Vahepeal on Austrias käidud. Meeletult palju emotsioone. Üle mõistuse. Olen oma elus jalgrattaga oma kodumäge võtnud päevas kordi, aga et olla valmis Alpide jaoks, siis oleksin pidanud Eesti järsemast mäest päev otsa üles sõitma. Tegelikult mitu päeva järjest.
Vedasin oma ratta 2600 meetri kõrgusele, sellest 1000 meetrit oli puhast tõusu. Teised muidugi talvel suuskadega kiirlaskuvad samalt rajalt, mida me vallutasime. Osa talvisest meeleolust oli veel üleval. Ehk siis ilusas eesti keeles öeldes - lumi. Kohati paar meetrit. Minu jalgrattajalanõudeks olid plätud regulaaris. Peale 10tunnist päevatööd olid nad lihtsalt regulaaris, sest tald oli eemaldunud ja jalad külmunud ning määrdunud. Jalanõudest polnud haisugi. Rassides ja kõrguskartusega võideldes olid muidugi varbad mu väikseim mure. Milline kergendustunne oli tipus, kui alla vaadates kuskil horisondil lume all kumas rattatee. Alla oli see olemas (ülesse polnud). Nüüd oli ükskõik kas jalad ees, tagumikuli, rattas all või peal, kõik vuhisesid omas tempos tee poole. Mõni vajus läbi lume, kuid naeratus ei kustunud. Mõni laskus ratta seljas autokiirusel. Ja üks sai põlve katki. Naeratus ikka ei kustunud. Täistööpäev sai mööda. Kas keegi on käinud jalgrattamatkal - jalgrattaga matkal?
Ühte ma ütlen - see oli mu elu suurim füüsiline pingutus. Ja see pingutus kestis kauem kui mu varasemad pingutused kokku. Kümme tundi vaimu ja keha sundimist. Kas maraton sai sammu võrra lähemale? Ei tea, sest maratoni saab katkestada, aga seal teel mäkke, oli tagasitee veel julmem. Unustasin mainida, et Jumalale lähedal olles saatis ta mõne nuhtlusest veel meile lisaks. Rahe. (Elu ei tohi lihtne olla). Sel hetkel sain aru rattakiivri kasulikkusest. Aga olid ikka terad. Kõike seda arvestades või mitte arvestades, üles tuli jõuda, sest samast kohast alla polnud mõeldav minna. Targad polnud alustanudki seda reisi. Kruiisisid ja nautisid Austria külaidülli.
Selliseid lugusid juhtus veel. Eksisime teelt. Matkasime ilma rattata kõrgustes. Peale selle olime ka ilma päiksekreemi ja mütista. Rohkem ei kommenteeri. Ronisime mööda kaljujõge allapoole. Hüppasime ja kasutasime köisi. Vesi oli kümme kraadi. Natutisime meeletus koguses looduse loodud ilu. Natuke sai osa ka inimese tööst.
Oli ikka vahva. Ainuke element, millele peaksin tähelepanu pöörama, kuidas rühma sulanduda ja sõpru võita :) Nali. Tegelikult pole see eesmärk, aga tahtsin ära märkida sellele, et endiselt mul sama palju tuttavaid kui enne reisi.
Ja palju jäi veel ütlemata.
No comments:
Post a Comment