Ta istus oma voodil ja tundis, et on otsustanud. Vaatas spordikotti, mis oli täis topitud mälestusi, mitte eluks vajalikke esemeid ja sisendas endale, et kõige raskem on uksest välja astuda. Kõik ülejäänu tuleb juba lihtsalt. Ta tõusis püsti ja raputas koti asjadest tühjaks. Ta ei tahtnud teise inimese omandisse enda eelmist elu pakkida. Tõi köögist hoopis suure toidupoe taaskasutatava kilekoti (tehniliselt ei kuulu see kellelegi) ja pani oma fänni T-särgid ja kaks kõvade kaantega raamatut sinna. Need olid olulised maamärgid, mis seljakotti ei mahtunud.
Ta ei vaadanud toas viimast korda ringi nagu seda filmides tehakse, vaid käis hoopis WC-s, sest see on enne pikka reisi loogilisem tegevus. Pani telefoni, pangakaardi ja kirja esikusse kapile ning sulges enda tagant ukse. Võtmed kukutas heleda kõlksatusega postkasti ja nüüd tundus, et enam ei saa taganeda. Mitte tema uhkuse juures.
Õnneks tuli auto kohe. Naine läks ebaloomulikult kiiresti autosse nagu sajaks vihma või oleks üleelusuurune tuul. Sulges ukse ja vaatas oma kaaslast, kes küsis:
"Kauaks sa linnaloa said?"
"Kaugele Sa kavatsed sõita?"
"Noh, nädala lõpuks on mul pere ees mõned kohustused."
Naine kuulas vastuse ja mõtles, et selle nädala lõpuks pole tal enam ühtegi kohustust mitte kellegi ees. Nädala lõpuks on tal ainult üks eesmärk - alustada keskealisena puhtalt lehelt. Inimesena, kellel on elus olnud rohkem õnne kui ebaõnne, kes on rohkem saanud kui andnud. Ja kelle näol ja kehal on elamisest omad jäljed. Kavatseb seda nädalat kasutada ülemineku perioodina. Ja tegelikult ei muutu tema elus ju mitte midagi. Ta on kogu aeg heade inimeste keskel olnud ja tundnud ennast üksikuna. Mitte, et ta ennast ainulaadseks või eriliseks või mittemõstetavaks oleks pidanud, vaid just nimelt nii üksikuna, et pole mitte millestki kinni võtta. Selline tunne nagu liivakastis liiva läbi sõrmede lastes ei jääks ühtegi terakest näppide vahele. Mitte ühtegi. Selline tunne, et oled nii laiali, aga iga üksikosa nii kokkusurutud, et hingata on raske.
"Ühes etenduses öeldi, et elu on nagu maantee, kiirtee. Inimesed on nagu autod. Samas iga natukese aja tagant tulevad bensiinijaamad. Ma mötlesin, et mõnes jaamas teeme peatuse ja mõne jätame vahele. Mõnda tankimist mäletame elu lõpuni, samas enamikku teeme ainult vajadusest edasi elada." Naine hakkas naerma ja jätkas:
"Ükskord, kui ma uue masinaga bensiini võtma läksin, siis ma ei teadnud kumbal pool mu kütusepaak on ja tiirutasin segaselt ümber tankuri. Iga kord kui peatusin, olin ikka valet pidi. Kas see võiks olla metafoor?"
Mees roolis küsis:
"Said ikka kütuse paaki?"
"Ilmselt. Ma seda ei mäleta enam. Kas Sulle bensiinilotot meeldib mängida?"
"Mis see on?"
"Kui tuluke, mis ütleb, et paagis on vähe bensiini, põlema hakkab, siis sõita edasi nii kaua, kui julged. Aga kui seda mu eelmise jutu kontekstis vaadata, siis proovida elus üksi hakkama saada nii kaua kui võimalik. Ma olen selle loto jaoks siiani liiga nõrganärviline olnud, aga nüüd olen valmis."
"Kahjuks on mul paak triiki täis, seega mänguni läheb veel aega."
"Jah ... nädala lõpuni."
No comments:
Post a Comment