TO DO

Et siis pühad. Või tegelikult ütleksin, et põhjendatult mitu vaba päeva, mida sai kasutada täiesti väliste (tõlge: igapäevaselt neid asju ei tee) tegevuste jaoks või siis see kuidas ma olen ennast viis päeva kutsunud eesti rahava pärisorjaks. Ega keegi vist sellest irooniast aru saa. Ise ma ju tahan küpsetada, keeta, tube kaunistada, tolmuimejaga sporti teha ja pesumasinat lakkamatult millegagi toita (ja nii juba viis päeva). Aga tegelikult ikka on midagi täiesti valesti nende vabade hetkedega. Need pole nii vabad. Kogu aeg siiski taovad kuklas kohustused, mis siis, et need pole palgateenimisega seotud. Samas on raha teenimine ka vabatahtlik, nuh ühiskond vaatab viltu veidi oma köördis silmadega, kui valid mitte just eriti tulusa alternatiivi, näiteks elu tänaval. Aga teisest küljest ise toodame alkot ja siis räägime sellega kaasnevast haigusest. Tammsaare paneks siin pidagi paradoksilist kirja ... või hoopis toksilist?

Ei valinud ühtegi pidu. Isegi ei vaaginud selle üle. Ma ei tea, kas trots või lootusetus või siiani siiski see tunne, et pole inimest, kellega seda tunnet jagada kasvõi meenutusena. Kui ma kunagi ütlesin, et kõik hea sai otsa 2010, siis ma olin julm selle vastu, mis veel 2012 igavikku sai kaduda. Aga hirmsati tahaks selliselt rääkida, et ei peaks muljet avaldama, et loo lõpus ei oleks kas ootamatust või õpetlikkust või narratiiv ise peaks kuidagi ilukirjanduslik olema. Lihtsalt öelda, et käisin linnas, vaatasin ringi, nägin luupeadega salli, otsustasin, et ei osta. Toidupoes vaatasin endiselt sagivaid inimesi, valisin pudeli valget rislingut. Maksin. Mängisin esimese klassi poisi ja ta vanematega lauamänge, tulin koju, istun arvutis. Sedasi tahaks rääkida. Päriselt. (nagu vanasti) Aga võib-olla on lugu selles, et tarbisin natuke aega tagasi veinile peale veel palderjani. Täiskasvanuks saamine on vabatahtlik (ei unune see) ja küll ma pesnionipõlves siis ...

Oma pahadele harjumustele vaatamata on ikkagi veel inimesi, kes mind kogu komplektiga taluvad. Asi pole lootusetu, järgmist aastat peaks vast ootama. Veini ja paderjaniga :)

Õnnelik olemine on kohustus. Panen selle to do listi.

Romaan

Miks mõnest raamatust tahaks kirjutada ja mõnest ei taha? See ei ole seotud tihti sellega, kas raamat meeldib või mitte, vaid pigem sellega, et tahaks selle emotsiooni enda seest välja, mis teos sinna jättis. Sissejuhatuse põhjal oli arusaadav, et hakkan oma lugemisest kirjutama. James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani" meeldis mulle esiteks selle pärast, et see tuletas meelde ammuloetud teoseid. Meenusid lapspõlve kohustuslikud raamatud ja ülikooli võitlused. Aga tegelikult peale selle raamatu lugemist, ei suuda ma kunagi enam ühtegi kirjatükki lugeda samamoodi kui varem. Mulle anti nagu valem ette. Loodan, et ei hakka kõiki klassikuid suruma raamidesse. Aga kuidagi avaramaks sai mulle kirjanikutöö küll (kahtlane jutt, anti raamid, aga asi läks avaramaks).
Ei, ma ise pole ei andeksas ega töökas ja nagu Frey ütleks, mul puudub ka piisav enesedistsipliin, et peale igapäevatööd, sporti, käsitööd ja muud nipet-näpet veel kaks tundi päevas klaviatuuri süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt klõbistada. Ning viimastes peatükkides välja toodud viimistlemine. Mul on küll kurb alla anda, aga ma pole selleks piisavalt hea. Mitte, et plaaniksin võistlema hakata Hemingwayga, aga isegi külalaulik jääb mulle kättesaamatuks.
Veel oli tore ka see, et kõik näited, mida autor tõi, olid nii kaasahaaravad, et tahaks edasi lugeda. Ma nii rumal ja naiivne, aga selle raamatu autorile müüks end maha küll. Ja teised näited olid vanadelt headelt tuttavatelt ("Lolita" jne)
Raamatus oli tegelaskuju loomise põhimötted ja näited; konflikti tähtsus ja näited; teema valimine; loo jutustamise ülesehitus; kõrgpunkt ja lahendus; dialoog (mis pani mind suurelt mõtlema oma igapäevaste tühilausete üle, kui nad raamatus ei mõju, pole vaja neid ka öelda - see on minu tõlgendus);  ja siis viimane raskuspunkt on viimistlemine. Keeruliseim osa.

Aga tsitaat (valisin selle järgi, et  kui see lõik kirjeldab avaldamata kirjanikku, siis minu elukutse kohta käib see just siis, kui võimalikult süvenenult sellega tegeled): "Avaldamata kirjanikuna on su ühiskondlik staatus umbes sama kui kodutul. Sinu harrastusest kuuldes hakkavad su sõbrad itsitama. Naabrid räägivas sind taga. Sinu onu Albert püüab sind veenda kiropraktikuks hakkama. Su tädi Bethilda viib su kõrvale ja peab loengu karmist igapäevaelust ja täiskasvanuelu vastutusest. Su võlausaldajad saavad kreepsu. Su ema on kaastundlik, kuid öhtuti valguvad ta silmi pisarad, kui ta püüab aru saada, mis ta valesti tegi."

See kõik toimib mu elus, aga mul on elukutse ja suht aktiivne.

J tähega sõna

Vahepeal oleks nagu elu toimunud. Siiski selline nagu halvas filmis ja siis positiivne tegelane võtab asja elutarkuse ja aforismiga lühidalt kokku. Ainult, et minu elu on ü-kategooria linastus ja nutikas tegelane võiks peaaegu vanuse poolest mu poja olla. Sellised analüütilised ja realistlikud mõtteavaldused, sellised lihtsad, kuid valusad sähvatused. Õnneks pole ma selles moraalituse paadis üksi. Sõltumata minu tegevusest, on ka mu teine natuke vanem (mitte minust) kolleeg tegemas samu apse. Ja siis esmaspäeva hommikul kui üksteisele omatehtud möga tutvustasime, et saada natukegi midagi muud kui hukkamõistu, tuli nagu kahurikuulist: "Ise olete juba kogemustega inimesed, aga katsetate eluga nagu kuueteistaastased"; "Vananemine on paratamatu, aga täiskasvanuks saamine vabatahtlik"; ja siis retooriline küsimus: "Kas oled kunagi proovinud mõnda asja teha poolkõvaga?" Appi, tema ongi minu südametunnistus. Minu mõtete korrastaja. Miks mina 21-aastaselt nii tark polnud. Miks ma praegu olen nii tark, aga mu teadmised ja oskused ei lähe kokku. Ja kui palju ilusam on maailm, kui praegused 21sed saavad minuvanuseks. Siis ma olen juba nii seniilne, et ei saa asjadest aru.

"Palju häid inimesi on surnud, aga mina olen veel selles maailmas. Kes teab kelle või mille jaoks." Või midagi seesugust sellisel päeval nagu täna. Mida iganes ma oma eluga teen, et ennast alandada, on suurim mudamaadlus toimunud täna kaks aastat tagasi. Aga elu on selline. Seoses kogemustega olen juba tabanud inimesi, kelle käitumismuster on sama. Suhtluses selgunud samad keerdkäigud. Õnneks ma pole mingi originaalne ahv. Aga ega mind tee õnnelikuks omasugustega puuris olek. Tabasin ennast mõttelt, et hingerahu tuleb siis, kui olen endaga rahul. Selleks peaks poest ostma uue enda. Nii palju mul raha pole. Ja ma tean nüüd, miks ma pean üksi luurel käima. Ma olen ankuriks hetkel, kui vaja oleks edasi liikuda ja valesuuna tuul seilamisel.

Hetkelisi unustusi leiab. Käisin eila Eesti Draamateatris Andrus Kivirähu "Kevadist Lutsu" vaatamas. Nii ehe. Nukker ja koomiline. Inimlik. Pisara sain ka ikka välja, tegelikult ikka pika tönnulaulu. Oskar Luts oli etenduses nii positiivne ja pehme. Kuidagi nii suur tundus see etendus ja vestlused nii tummised niiiiii palju emotsioone minu sees????. Ma ei taha, et keegi arvab, et ma teatrikriitikuks pretendeerin, seega ei kirjuta arvustust. Ei kirjelda Jeekimi nõtket tantsu ega  vaestemaja naturalismust, lavaelementide täpsust ja lihtsust. Ja selleks, et nüüd veel täpsemalt mötteni jõuda, sirvin kodus raamatut korra või kaks.

Panin kirja, et ise saaks statistikat teha. Muud ma ei taha.

Pühjus-tagajärg

Kuidas ma ennast tunnen? Täpselt selliselt, et hetkel pole ühtegi inimest, kellega luurele minna. Probleem tõenäoliselt minus. Olen lasknud inimesed endast mööda kasvada. Siin ei saa süüdistada, et osa lähedastest on surnud, osa mehele-naisele läinud, osa valinud tegevused, mis mind ei kõneta ja siis võib veel sadade kilomeetrite kaugusele kolida ja selle vahemaa füüsiliselt inimeste vahele jättagi. Veel võib tekkida probleem seal, kuhu olen istutanud kahtluseidu. Lihtsalt olengi oma veidrustega nii üksi jäänud, et vist pole isegi kedagi, keda luurata. (Lapsepõlves oli hoov tegelasi täis, kelle sihitud hulkumised huvi äratasid ja pöösasse maad ligi istuma surusid.)
Mul pole riideid, millega minna seltskonda, pole saavutusi, mida pagunina panna õlale, pole elukutset, mis oleks austusväärne, pole nutti, mis mu seltskonna ihaldusväärseks teeks, pole ei sünnijärgset ega ka kätte võidetud positsioon, pole välimust ega vormi. Ma ise ka ei valiks ennast, ma ise ka väldiks ennast. Aga eks ma pean Dante tegelaslikult peaaegu igavesti oma kehas elama ja seda tinaraskust põrgus kandma. Quosimodo suri ka üksindusse ja vastu armastamatusesse. Ju see nii peabki olema.

Oeh ... aga tegelikult Sokrates: "Su mõtted on põhjus, su elu aga tagajärg"

Ühejalgne tinasõdur

Täna oli kuidagi väga ootamatu päev. Sain veidralt palju tagasisidet oma olemusele. Mitte kõik ei läinud minu nägemusega kooskõlla, aga oluline oli kuidagi see, et kuulsin pidevalt ridade vahelt, et mind om märgatud. Hommikul mu noor kolleeg lubas, et ta jätab tegemata midagi minu pärast. Järgmine töökaaslane ütles söögilauas, et polnud mind paar päeva näinud, kas ikka kõik ok. Kusjuures kui kolleegi värskusest rääkida, siis ma arvan, et ta värskeim. Ma ei teadnudki, et ta on endale selgeks teinud minu "väärtused". Päeva lõpuks otsustati veel vihjata mu huumorimeelele. Ja siis pani punkti meesterahvas, kes ütles, et ma olen nagu ühe jalaga tinasõdur. Pealt tinast, süda pehme ja olek vapper. Sellele samale mehele olin ma muidugi meie esimesel kohtumispäeval selgeks teinud, et ta ei meeldi mulle. Tegelikult siis ma lahmisin. Nüüd ma nii ei väidaks.
Seega sain teada, et olen olemas. Täiesti olemas. Kuidagi ootamatu.
Vaatasin erinevaid tinasõduri multasid ja ega ma täpselt selle metafoori sügavusse ei jõudnud. Kuid sain aru, et tegelikult on tagasiside oluline. Ilmselgelt.


"Hoiak on väike asi, millel on suur mõju" Churchill

Kriitika ei ole šokolaad

Mind hakkas vaevama üks lause, mida olin kuskilt lugenud. Brežnev: "Kriitika ei ole šokolaad." Mu mälu hakkab vanainimeselikult keerulisi teid käima. Ei meenunud raamatut, mis oleks võinud lasta midagi Brežnevil öelda.  Kuid äkki tuli meelde, et suvel soovitati mulle Andrei Hvostovi "Vöörad lood" ja seal sees võis ühes tekstis selline steitmend esineda. Sada protsenti kindel pole, aga jään oma teooria juurde. Ei hakka raamatukogusse minema, et oma mälu värskendada. Nii väga see asi mind nüüd ka ei vaeva. Vist.

Teeme siis mäluparandusharjutusi. Millest need lood seal olid? Üks oli neiust, kes saadeti Tallinna kommunismiga tegelema, aga perestroika tuli peale. Siis noor neiu Sillamäel, kellel tuli Sinimägedesse pittu minna ja hiljem kass tappa. Saksa tankistid Iivanite vastu Ida-Virumaal ja vene vanausulised kolme erineva nurga alt. Vist oli nii. Või jäi midagi vahele? Nüüd siis peaks selge olema, mis mu mällu on sööbinud ja mis mitte. Brežnevi lause ilmselt ei ilmestanud vanausulisi, sest Hvostov pole ecolikult mänginud ajastutega, välistame ka tankistid ja igaks juhuks tüdrukutirtsu Sillamäelt. Nonii, lugu on pinnale ujunud, aga kontekst. Järelikult tuli kellelegi negatiivset kriitikat anda. Kellele? Miks? Ei tea, aga olen juba enam kui veendunud, et lause pärit sealt. Kust mujal ma sellega kokku puutusin? (Ülejäänud raamatud, mida lugenud hiljuti olen, on täiesti sellise ajastu vaesed.) Miski kilekoti spekulatsiooni aspekt vist oli. Või mitte. Ai, kui piinlik.

Pika jutu lühike iva selles, et ma täna kasutasin seda nö tarkusetera ja hakkasin mõtlema allika üle. Vaata kui salakavalalt veidrad tsitaadid mällu sööbivad. Isegi polnud endale seda välja kirjutanud ega midagi. Lihtsalt sülg tõi suhu, et oma karme sõnu õigustada.

Mälu on kehva. Mu noor kolleeg ütles, et rohupoes müüaks mäluparandavaid preparaate. Ilmselge vihje sellele, et ma ei saa ühe korraga kunagi töölt minema, vaid pean alati tagasi pöörduma millegi järgi, mis maha ununes.

Šokolaad ...

Õudukas ruudus

Täna öössi vaevas mind maailma rõvedaim unenägu. Kõiki tundeid puudutav. Alguses olin rase, siis sain lapse. (Vist tavaline skeem). Õnneks sünnitusprotsessi ei pidanud läbi elama. Laps tuli nagu iseenesest. Tüdruk. Ma ei saanud talle panna seda nime, mida tahtsin, sest tüdruk oli. See tunne vaevas mind. Ja unenäos jäigi väike neiu nimeta. Sellegi poolest ma ei pannud last käest ei päeval ega ka muul ajal. Minu pehmemad ja soojemad omadused tulid kõik välja. Tänu nimetule lapsele mu suhtlusoskused paranesid, ma naeratasin rohkem, ma vist olingi õnnelik. Teised minu ümber ka. Ma tundsin seda päris päriselt. Aga kuskilt (ei tea kust) tuli info, et tüdrukutirtsul on süda haige. Ta hakkas hääbuma. Ma ei pannud teda endiselt käest. Naeratasin endiselt, aga õnnetunne kadus. Ja siis tuli arstidiagnoos, et ta süda töötab veel kümneprotsendilise võimsusega. Jäänud on veel vähe elupäevi. Järgmisel hetkel jõudis kuidagi minule teadmine, et see on uni ja ma hakkasin ennast vägisi üles äratama, selline rahutus tuli hinge. Ja ja ja ikkagi suri laps enne, kui üles ärkasin. Ma olin maailma köige löödum ja sellel momendil juba ärkvel. Päris üleval.

Otsustasin WC-sse minna (nagunii ei maga põhimõte), aga kuna ma polnud oma kodus, siis teekond osutus keeruliseks. Tormasin koridori, kus arvasin, et on uks ja hakkasin kangutama, aga element oli hoopis peegel ja nõrgukeselt seina külge kinnitatud, sest mingil hetkel oli 1.30-meetrine asjandus mu käte vahel ning ma ei osanud enam midagi teha (samas sain aru, et ma pole ust hingedelt maha kratsinud, vaid peegli sülle krabanud). Pimedus, unenäo kõledus ja füüsiline surve, mida peegel tekitas ning nüüd hakkas päriselt ka pissihäda peale pressima, tekitasid lootusetuse tunde. Täpselt ei mäletanud, kus asub valgusti lüliti. Ja ei teadnud ka täpselt, millise kehaosaga ma seda puudutaksin, sest pimedas toas peegli kuskile sätitamine oleks võinud lõppeda suure klirinaga. Ja see enam ei olnud unenägu. Minu päris elu. Kuna ma siin nüüd kirjutan, siis lahenes olukord. Liikusin varbaid lohistades seina äärde ja hakkasin seljaga vastu seina lülitit tabama. Eespool oli ju peegel käte vahel, mida ei saanud lahti lasta. Mingil hetkel õnneks tundsin mügarikku õlanuki all ja surusin seda peaga. Kui saabus valgus, siis hajusid mured. Peegel nagade vahele tagasi ja asjale. Pärast sellist emotsioneerimist ei tulnud mul enam ühtegi und. Tõenäoliselt ei julge ma täna voodisse heitagi. Kodus.

Vahepeal olen näinud filmi "Seenelkäik" ja piljardit harjutanud. Mõelnud oma elu üle. Töö ja tunnete peale. Isegi häästi olen ennast tundnud.

Gooti lugu.