Tunnen ennast hetkel nii üksikuna. Mitte selleks, et mu ümber poleks inimesi, vaid seetõttu, et mul on lugu, mida ei saa kellegagi jagada. Keegi ei tunneks sama mida mina. Tegelikult kindlasti pole see ainukordne ja maailmas unikaalne situatsioon. Aga täpselt sellisel kujul siiski minu ja eriline. Ma ei saa seda kellegagi jagada, sest igaühe elukogemus ja taolise olukorra läbielamine on tema eesmärkidest tulenev. Aga mul polegi eesmärki. Mul on ainult see lugu. Olen oma mõttes valinud inimesi, kellega selle üle naerda ja keda pühendada detailidesse, aga ikka põrkan vastu mingit seina. Kes pole erapooletu. ... Tegelikult keegi pole. Ja selleks see nimekiri ongi ammendunud. Olen matiundilikult üksinda paneelmajas, kus elab veel umbes sada inimest. Liigun netis, kus on veel miljonid kahejalgesed. Osa sama ekslikud ja rumalad kui mina. Äkki oleks vaja tundmatut, ilma näota emotsioonide prügikasti. Muud polegi vaja, sest ega lahendused on mu peas olemas. Loo lõpp on ka vist olemas. Tegelikult mulle meeldiks lõputa lugu.
Tõenäoliselt on tegemist maailma vanima muinasjutuga. Tõenäoliselt on kõik seda läbi elanud erineval kujul ja astmel. Olenevalt iseloomu tugevusest ja emotsioonide vägevusest. Tõenäoliselt on mõistjaid rohkem kui hukkamõistjaid. Aga ma ei taha riskida, et seda sajaprotsendiliselt teada saada.
Ma ei taha üksik olla, sest tahaksin esimest (valetan, teist korda) jagada oma pulbitsevat, kihisevat tundevärvendust. Aga eks ma saan jälle üksi hakkama.
Tahan tunda.
No comments:
Post a Comment