Romaan

Miks mõnest raamatust tahaks kirjutada ja mõnest ei taha? See ei ole seotud tihti sellega, kas raamat meeldib või mitte, vaid pigem sellega, et tahaks selle emotsiooni enda seest välja, mis teos sinna jättis. Sissejuhatuse põhjal oli arusaadav, et hakkan oma lugemisest kirjutama. James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani" meeldis mulle esiteks selle pärast, et see tuletas meelde ammuloetud teoseid. Meenusid lapspõlve kohustuslikud raamatud ja ülikooli võitlused. Aga tegelikult peale selle raamatu lugemist, ei suuda ma kunagi enam ühtegi kirjatükki lugeda samamoodi kui varem. Mulle anti nagu valem ette. Loodan, et ei hakka kõiki klassikuid suruma raamidesse. Aga kuidagi avaramaks sai mulle kirjanikutöö küll (kahtlane jutt, anti raamid, aga asi läks avaramaks).
Ei, ma ise pole ei andeksas ega töökas ja nagu Frey ütleks, mul puudub ka piisav enesedistsipliin, et peale igapäevatööd, sporti, käsitööd ja muud nipet-näpet veel kaks tundi päevas klaviatuuri süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt klõbistada. Ning viimastes peatükkides välja toodud viimistlemine. Mul on küll kurb alla anda, aga ma pole selleks piisavalt hea. Mitte, et plaaniksin võistlema hakata Hemingwayga, aga isegi külalaulik jääb mulle kättesaamatuks.
Veel oli tore ka see, et kõik näited, mida autor tõi, olid nii kaasahaaravad, et tahaks edasi lugeda. Ma nii rumal ja naiivne, aga selle raamatu autorile müüks end maha küll. Ja teised näited olid vanadelt headelt tuttavatelt ("Lolita" jne)
Raamatus oli tegelaskuju loomise põhimötted ja näited; konflikti tähtsus ja näited; teema valimine; loo jutustamise ülesehitus; kõrgpunkt ja lahendus; dialoog (mis pani mind suurelt mõtlema oma igapäevaste tühilausete üle, kui nad raamatus ei mõju, pole vaja neid ka öelda - see on minu tõlgendus);  ja siis viimane raskuspunkt on viimistlemine. Keeruliseim osa.

Aga tsitaat (valisin selle järgi, et  kui see lõik kirjeldab avaldamata kirjanikku, siis minu elukutse kohta käib see just siis, kui võimalikult süvenenult sellega tegeled): "Avaldamata kirjanikuna on su ühiskondlik staatus umbes sama kui kodutul. Sinu harrastusest kuuldes hakkavad su sõbrad itsitama. Naabrid räägivas sind taga. Sinu onu Albert püüab sind veenda kiropraktikuks hakkama. Su tädi Bethilda viib su kõrvale ja peab loengu karmist igapäevaelust ja täiskasvanuelu vastutusest. Su võlausaldajad saavad kreepsu. Su ema on kaastundlik, kuid öhtuti valguvad ta silmi pisarad, kui ta püüab aru saada, mis ta valesti tegi."

See kõik toimib mu elus, aga mul on elukutse ja suht aktiivne.