"Homme näeme" oli Tallinna Linnateatri etendus, millega sai eila tutvutud. See on mingis mõttes nagu jätk „Hecuba pärast“ etüüdidele. Ei toetu siis teatriteadlaste arvamusele, vaid jõudsin täiesti iseseisvalt sellele tulemusele, sest olen mõlemat lavastust näinud ja kavalehelt lugenud, et lavastajaks sama mees. Oleks tahtnud kirjutada hirmsasti noormees, aga siis meenus, et oleme sama aasta väljalase ja seda enam väga värskeks ei peeta. Parim enne muidugi pole veel möödas. Seda oli näha ka Mart Toome tagasihoidlikus tegelaskujus, kes laval mängis noorimat "kangelast". Eks see etendus oligi ajast ja parema homse lootmisest.
Palju tuttavlikku oma elust tuli silme ette. Äratundmisrõõmu ja valusat irooniat enda pihta. Kaks katket jõudis eriti kiirelt tee minuni. Üks näägutav naine võttis oma mehe kallal, et ta valge jope seljale eemaldamatu pleki oli soetanud ja teine meesterahvas, kes grilli macGyverlikult kokku pani. Viimase loo taustaka oli loomulikult teemakohane muusika ja käsitöövahendiks rull hõbedast teipi. Sai küll vahva elamuse.
Kui see pesu saaks pestusd ja püksipõlved lapatud ja söök valmis, siis saaks kevadet küll märgata.
No comments:
Post a Comment