Ilmapoiss

Hetkel oleks ajakohane rääkida ilmast. Või siis mainida seda, kuidas ta alati puusse paneb. Pühapäeval kohaliku külajooksu ajal (9,6 km) oli õues 31 kraadi ja keset päeva polnud varjupoegagi. Minu sörk toimus asfaldil, kus kahtlustasin, et kui piisavalt kiiresti jalgu üles ei tõsta, siis mu pastlatallad sulavad kuumuses. Vahepeal oli ka kõrbev vastutuul. Ma arvan, et järeldused võib lugeja ise teha. Seekord polnud jooks ka ringikujuline, vaid ühest külast teise, seega olin sunnitud veel 11 kilomeetrit kiirkõndi koju tagasi tegema. Seltskond oli hea vastupidiselt jooksule, kus olin nagu üksi rajal ilma varju ja veeta.

Ilma teine kärn oli eile. Red Hot Cili Peppersi kontserdil märjutas vihm mind korralikult. Minu sada aastat vana kilest jope pidas kõike muud kui vihma. Arvatavasti olin rinnahoidjani märg. Kahjuks olin ka kinnise jalanõuga. Ma ikka pidevalt imestan oma halba pastla valikut. Seekord oleks olnud plätu täkkesse panek. Aga ju ma mõtlesin, et sellisel üritusel on suur võimalus, et keegi mu liialt välja ulatuvatele varvastele maandub.

Bänd oli hea. Tuletas meelde lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahepealset aega. Oma esimese palga eest ostsin Red Hoti plaadi. Oma autoavarii tegin Red Hoti saatel. Ühesõnaga kõik see, mis jääb esimese palga ja täiskasvanuks saamise vahele on seotud Red Hotiga. Veel meeldis solisti vitaalsus laval. Kostüüm oli ka selline, et tekkis kahetsus, et ise pole selle peale tulnud ja kuskil seltskonnas kasutanud. Ja mis põhiline, ma tean neid laule ja need meeldivad mulle. ELU MÕNIKORD ONGI NII LIHTNE.

Muide enne muusikalist elamust sain ka oma esimese 3D kino kätte. Vaatasime "Jääaja" seiklusi. Oli ilus. Oli huvitav. Kahjuks või õnneks sain rohkem emotsioone õhtuselt muusikapeolt.

Sellel suvel on veel mulle midagi varuks.

Unistan ikka

Avastus ... kuid mitte üllatus ... number 1. Ma ei saa oma elu elada ilma arvutita. Vaatan televiisorist mõnda saadet või filmi ja pidevalt tuleb guugeldada, mõni fakt vajab kontrollimist, lisainfo hankimist.

Nending ... kuid mitte üllatus ... number 2. Olümpia alguse puhul otsustasin natuke tähistada. See lõppes sellega, et täna hommikul ei tahtnud üleliigseid liigutusi teha.

Jagamine ... kuid mitte üllatus ... number 3. Käisin Ohtu mõisas "Suveunistusi" vaatamas. Teatrietendust - musikaalset komöödiat. Silmailu oli palju. Mõni stseen oli nagu vanaaegselt postkaardilt maha hüpanud. Võis siis vastupidi, sellest hetkest sai vanaaegne postkaart. Lugu oli suviselt lihtne. Vana tuttav lugu. Või siis vastupidi, uus lugu. Etenduse päris alguses ehmatasin ära, kui Mel ja Robert hakkasid omavahel karjudes suhtlema. Kartsin, et tuleb närviline tõmblemine. Õnneks oli stseenides palju pehmust, eriti tõi seda Belle tegelaskuju muinasjutumaalt. Ja loomulikult ilusa Nele-Liis Vaiksoo naeratus ja kaunid silmad. Parim huumor oli siis, kui Sinclair põhjendas oma abielu tulehark Amandaga. Midagi hakkas helendama kinkude takka.

Etenduse ajal ei vaadanud kordagi kella ja tooli maitse suhu ei tulnud. Samastasin ennast Meliga ja tema laul jäi ka koduteel kummitama, samas hetkel enam meenutada ei suuda. Kuidagi nii ... "Vahel tundub ...".

Ehk siis purjus olen olnud, pohmakat kannatanud. Teatris käinud, raamatuid lugenud. Sportida võiks alati rohkem.

Millest ma sellel suvel veel unistan?

Saaremõtted

Tulin just Hiiumaalt. Sellega seoses (ja veel paljude teiste asjadega seoses) ütlen ühe kipitava asja kohe ära. Et saaks selle taaga hinge pealt maha. Mis neil vanema generatsiooni inimestel viga on, nad suudavad rääkida mingi töö tegemisest kauem kui see töö ise aega võtab. Mõni tänitab ette ja teine kommenteerib takka järgi. Kas ei ole nii, et töö tuleb ära teha ja kui see analüüs ei sisalda paremaid töövõtteid, siis see pläägutamine tekitab lihtsalt juba ette vastikuse. Aga noh. Nüüd sai see kaelast ära.

Kuna tulin just Hiiumaalt, siis oleks sobilik mainida, et lugesin Douglas Wellsi "Jänki seiklused Hiiumaal." Oli peris hea huumor, kuigi ma ei jaga seda arusaama hiidlaste erilisusest :) Õnneks ma pole ka ekspert. Seega minu arvamus läheb korda ainult mulle. Eks jah, ma lugesin ka seda teost ühe hiidlase soovitusel. Olen varem kirjutanud, et Eesti kirjandus, mis mu käte vahele jõuab, on suures osas sinna tõugatud. Kas elu või inimesed. Tavaliselt inimesed.

Kõik seiklused ja lood tundusid realistlikus võtmes naljakad. Võis vabalt aru saada, kuidas autor tajus lammaste vedamise absurdsust või eestlaslikku loogikat. E hakka ju prügikaste tühjaks viima, sest need saavad siis jälle täis.

Meeldis veel see, et tulid meelde vana aja detailid, millele pole aastaid mõelnud. "Buss nägi välja, nagu oleks kaks väiksemat bussi omavahel kokku liimitud; sellel oli mustast kummist ühendus esimese ja tagumise osa vahel ning põrandal nende ühenduskohas ümmargune metallplaat, mis pöördus iga kord, kui buss keeras. Hoidku jumal selle eest, kui sattusid hetkel, kui buss otsustas keerat, seisma, üks jalg tavalisel põrandal ja teine pöörleval!"

Toredad olid ka kirjeldused bürokraatiast. Oma naiivse elu tõttu olen ainult ühe valusa paberimajanduse kogemuse läbi elanud, aga Douglase elamisluba ja abielu registreerimine panid mõtlema, et rohkem polegi vaja. Ma eriti ei usu, et aja jooksul midagi paranenud on. Ja tegelikult mulle meeldib Eestis ja tegelikult olen ma optimist.

Kolm viimast peatükki aga erinesid ülejäänud ansamblist. Tundus nagu kiidulaul oma naisele ja seetõttu natuke lõhkusid üldist tooni. Aga võib-olla päris elus on ka nii, et mõned teemad ongi pühad. Igatahes oli mul veidi kahju, et hertsoginna südamevõitmise lugusid lugesin. Õnnepalees käimise farss see eest parandas natuke päeva. Bürokraatia huumori võidukäik.

Aga teglikult oli tore mees kunagi seal Hiiumaal.

Shalom

Tänaseks päevaks on mu jalg ka pühal maal käinud. Astunud seal kümneid tuhandeid samme. Capernaumis sain mesilase käest nõelata, Masadas sulasid plätutallad (just meenusid Austria plätulood :)), Surnumere ääres jõin Taani ölle (48 kraadi palavuse juures selline tegevus tundus väga paradiisilik ... aga üks saksa ölle on siiski edetabeli tipus). Jerusalemma peatänav sai peris selgeks. Üks mõnus lisa on sellel tänaval - linnas on ainult üks trammiliin, mis viib vanalinna. Ühesõnaga kui rööpaid mööda minna, ei pea kaarti kaasa võtma, sest vanalinna kitsastes katustatud tänavates ei aita ka kaart. Vahepeal ei saanud ma aru, kas olen mõne juudi, kristlase või araablase hoovis või väga kitsal uulitsal. Inimesed on põnevad. Erinevate usuliste märkidega.
Natsaretist põnevaim oli Betlehem. Vana kirik. Palestiina poole müüril olid huvitavad seinamaalingud, tegelikult steitmendid.

Avaldas ikka suurt mõju mu maailmale.

Minu Austria

Vahepeal on Austrias käidud. Meeletult palju emotsioone. Üle mõistuse. Olen oma elus jalgrattaga oma kodumäge võtnud päevas kordi, aga et olla valmis Alpide jaoks, siis oleksin pidanud Eesti järsemast mäest päev otsa üles sõitma. Tegelikult mitu päeva järjest.
Vedasin oma ratta 2600 meetri kõrgusele, sellest 1000 meetrit oli puhast tõusu. Teised muidugi talvel suuskadega kiirlaskuvad samalt rajalt, mida me vallutasime. Osa talvisest meeleolust oli veel üleval. Ehk siis ilusas eesti keeles öeldes - lumi. Kohati paar meetrit. Minu jalgrattajalanõudeks olid plätud regulaaris. Peale 10tunnist päevatööd olid nad lihtsalt regulaaris, sest tald oli eemaldunud ja jalad külmunud ning määrdunud. Jalanõudest polnud haisugi. Rassides ja kõrguskartusega võideldes olid muidugi varbad mu väikseim mure. Milline kergendustunne oli tipus, kui alla vaadates kuskil horisondil lume all kumas rattatee. Alla oli see olemas (ülesse polnud). Nüüd oli ükskõik kas jalad ees, tagumikuli, rattas all või peal, kõik vuhisesid omas tempos tee poole. Mõni vajus läbi lume, kuid naeratus ei kustunud. Mõni laskus ratta seljas autokiirusel. Ja üks sai põlve katki. Naeratus ikka ei kustunud. Täistööpäev sai mööda. Kas keegi on käinud jalgrattamatkal - jalgrattaga matkal?

Ühte ma ütlen - see oli mu elu suurim füüsiline pingutus. Ja see pingutus kestis kauem kui mu varasemad pingutused kokku. Kümme tundi vaimu ja keha sundimist. Kas  maraton sai sammu võrra lähemale? Ei tea, sest maratoni saab katkestada, aga seal teel mäkke, oli tagasitee veel julmem. Unustasin mainida, et Jumalale lähedal olles saatis ta mõne nuhtlusest veel meile lisaks. Rahe. (Elu ei tohi lihtne olla). Sel hetkel sain aru rattakiivri kasulikkusest. Aga olid ikka terad. Kõike seda arvestades või mitte arvestades, üles tuli jõuda, sest samast kohast alla polnud mõeldav minna. Targad polnud alustanudki seda reisi. Kruiisisid ja nautisid Austria külaidülli.

Selliseid lugusid juhtus veel. Eksisime teelt. Matkasime ilma rattata kõrgustes. Peale selle olime ka ilma päiksekreemi ja mütista. Rohkem ei kommenteeri. Ronisime mööda kaljujõge allapoole. Hüppasime ja kasutasime köisi. Vesi oli kümme kraadi. Natutisime meeletus koguses looduse loodud ilu. Natuke sai osa ka inimese tööst.

Oli ikka vahva. Ainuke element, millele peaksin tähelepanu pöörama, kuidas rühma sulanduda ja sõpru võita :) Nali. Tegelikult pole see eesmärk, aga tahtsin ära märkida sellele, et endiselt mul sama palju tuttavaid kui enne reisi.

Ja palju jäi veel ütlemata.

Lubatud kiri võiks tulla

Ootan meeletult ühte kirja. Iga natukese aja tagant vajutan oma postkastile, aga tühjus valitseb. Tähtaeg on juba neli päeva üle ja ma ei tea, kas peaksin ise kirjutama ja küsima. Aga sellisel juhul võib tunduda surve avaldamisega, aga äkki on nii nagu ükskord, et lihtsalt kiri ei jõudnud minuni, aga teele oli saadetud. Jäi Interneti avarustes kadunuks. Dilemma. Ootan kirja.

Tarmo Teder "Keedetud hinged" sai oodates läbi loetud. Ma ei tea, miks ma üldse sellise raamatu raamatukogust võtsin. Tavaliselt ma eriti eesti kirjanikke mitteteadlikult ei võta. Ikka on keegi soovitanud, kuskilt leheribast arvustus meelde jäänud vms. Nüüd lihtsalt võtsin. Täiesti lihtsalt. Mehel on veider fantaasia. Tegevused nagu unenäos, hüppavad ühelt kohalt teisele ja juhtuvad ka sellised poolreaalsed asjad. Eriti see surnute lugu, pidevalt ärkavad nad ellu. Eks nagu unenägudes. Mõni proosalugu oli väga tore, nt "Iiveldus". Esimese loo põhjal arvasin, et tulevad sellised pinevad seikluslikud reaalsed lood, mis süübivade inimese siseellu. Päris nii see polnud. Seksuaalsust ja vägivaldsust leidus, aga siiski ei pidanud ettekujutuses midagi pehmemat peale lugema ega vaatamata. Oli jäänud sellistesse piiridesse, mis on nõrganärvilistel ka talutav. Kuigi rästik hakkas mind segama, aga sellel kaks põhjust, üks see porno ja vägivald ja teine uss ise. Ma olen seda uinumiseni maininud, et ülekõige jälestan madusid.
Huvitavad hüpped ühelt sündmuselt teisele, veidrad nimed. Oli ka korduvaid tegelasi. Mida dr Jung ja dr Freud ütleksid nende unenäoliste lahenduste kohta. Inimesed ja loomad, kes on surnud, tulevad jälle ja jälle. Ja siis aus ja ehe lugu viinaga sõbrustamisest. Pidev mure keele ja kultuuri pärast. Mittemõistmine ja hukkamõistmine. Autorit vist huvitavad väga kalad (vaatasin netist ja sain sellele faktile kinnituse, aga mis saarlane muidu oldaks, kui kaladest ei peetaks).

"... unes inimese mõttelõngad liiguvad hambaaukude kaudu ajust kosmosesse hulkuma."

Ma ei tea, miks ma selle raamatu võtsin, aga tean, miks ta lõpuni lugesin.

Mustikad

Käisin ühel Eesti saarel. Kuulsin palju lugusid. Lugusid elust enesest, mis on suuremad ja tõelisemad kui romaanide sündmused. Mul oli kokkupuude vanade inimestega ja eks nende puhul ikka teemaks tervis. Jõudsin pettuda järjekordselt arstides. Arvan, et Eesti Vabariigis teevad kõige hooletumat tööd arstid ja õpetajad. Ministrid ja muud poliitikud on nendega võrreldes ikka ausad ja töökad. Kujutad siis ette, terve mees läheb arsti juurde, sest on neelamisraskused ja tuleb koju sõna otseses mõttes lollina. Ei oska neid tegevusi, mida päev enne haiglasse minekut iga päev tegi. Ja õpetaja, kes läheb kümme minutit peale kella klassi ja ütleb lastele, et raamatud on riiulis. Kõik. Ja kõige kõvemat häält teevad nad ka veel. Virisevad, streigivad. Tahavad raha ja võtavad altkäemaksu. Ma ei hakka ennast vihaseks ketrama. Panen need vanade inimeste lood omale sahtlisse, siis kui vaja peaks olema, saan kasutada.

Enda maharahustamiseks kirjutan raamatust. Vahur Afanasjev "Minu Brüssel" - tahtsin kinnistada teadmisi oma kolmepäevasest tripist Europealinna. Mul hea meel, et lugesin raamatu pärast käiku läbi, muid oleksin äkki oma väikse aja sees hakanud otsima Vahur Afanasjevi nimetatud pubisid ja väljakuid. Olen lugenud varem kaks "Minu ..." teosekest. Brüssel oli kõige rohkem romaani moodi. Olid kindlad tegelased ja eneseiroonia, algus ja lõpp. Sain linna kohta teadmisi juurde. Ja ma ju kollektsioneerin tobedaid sündmusi, õpetlikke lugusid ja mälumängufakte.

Mu maailmavaade kindlasti erineb kirjaniku omast, nt külmutatud juurviljad meeldivad mulle väga ja nii imelik kui see ka pole, ma tunnen seal päris maitset. Struktuurist muidugi ei oska kõnelda. Pole porgandit mikroskoobi all vaadanud ei enne ega pärast külmumist. Isegi läbi luubi pole köögivilju silmitsenud. Ma pigem see sööja, kes kõhtu täidab ja silmadega harva sööb. Samas jagan tema mõtteid suitsetamise kohta, suhtlemisel oluline tegur. "Sigaretid on küll peenikesed pulgad, aga inimestevahelise suhtluse algatamiseks ja hoidmiseks toimivad need jämeda naftajuhtme efektiivsusega." Ja kahetsuse kohta arvan ka sarnaselt.

Tegelikult oli hea lugemine. Eriti meeldis, et aeg-ajalt sain panna kirjeldused geograafilisse paika ja meenutada erinevate parkide ja hoonete välimust. See raamat andis usu tagasi "Minu" tüüpi raamatutele. Ehk nendele teostele, kus räägitakse enda muljetest, kogemustest ja elust.
Mulle meeldib iroonia. Kui nüüd enda üle nalja viskan, siis kõneleb minust üht koma teist see, mis ma tekstist siia kirja panin.

Tegelikult ma kogun ka tsitaate.