbikukkumine tähendab eluteel vaid ühte tagasi astutud sammu."

"Ükski võistlus ei alga stardijoonelt" Haile Gebreselassie

"Tugevus ei tulene kehalisest võimekusest. See tuleneb allutamatust tahtejõust." Mahatma Gandhi

Jookseme veel ...

26 September, 2013

Läheb paremaks


Teater tuli jälle maale. Meile etendati Neil Simoni "Meie, mehed". Päris teatris on toolid mugavamad ja juba maikuust kontidesse trügiv väsimus poleks võib-olla igas kõõluses tunda andnud. Polnud nii naljaks, kui ma "Päiksepoiste" autorilt oleksin eeldanud. Lugu iseeneset ju nagu päris, näitlejad ka asjalikud. Elamus kesine. ... Võib-olla minu negativismi pärast. Laias plaanis mulle meeldis, et käisin seda tükki vaatamas. Sõin portsu komme ja võitlesin tooliga. Tõenäoliselt oli mu kaaslane veel suuremas raskuses istekohaga. Kahjuks see ei lohuta mind. Igatahes on olemas erinevaid mehi ja autori vaatenurgast tundub, et meestele ikka meeldib olla koos naistega. Samas on nad oma harjumuste, iseloomude käsutada. Ja isegi armastus ei suuda seda muuta.

Kuna hakkasin teatri peale mõtlema, siis üks vilkuv tuluke arvuti ekraanil andis märku, et Vanemuises tuleb uus lavastus. Reklaam mõjus selliselt, et võtsin Daniel Glattaueri" raamatu "Hea põhjatuule vastu" ja lugesin läbi. Tegelikult eriti ei saa aru, milline see etendus välja näeb. Tundub nagu väljakutse. Äkki saan selles suhtes valgustatud.
Raamat ise oli armastusest, moraalist, ihast, millegi puudumisest kõige olemasolu tasutal. Isegi tundsin seda pinget ja adrenaliini, mis e-kirjade kaudu suhtlus inimestele annab  ... ja mille võtab. Täielikuks pettumuseks oli koht, kus Emmi mees oma kirja teele saatis. Ma ei tea, aga see tõmbas päriselulisust maha ja andis märku, et tegemist siiski ilukirjandusega. Sinnani olin valmis uskuma, et see võib juhtuda igapäevaelus. Või, et ongi juhtunud :) Või, et ma tean :)

"Pealegi meelditakse iseendale siis veidi rohkem, kui meelditakse teistele."

"Ma olen juba selline inimene: lähtun kõige hullemast, et saaksin koguda endas vastupanujõudu, mille abil seda siis taluda, kui see tõepoolest reaalsuseks peaks saama."

Kõik on juhtunud ...

24 September, 2013

Natuke negatiivne kirjutis


Arvan, et olen hetkel kuidagi väga närviline ja üles keeratud. Suutsin rikkuda suhteid oma kossutrennis, loodan, et asi ei läinud katki lõplikult ja rahulikud mehed unustavad tuulde visatud sõnad ja andestavad ülevoolavatele naistele nende mõtteavaldused (kusjuures üks kuulus bänd läks ka kunagi laiali naiste pärast). Aga kurb on see, et tekkis kummastav vööristus ka noormehega, kes on minu jaoks ikkagi päris sõber. Oleme koos ja eraldi ühiseid kilomeetreid maha tallanud. Muidugi võib siin rääkida sellest, et tuleb arvestada paarisrakendiga. Ja solvad naist, solvad ka meest. Äkki annab aeg ...

Töötada kohas, kus enam ei arvestata inimese oskustega, on katsumus. Tunnen, et minu koolitamisse ja pädevuste tõstmisesse on investeeritud suurelt aega ja raha ja nüüd ei öelda mulle, et kukkusin läbi või astu ära, vaid pigem istu oma teadmistega ja aja oma pisikest rida (mida oleks saanud teha ka ilma arenemata). Ja pigem pole öeldudki, vaid teised teavad, on kuulnud, märkavad. Nujah, aga mind ei kutsuta enam arutelude juurde (kus varem struktuuri kohaselt käisin) ja see on paras märk. Äkki aeg annab ...

Avastasin, et lisaülesande juurest on ka mu nimi eemaldatud. Seda tööd tegin töökoha väliselt. Aga siis meenus mulle suhete rägastik. Milline ülemus on kelle sugulane, kes magab kellegagi, kellele ma ei meeldi millegi tõttu, mis pole suures osas minu enda isikuga kuidagi seotud jne. Eesti värk. Nii väike, et uut töökohta peaksin otsima teisest süsteemist, aga tahaks oma teadmisi, vilumusi, kogemusi kasutada ilusama Eesti nimel. Sugulus sakib ...

Peale kõike muud avastasin, et ma pole ka õige ugrimugri. Rein Sikk "Minu Ugrimugris" kirjeldab inimesi, kelle maailavaade ei sarnane minu omale. Ei ole kiindunud muusikasse ja pigem tatsaksin vene disco saatel, kui jauraksin regilaulu (kui ei peaks kumbagi valima, siis ei valiks ka). Mõistan pigem vene korravalvureid. Rahvariided? Ilmselt pole ma veel katki läinud.

Mind hoiatati, et autor on romantik, aga et nii suur romantik ...

Aeg annab, aeg võtab ...

12 September, 2013

Tahaks lennata ...


Keerulised ajad. Aga nalja saab. Päriselt juhtunud elu. Viiekümnendates meesterahvas käis avalikus raamatukogus pornot vaatamas. Hiljem oli põhiline mure, et naine teada ei saaks.
Meie tööd on hakatud tugevalt kontrollima. Alguses oli solvumine, aga siis jõudis minuni teadmine, et lihtsam on mööta aega ja kaugust ning kõrgust. Stiilipunktide jagamiseks pead juba spetsialist olema. Seega leppisin olukorraga.
Vahepeal olen jooksnud oma neljanda poolmaratoni Tallinnas. Sellst pole midagi rääkida, sest nüüd ma juba tean, et suudan sellist distantsi täielikult joostes läbida. Aga jooksmine teeb mind endiselt õnnelikuks. See on aeg, kus olen oma unistuste maailmas. Kuigi olen enda jaoks juba mugavusjooksu leidnud, kus ei pea eriti pingutama ja pulss lakke ei hüppa.
Mis veel?
Olen astunud mõned sammud, et oma teine suur unistus teoks teha. Esimene vasikas läks aia taha. Aga aeg annab ...

Roald Dahl "Sinu kord" oli raamat Teise maailmasõja lenduritest. Väikesed lood nende muredest ja röömudest. Sain oma teadmiste pagasisse mõned faktid (lennukid, millega lennati sõjas - Messerschmittid, Spitfire´id, Junkers 88-d, Focke-Wulfid jne). Sain üle elada lendurite surmahirmu ja kaotusvalu. Nende kahte maailma - reaalsus ja see, mis peas toimus. Mu meelest oli see emotsiooniraamat.

"Ma arvan, et põhjus, miks ma surra ei taha, on asjad, mille juhtumist ma loodan."

06 September, 2013

Kõik on uus septembrikuus


Sügis on alanud. Inimesed räägivad üksteisest mööda, reageerivad ebaadekvaatselt, kuid ausalt. Sõimati kaunitarist spetsialisti mendiks (aga ta ju kontrollis lihttöölisi).
Sügis on alanud. Hakkasin mõtlema, et milline inimene ma olla tahaksin. Ei soovinud analüüsida ennast hinnanguliste omadussõnadega, pigem saavutuste ja tagajärgede keeles. Nagu arvata oli, jooksin suurde ummikusse. Sain aru, et möödikud pean ise mõtlema, aga see sõltub jälle mu enesekriitikast. Ühesõnaga tahaksin olla enda suhtes leebem inimene ... aga mitte ullike.
Sügis on alanud. Õhus on edevuse lõhna. Pole päästev vihm ega kõdunevad lehed, vaid see, mis jääb nende kahe vahele. Vanasti arvasin, et see on armumine, aga nüüd mulle tundub, et pigem värskus, mis asendab suvekuumuse, paneb inimesed samastuma õhulisusega. Või midagi sellist.
Sügis on alanud. Elu muutub. Rohkem riideid peab selga ajama.
Sügis on alanud. Sain ühe pettumuse. Lugesin Jaan Krossi "Tabamatust", ootasin võimast lugemiskogemust nagu "Rakvereromaani" vm sellise puhul, aga kujunes kuidagi võitluseks aja ja raamatuga. Mulle meeldis kontekst ja ajaloolised tegelased, aga vist ei meeldinud see iseloom, mida Jaan Kross oli tegelastele andnud. See on ainuke loogiline seletus. Muidugi olid kirjeldused (ja paralleelid) vahvad; mehe välimus midagi tuttpüti ja sipelgakaru vahepealset, hanemunapealine ajakirjanik, hobunäoline tuletõrjepealik jne. Ja kui raamatu käest panin, siis jäigi see küsimus õhku, mis päriselt juhtus. Teos pani mõtlema, aga mitte enda üle, vaid ajaloolise tõe üle. Internetist ei leidnud teose arvustusi. Imelik.

Alanud on kossuhooaeg, uued väljakutsed, põnev tulevik.

"Siin majas on ju kõigil ustel lukud, mis ragisevad nii, et nende ragin jääb vist igaveseks mu selgrooüdisse."