Kui poleks olemas 6. detsembrit, siis võiks lahmida ja öelda, et eila oli hull päev. Üksi asi ei sujunud ja löögid tulid sealt, kust seda kõige vähem oodata oskasin. See, et töö on nagu Kolgata tee, ei vaja enam mainimist. Minu madal edasijõudlus tuleb kindlasti ka sisemise motivatsiooni kõikuma löömisest. Aga et mind doonoriks ei tahetud, sest hemoglobiin madalaks osutus, vat see võttis jalust nõrgaks. Kihutasin rattaga tuhatnelja kodu poole, et süüa üks roheline ubin ja siis annetada oma verd neile, kes seda vajavad, osutus tühjaks tööks ja vaimu närimiseks. Tädi pigistas kahel korral mu näpuotsa, aga tulemus jäi ikka alla 120. Mitte, et ma ei teaks, mis tunne see on. Olen varemgi võidelnud oma verega ja rauda ja peeti suust sisse ajanud. Kuid eelmine kord oli mul see näitaja nii üleval, et arstitädi pidas vajalikuks öelda, et napilt napilt mahub normi piiresse ja pügala võrra kõrgemaga saadaksid mind koju tagasi. Ma ei teadnud, et hemoglobiinitase võib kõikuda nagu ööpäevane temperatuur kõrbes.
Seega kui uudise teada sain ja mind ära põlati, siis võitlesin ikke suurelt ja suurelt pisaratega. Ei mäletagi taktikat, mis mind aitas, aga voolama asi ei hakanud. Igatahes oli see traumaatiline kogemus.
Madala hemoglobiini tunnuseks on jõuetus ja väsimus. Hakkasin seda samal sekundil kohe tundma. Ei jaksanud koju jalutada. Ja õhtune jooks jäi ka ainult neljakilomeetri pikkuseks. Kuklas tagus teadmine, et ei jäksa ... ei jäksa. Tegelikult olid palavusest jalad paistes ja rattasõidust sääred töntsid. Ma ei hakka kirjeldama tundeid, mis valdasid mind, kui oma saamatuse avastasin.
Päeva lõpus meelitas mu higine ja räsitud keha ligi suure hulga sääski. Sellest võitlusest lahkusin füüsiliste haavadega. Nii väike ja nii õel ei saa olla.
Siiski ... siiski oli märk sellest, et tulevik võib helgem olla. Istusin maja ees trepil ja ootasin oma Godot. Saabusid ainult vereimejad ja kaks väikest nunnut tüdrukutirtsu, kellel rihma otsas koer. Vaatasin ja mõtlesin, et miks neiudel selline "vanainimese" kutsu kaasas on. Tundus kohe selline. Lapsed küsisid mu käest, et ega ma ei tea, kelle oma valge karvakera on. Olevat neile vastu jooksnud, rihm järel lohisemas. Hea, et noortel on empaatiavõime, abivalmidus, pealehakkamine. Tahe teha maailma paremaks paigaks.
Tuli mu Godot.
No comments:
Post a Comment