Olen oma sugulasrahvastega tegelenud rohkem kui kogu eelneva elu. Käisin teist korda elus Helsingis (koos eestlasega, kes käis esimest korda elus naabrite juures). Elamusi oli mitmeid. Loomulikult olümpiastaadion (need ehitised avaldavad alati muljet, isegi kui nad on kõik sarnased). Istudes pealtvaatajate istmel hakkas tööle silmateleviisor. Inimesed jooksid, hüppasid, kargasid. Proovisin ette kujutada 1952. aastal sportalaste riietust ja stiile. Aeg oli teine, aga eesmärgid samad. Tööd oli tehtud, kuigi meetod oli erinev. ... Aeg surus peale ja seega liikusime oma esimese välismaise discgolfi rajani. Ole, kus oled, ikka näed tuttavaid. Kivisel, kettasööjal rajal, oli tuntud-teatud Ville, kelle käest küsisime teed ja nõu raja äbimise kohta. Saime endale ka uued tuttavad, kes mängisid koos meiega ja meie tasemel. Tore oli. Ronida sai. Aga mu ilus roheroosa (lemmikketta staatusesse tõusnud ketas) sai endale tugevaid haavandeid. Sõime kiirtoitu peatänava ääres ja saime emakeelse teeninduse osaliseks, tasuta kohvi ja kommi. Kusjuures, teenindaja polnud ei eestlane ega soomlane, lihtsalt keelte huviline. Laeval nautisime purjus leedukate karaooket ja sõime suures koguses ... lagritsat.
Paar päeva tagasi käisin kuulamas karjala rahvusmuusikat. Kaks bändi, üks Soome poolt ja teine Vene omalt. Viimane tegi päris instrumentidega nagu päris kohe. Mõned laulud olid vene keeles. Mõtlesin, et kas see läheb ka Rein Siku raamatu ühe peatüki alla, kus ta kirjeldas meie sugulasrahva vanadaami, kes laulis katjuuuusa laulu hõimurahva kokkutulekul. Ei tea. Esimesed esinejad tegid olulise osa juurde süntekaga. Aga üldiselt meeldisid mulle mõlemad esinejad oma puuduste ja hääde omadustega. Istuda ainult kaks tundi ei meeldinud. Mitte ükski tagumikule toetuv asend polnud mugav. Loomulikult oleksin võinud ju püsti tõusta ja õõtsuda nagu mõned õhtutähed, aga selleks olen ma liiga eestlane või liiga kaine või liiga vööras seltskonnas.
Sõitsin täna rongiga. Elu nagu absurditeatris. Naisterahvas minu selja taga helistas kõigile oma sugulastele ja tuttavatele ja rääkis valjuhäälselt, kuidas arstid avastasid, et tal on liiga kõrge veresuhkur (8,4). Peab vist hakkama endale gruppi taotlema. Ta ei kujutavat ette, mis ta elust edasi saab. Ise sõi samal ajal pakikese oravakese komme ära. Tean seda, sest ta viskas paberid prügikasti, mis asus minu ees ja meelde jäi seetõttu, et mu kõht oli nii tühi, et plaanisin neist paberitest veel viimast välja pigistada, aga selle jutu peale hakkasin oma veresuhkru pärast muretsema. Sellel hetkel oli ta kindlasti üleloomulikult madal.
Miks sõitsin rongiga? Käisin ennast täiendamas päälinnas. Seal vaevas mind ka üks absurdne küsimus. Ruumis oli toolide kohta vähe rahvast. Valisin taha nurka endale koha. Mu mõlemal küljel oli neli vaba tooli. Äkki tuli mu kõrvale täiesti vööras tädi. Ei jätnud ühtegi istet vahele, vaid tahtis kohe küünarnukitunnet tekitada. Ok, hakkasin vaikselt ta parfüümi ja sibelemisega harjuma. Kuigi kaalusin koha võrra edasi istumist, aga ei tahtnud ebaviisakas olla ega talle märku anda, et ta haiseks nagu (tegelikult ju mitte). Seega istusin peaaegu rahulikult. Siis hakkas ta ettekannet mulle kommenteerima. Tõrjusin temaga suhtlemist märkustega, et ma ei kuulnud, ma ei pannud tähele, ma ei tea. See ei mõjunud, tal polnudki mu heakskiitu vaja, sest varsti hakkas ta üle saali rääkima asjadest, millega ta rahul pole ja kummalisel kombel kasutas meie vormi kõnelemisel. Ma ei teadnud ega saanudki teada, kes need meie olid :) Kõige lõpuks oli tal hirmsati vaja osalemise kohta tõendit, mis asus kuidagi tema jaoks vales kohas ja ta tahtis minu kui tuttava toetust. Läksin WC-sse ja jäin sinna lukustatud ruumi pikalt ... kuni rongini (ja mul ei olnud kõhumuresid).
Daniel Glattauer "Kõik seitse lainet" - "Kes asub kätte maksma, see jääb pärast veel vaesemaks."
No comments:
Post a Comment