Mot maas

Mõtlesin välja oma lemmikreaalsuse. Kui olen alksi tarbinud natuke rohkem kui tarvis ja vähem, et kaotaks sündsustunde. Sellises olukorras oleks nagu väsinud, aga uni on väga hüplik. Pidevalt olen olekus, et kohe-kohe jään magama või siis kohe-kohe virgun. Samas ei tee kumbagi ja kogu välismaailm (kaasa arvatud koera niuts ja kraapimine, pidev värisemine külmast) oleks nagu teisest reaalsusest. Natuke nagu häirib, aga samas pikendab seda olekut, et magama ei saa jääda ja ärgata ei jäksa. Jalgadega on ka oma teema - tahaks hästi pikaks sirutada, aga selliselt, et varbad ikka teki alla jääks ja puusad paigast ei nihkuks. Külmast tõmban alajäsemed jälle kõhu alla ja siis tekib ilge kihu sirutamise järele. Ja nii tunde ja tunde. Vahepeal on lagi, mis nagu liiguks, aga kuna olen piisavalt adekvaatne, siis tean, et tegelikult ju ei liigu. Ainuke asi, mis sellise õndsuse rikub, on pidev vajadus WCsse joosta. Ei hakka sauterlikult kirjeldama toiminguid. Aga need on kõige tavalisemad käimlas käimise põhjused.

Häirivad inimesed, kes teavad ja oskavad kõike (vestlustes, pole nende pädevusi kontrollinud päris elus). Oskavad kaasa rääkida ja enesekindlusega kirjeldavad toiminguid, mis nad ilma õppimata ja loomulikult teevad. Rohkem, ilusamini, võimsamalt, lõdvemalt jne. Mina pean iga asja pärast meeleltult vaeva nägema  - kõva ja puine nagu ma olen (unustasin lisamata, et meeletult aeglane ja tegutsedes liiga kiire pulsiga). Järelikult olen piisavalt kade, et nautida teiste edu (nende jutus). Veel ei saa aru inimestest, kes mind kardavad. Muide, leidsin ühe hingesugulase, kes rääkis, kuidas isegi ta õde kardab teda. :) Oleks mul õde, siis see oleks hirmust juba soolasammas. Kui just ta ei saaks hakkama maailma hirmsama ja koledama tondiga.

Mu õpetaja täna küsis teiste ees, et miks mul on nii madal enesehinnang, siis tegi iroonilise nalja mu isa kohta (keda ta ei tundnud, lihtsalt arvas, et sobib konteksti). Ühesõnaga täna juhtus tööl kolm asja, mis teevad otsustamise järjest kergemaks ja kergemaks. Üks tore pool-kolleeg oli ka viimast päeva tööl - kellega ma nüüd vestlen õppekava sõnastuse ja enda uimasuse teemadel? Ikka sain oma trumploo lauale panna (Võtsin solgi ja rahakoti ja mõtlesin, et viskan prügi konteinerisse ja lähen sealt edasi poodi. Selgusehetkel avastasin, et olen keset Maximat, prügikott käe otsas lohisemas). See lugu on südametemurdja. Kuid seekord vist murdsin pigem enda oma. Nii kiiresti hakkas inimene mulle meeldima? Kahtlane.

Ma ju usun ...