25 July, 2014
Nii on
Kui ma olin väga noor. Nii umbes 7. Maal vanavanaema juures oli üks noormees. Minust umbes viis aastat vanem. Ai, küll ta oli ilus. Pikk, sihvakas ja minu vastu väga kena. Ega ma ei tea, kas tal eriti alternatiive oli. Käis temagi vanaisa juures maal, kus järgmine naaber elas sügaval metsas, kuid tema vanus algas kindlasti numbriga seitse ja seal taga oli veel mõni arv. Seega seitsmeaastane oli kindlalt võluvam. Igatahes see noormees jooksis minuga ja mägis peitust. Andis oma väikseks jäänud kalossid mulle, millesse olin sama kiindunud kui noormehesse endasse. Tema vanaisa suri, maja müüdi. Tulid uued inimesed. Minu vanama suri. Kaugeks jäi koht ja unustusse inimesed. Möödus kõvasti üle kahekümne aasta, kui ühel töisel asjajamisel tuleb mu juurde meesterahvas, kellel üks mure lahendada, millega mina saan teda aidata. Seisame esikus ja räägime. Töised ajad saavad tehtud. Noormees ütleb, et kas sa ei tunne mind ära, olen see noormees su vanaema juurest. Mul ei lähe pilt kokku. Aju ei lase. Vastuolu on suur. Vestluskaaslane on must lühem ja ümaram, prillid peas ja ilma kalossideta. Mu lapsepõlve armastus sai sekundiga otsa. Olin natuke kurb. Aga see uus mees oli ju ka tore. Ikka olin kurb.
Arthur Japin "Suur maailm"
"Inimene on nii pikk nagu ta vari, iga kord, kui vaatad, taas veidi erinev."
"Usu mind, Lemmy, ainult üks asi on hullem kui tunda, et sind on ära kasutatud ..." --- "... see on tunda end kasutuskõlbmatuna."
"Kui su käised on liiga lühikesed, kas sa raiud siis käed otsast?"
21 July, 2014
Lõit
Lõhkusin veel mõned kopratammid. Hea rassimine oli. Sel tüübil on ikka täitsa selge, kuidas vesi peatada ja muda okstega kokku põimida. Tammide lõhkumisest põnevam oleks näha, kuidas see loom seda ehitab. Kuskile kraavi, kus see kedagi ei sega.
Igatahes, kui ma räägin, et käin metsas kettaid lennutamas, siis ma pole päris täpne. Tegemist siiski kultuurse ja tsiviliseeritud pargiga. Vat nüüd käisin metsas, kus oli nii tihe, et ainult sipelgas mahutus okste vahelt läbi (ja tõenäoliselt see imepeenike kobras ka). Üks inimene oleks napilt metsisele peale astunud ja kuna tundsime ennast mõnusalt miski putukapesas, siis saime küünarnukki (üks paremasse ja teine vasakusse sekundilise vahega) nõelata või hammustada või susata. Mina küll ei suutnud valusähvatuses tuvastada, mis see just oli. Seda tean, et kolm päeva sai kratsida.
Iga päris eestlane peab ikka kord aastas tegelema Tammsaarega. Käisime Vargamäel. Seekord unistustest oli jutt. Mõnes mõttes on tore, et lugu nii selge, et ei pea näpuga jälge hoidma. Saab keskenduda seekord siis näiteks unituse tahule. Ei meeldi see, et kohti müüakse rohkem, kui tegelikult rehetaresse mahub. Enda füüsiline ebamugavus hakkab tunda andma ka siis, kui etendusse sisse elan. Tehku siis pilet euro võrra kallimaks ja lasku inimesi vähem ja on toredam.
Ikka ja jälle meeldis mulle Mari. Eelkõige näitleja. Nii ilus ja ilmekas ja ... . Samas kunagi varem meeldis mulle ka Mari ... eelkõige näitleja. Raamatus ei mäleta, et ta mu lemmik oleks olnud.
Udo Uibo raamat "Sõnalood" on hetkel laual. Hakkasin suurest inspiratsioonist kohe ise sõnu looma ja kasutama selliseid, mis juba vananenud või murdelised. Põnevasti kirjutatud ... Hetkel lemmik.
Käisin esimest korda elus veel ühes Eesti kohakeses ... Järva-Jaanis.
Varsti, varsti ...
13 July, 2014
Uni
Mul on suur uni. Maailma suurimast hobusestki suurem. Olin sunnitud täna kaks tundi autoroolis olema. Selleks jõin portsu energiajooki, võtsin peale hääletaja, et ta lobiseks minuga (tegelikult 30 minutit täisvaikust) ja hiljem kuulasin raadiost teadussaadet, kus sundisin ennast kaasa mõtlema kosmoloogia valdkonnas. Igatahes jõudsin koju enne vihma. Isegi enne tähesadu.
Mis siis väsitab?
Ma ei tea, sest tegelikult puhkan. Mõni päev füüsilisest tööst ja teisel päeval emotsionaalsetest mõttetegudest. Mulle meeldivad päris mõned inimesed. Selleks, et oma poolehoidu väljendada, olen suhelnud. See küll ei väsita, pigem ikka kosutab. ... Olen ka oma aega veetnud vabatahtlikuna. Väga tugevdav tegevus. Hariv. ... Esimest korda ujumas käinud. Päris ujumas. Karastav. ... Paar päeva tagasi olin kinos üle paari aasta. Film oli nii nii emotsionaalne, et sellest üle saamiseks kulub natuke maailmas mulle antud ajast. ... Kuid see ei väsita mind. Ravib? ...
Just möödus sisutihe nädalavahetus, kus ühtegi tegevust ei teinud kaks korda (kui nüüd just söömine ja see teine asi välja arvata). Tartus tutvunud erinevata kujudega, näinud meest, kes oligi orkester, saanud nii positiivseid uudiseid, et maailm tundub grammi võrra õiglasem koht. Aaa ... Autoga mööda kruusateed sõitmine väsitas mind küll. Samas tegevuse hetkel hoidis ikka ekstra kikkis.
Jalka MM ka ei lähe peris nii nagu ma unistasin.
Ja nüüd ma sööks seda torti, millest eile loobusin. Võtaks kohe mitu tükki.
Subscribe to:
Posts (Atom)