Arhiiv

Kõik on teisiti kui varem. Mitte halvas möttes ja ... mitte ka heas ... vist. Lihtsalt teisiti. Tervis on paigast ära. Ma pole terve elu ka nii pödur olnud kui aastal 2017. Ei saa pead ega kurku selgeks :) Õnneks selle taustal toimib ikka normaalne elu ka. Jooksnud ja teatris käinud veel pole, aga muu tavapärane on ikka kavas. Ujumine, kino (sain uue lemmiknäitleja), isegi lemmikteema koolitusel sai käidud ja suures osas korvpalli: nii turniir kui ka trennid. ... jõusaal.
Hiiumaal oli põnev (kui nii võib öelda). Sain kummalist tagasiside oma olemuse ja käitumise kohta erinevatelt inimestelt. Häiriv asjaolu oli, et üks meesterahvas mäletas detailselt üheksateist aastat vana lugu, mis minu mälestustes oli küll juba kokku sulanud erinevate muude sündmustega. Kuid tema jaoks oli see nii oluline, et mitu korda mainida. Ja mu soeng oli ka tema meelest sildistamist väärt. Aga üldse, miks ma räägin sellest, sest väärtushinnanguid muutev lugu oli hoopis mujal. Ju sai viimane alguse sellest, et mulle tundus, et ühtegi mu "vana" sõpra pole kohal ja avatus uuele ja huvitavale tekkis iseenesest. Aga mine isahane tea. Tahaks mönda asja arutada ... aga kellega ja mida? :)
Võtsin jälle natuke (????) lisatööd, et saaks suvel reisida ja vabalt "elada". Et ei peaks ennast ülalpeetavana tundma ja suudaks oma meelelahutuse eest ise hoolitseda. Esimesed kolm nädalat on keti maha vötnud, aga mis ei tapa, tapab aeglaselt. :) Eks ma kogun ennast. Ja kui aus olla, siis raha ei ole põhiline argument. See on kuskil kolmandal kohal. Paaril korral olen näinud, et mu otsus on õigustanud ennast, et lisatöötunnid on asja väärt.

Töenäoliselt sai ühele vanale ja toredale (mu lemmikule) traditsioonile punkt pandud. Üks ajastu vist lõppes. Kui asi on juriidiliselt korrektne, siis ütlen välja. Enne hunti karja ei kutsu. Aga nagu hiljuti mulle meelde tuletati, et kui kuskil sulgub uks, siis tegelikult avaneb ka kohe uus. Arvan, et päris läbi ei saa midagi.

Mälumängudes on läinud vahvasti. Küsimused nagu oleks tehtud konkreetselt meie võistkonna jaoks.  Või oleme vahepeal kõvasti enesekindlamaks ja targemaks saanud. See muidugi oleks hea ja parim vastus.
Ja siis see neetud sõbrapäev. Sain jälle kivikesega auto esiklaasi (viimati 6. detsember 2011 - mõni asi jääb detailselt meelde), kaotasin kõrvarõnga, uued kossutossud rikkusid mängulõbu ja mõni ootus ei täitunud.
... kuid täna sain tööle tulla parema autoga, sest oma on klaasiremondis, koristamise käigus leiti mu kõrvarõngas duširuumi äravoolusõelast ja kalpsan tööl ringi uute kossutossudega, et nad jala järgi koolduksid ja ju lootused olid põhjendamatud (ära looda, siis ei pettu).

"Sündmusi ei pidanud nautima nende kestmise hetkel; tõepoolest, rõõm neist saabus alles siis, kui need olid kokku võetud ja paigutatud mineviku arhiivi, kus need said osaks tema "elust", tema "kogemustest", tema karjäärist." (Vidiadhar Surajprasad Naipaul)