Miljon, must miljon emotsiooni. Aga alustan lihtsamast. Pealinna ühistransport, mida pole kasutanud aastaid. Mulle meeldiks liialdada ja öelda, et sadu aastaid, aga see metafoor oleks ilmselgelt mage. Sain kioskist teada, et üksikuid pileteid müüvad ainult bussijuhid. Võtsin endale viis eurot näppu ja astusin juhi poole. Viimane vaatas mu tegevust ja pani demonstratiivselt käed rinnale risti ning lausus peaaegu ladusas eesti keeles: "Mul pole raha." Vaatasin tema poosi ja analüüsisin öeldut ja asi ei jõudnud mulle kohale. Vastasin: "Mul ju on. Palun üks pilet." Sain ediselt vastuseks, et raha pole. Kuna ei plaaninud bussist väljuda, siis ütlesin, et võtke minu raha ja andke pilet. Järgmisel hetkel kergitas mees ennast ja võttis tagumikult oma isikliku rahakoti ning otsis sealt mingeid münte. Asetas need alusele ning trükkis pileti välja. Midagi minus murdus sellel hetkel. Suurus kadus. Võtsin pileti ja jätsin mündid letile. Pärast ei saanud tükk aega aru, et kas peaksin uhke olema või häbenema.
Teine emotsioon. Kõik on nagu korras, aga tegelikult pole mitte midagi paigas. Füüsiliselt ühest kohst teise jooksmine ja üleplaanimine ei ole mu jaoks probleem, aga mõtted ja tunded, mis ei mahu rutiini ja ei saa aru, kas peab nende jaoks ruumi tegema või mitte, ajavad pea uduseks. Tahaks nagu kellegagi asja arutada, aga siis saan aru, et neutraalset ja erapoolikut selles loos pole.
Ma ikka ei saa üle, miks see elu jättis minu ja paljusid teisi ilma olulisesest inimesest (kellega sai asjast rääkida ilma, et asju oleks nimetatud õigete nimedega). Kunagi keegi ütles, et see tühimik ei saa kunagi täidetud, aga me õpume sellega elama. Ma küsin vastu: "Millal?"
Aga ühesõnaga ma ei saanudki aru, kas ma pean edasi mötlema või mitte.
No comments:
Post a Comment