Puutükk keset merd. Lained viivad, kuhu soovivad. Vahtu pritsib vastu nina ja suud. Silmapiiriks on ainult joon, kus taevas ja meri kokku saavad. Jalad põhja ei ulatu ja enese päästmiseks ei saa muud teha kui kannatlik olla ja usaldada tuult ning vett. Ei tundu just eriti kindlad elememdid siin maailmas. Ja selles tühjuses, mida kõik on nii täis, olen ainult mina ja mina ja mina.
Vat selline tunne on mul hetkel.
Mul on tagumiku alt tool tõmmatud, aga ma jätkan istumist. Põlved valutavad, aga kangekaelsusest ei vaheta positsiooni. Loodan, et iste tuleb tagasi. Või mida?
Tahan olla näitleja etenduses. Aga ei soovi, et teised seda tükki näeksid. Käin proovis, aga lahkun seinaääri mööda. On tühi tunne, aga ei saa aru ka mis seda täidaks. Aplaus kindlasti ei päästa. Eneseteostuse mõnul ei lase sisse hiilida. Võlts kiitusel tagant tõugata. Olengi lihtsalt osatäitaja. Kui mu tegelane välja kirjutada, siis oleks vaja ainult kosmeetilisi muudatusi laval ja elu läheks edasi.
Vaikselt olen hakanud igas plaanis oma osalust vähendama. Lõpuks mulle ei jää eesriidenöörigi. Ühest küljest ei taha olla tujurikkuja ja teisest ei taha oma tuju rikutud saada.
Liikuv metafoor.
No comments:
Post a Comment