Õudukas ruudus

Täna öössi vaevas mind maailma rõvedaim unenägu. Kõiki tundeid puudutav. Alguses olin rase, siis sain lapse. (Vist tavaline skeem). Õnneks sünnitusprotsessi ei pidanud läbi elama. Laps tuli nagu iseenesest. Tüdruk. Ma ei saanud talle panna seda nime, mida tahtsin, sest tüdruk oli. See tunne vaevas mind. Ja unenäos jäigi väike neiu nimeta. Sellegi poolest ma ei pannud last käest ei päeval ega ka muul ajal. Minu pehmemad ja soojemad omadused tulid kõik välja. Tänu nimetule lapsele mu suhtlusoskused paranesid, ma naeratasin rohkem, ma vist olingi õnnelik. Teised minu ümber ka. Ma tundsin seda päris päriselt. Aga kuskilt (ei tea kust) tuli info, et tüdrukutirtsul on süda haige. Ta hakkas hääbuma. Ma ei pannud teda endiselt käest. Naeratasin endiselt, aga õnnetunne kadus. Ja siis tuli arstidiagnoos, et ta süda töötab veel kümneprotsendilise võimsusega. Jäänud on veel vähe elupäevi. Järgmisel hetkel jõudis kuidagi minule teadmine, et see on uni ja ma hakkasin ennast vägisi üles äratama, selline rahutus tuli hinge. Ja ja ja ikkagi suri laps enne, kui üles ärkasin. Ma olin maailma köige löödum ja sellel momendil juba ärkvel. Päris üleval.

Otsustasin WC-sse minna (nagunii ei maga põhimõte), aga kuna ma polnud oma kodus, siis teekond osutus keeruliseks. Tormasin koridori, kus arvasin, et on uks ja hakkasin kangutama, aga element oli hoopis peegel ja nõrgukeselt seina külge kinnitatud, sest mingil hetkel oli 1.30-meetrine asjandus mu käte vahel ning ma ei osanud enam midagi teha (samas sain aru, et ma pole ust hingedelt maha kratsinud, vaid peegli sülle krabanud). Pimedus, unenäo kõledus ja füüsiline surve, mida peegel tekitas ning nüüd hakkas päriselt ka pissihäda peale pressima, tekitasid lootusetuse tunde. Täpselt ei mäletanud, kus asub valgusti lüliti. Ja ei teadnud ka täpselt, millise kehaosaga ma seda puudutaksin, sest pimedas toas peegli kuskile sätitamine oleks võinud lõppeda suure klirinaga. Ja see enam ei olnud unenägu. Minu päris elu. Kuna ma siin nüüd kirjutan, siis lahenes olukord. Liikusin varbaid lohistades seina äärde ja hakkasin seljaga vastu seina lülitit tabama. Eespool oli ju peegel käte vahel, mida ei saanud lahti lasta. Mingil hetkel õnneks tundsin mügarikku õlanuki all ja surusin seda peaga. Kui saabus valgus, siis hajusid mured. Peegel nagade vahele tagasi ja asjale. Pärast sellist emotsioneerimist ei tulnud mul enam ühtegi und. Tõenäoliselt ei julge ma täna voodisse heitagi. Kodus.

Vahepeal olen näinud filmi "Seenelkäik" ja piljardit harjutanud. Mõelnud oma elu üle. Töö ja tunnete peale. Isegi häästi olen ennast tundnud.

Gooti lugu.

Tunne (8)

Põdrakanep, kanarbik, kaer
Pilvises kuuvalguses naer
Puuk kaseladvas tõepoolest
Paeluss kulgeb välja soolest
Peegel kaanetab olemust
Rauast, kivist, veest polemust.

Selg ees edasi

Üks mu uus tuttav kirjeldas tegelast, kes tema meelest peaks lõpetama selg ees liikumise. Tundsin ennast puudutatuna. Eieieie, ta ei rääkinud minust, ta ei tunnegi mind, aga kriipiv tuttavlus näoga mineviku poole kulgemisel, tekitas arvamuse, et subjekt oleksin võinud vabalt olla mina.

Sõitsin autoga koju ja vana hea laul 1994. aastast pani südame kiiremini põksuma. Mäletan kuidas ma kerisin kassetti tagasi, et laulda kaasa just seda ühte lugu ja ALATI. Tõlkisin selle, õppisin pähe ja tundsin neid tundeid.

Vaatasin kahte noort inimest poe järjekorras üksteist sõbralikult togimas. Tahaks ametlikult katsuda, aga tegelikult ei taha ka. Vat see oli mõnus tunne lapsepõlvest. Kus tahtsid asju ja järgmine hetk tegelikutl ei tahtnud. Tahaks olla see lapsesuu.

Ja tegelikult tahaks tagasi kõiki inimesi, keda enam pole. Sellest oleks pidanud alustama. Millegi töttu olen viimase nädala jooksul öösel üles ärganud telefonikõne peale, mis tegelikult oli kaks aastat tagasi. Ja siis ma ei leia mitte kuskilt ülesse oma tsaariaegset hõberubla. Ma tean, et see kingiti mulle kunagi, aga kuhu auku ma ta pistsin. Mul on vaja see üles leida just nüüd ja kohe. Ja kui sellele alumisele naabrile ei meeldi, et hakkan oma sahtli sisu kolisedes keset ööd põrandale laiali laotama, siis tulgu rääkigu minuga sellest silmast silma.

Aga selleks, et nina ette pista, peaks sealt ka miskit paistma. Ahjaa, mul on vaja tellitud sallid ära tuua.

See teeb mind kurvaks

Kui ma poleks endaga koos elanud terve igaviku, siis kahtlustaksin, et mul on patoloogiline kalduvus kurvameelsuseks. Tunnen, kuidas minust ei sõltu enam midagi, näiteks meil siin tööl bürokraadid otsustavad erinevaid töökorralduslikke aspekte ja praktikud elage ja toimetage nende järgi. Kui mõni julgeb suu avada, et äkki see muudatus poleks nii vajalik, siis sellel ajal kui arvamuseavaldaja oma tööd tegema läheb, itsitavad paberimäärijad pihku ja teevad asja ära, endal nägu peas, et ikka kõigi heaolu nimel. Jõuetus ja ükskõiksus. Ehk nagu üks mu kolleeg mainis, et kui oled väsinud võitlemast, siis oled ennast ammendanud ja otsi uus koht. Kaugemad tuuleveskid esialgu tunduvad võidetavad. Kõik see teeb mind kurvaks.
Eile otsustas üks mulle vööras tüüp astuda mu kõige valusama konnasilma peale ja täie oma jõuga. Tõenäoliselt ka oma sõbra oleks kaasa võtnud tammuma. Aga mine isahane tea, äkki ta nagu päriselt mõtles, et tema julgustavad sõnad panevad mind tuleviku peale vaatama ja unustama mineviku ebaõnnestumised. Ta pakkus enda koguni abimeheks kaasa. We should do it together. Mu masendus kasvas sajaprotsendiliselt. See teeb mind kurvaks.
Kogu aeg hing ootab midagi. Ja see see on suurem kui üksikosade summa. Häid ja ilusaid hetki on olnud, toredaid inimesi teel kohanud. Aga see kõik ei jää hinge pidama, vaid aja möödudes hajub. Kogumisprotsess peaks nagu otsast peale hakkama. Nii ei saa ma kunagi täis. Ja see teeb mind kurvaks.

Täna on hingedepäev ja see teeb mind kurvaks.

Unenägu halval päeval

Vaatan midagi, mis pole minu. Ei tea, kas tahakski seda omale, aga tahaks natuke puudutada. Tõmmata käega üle. Tunnetada kõike, mis jääb sõrmede alla. Peatuda meeldivates kohtades. Vaadata seda, mida katsun. Kujutlus hakkab eluks saama. Siis peatan ennast. See ei pea nii olema. Miks? Sest meil on ühiskond, meil on normid, meil on väärtushinnangud ja mõnel on ka tunded. Avastasin, et oma halvale iseloomule vaatamata on mul ka mõned emotsioonid, mis on seotud sellega, et ei taha teistele liiga teha. Aga tahaks ennast hästi tunda. Teha seekord nii nagu mul oleks mõnus. Panen silmad kinni ja lasen selle jutuvada oma mõistusest eemale. Kujutluses sulgen suu. Aga isegi oma unenäos ma peatan ennast. Kurat, mis juttu ma ajan. Ma armastn inimesi, kes mind armastavad. Isegi kui nad on mulle kunagi liiga teinud. Ise olen ka paha olnud. Näiteks oma mõtetes täna. Aga ma tahan, et keegi teeks minuga seda, mis ma paregu Sinuga tegin :)

Ei pea kogu elu jama endasse praegu käsnana imema. Samas ta tahab isegi siis minuni jöuda, kui ennast betoonina kujutan. Ja ma tunnen puudust sellest käega puutumisest. Sealt oleks muidugi samm edasi suuga katsumisele (nagu lapsed, kõik tuleb suhu toppida, et asjadest aimu saada). Siis ei jääks ükski nüanss tunnetamata. Tegelikult ma teeks seda enda pärast, mitte millegi ega kellegi muu pärast ja mitte tagamõttega. Mõtlesin välja, et olen nõus natuke haiget saama, kui saaks vastu ka õnne. Või hetkelist õnne.

Aga see betoon sobib siia hetkel.

Hingest haige

Maailmas on huvitavaid vaatenurki. Näiteks? Kõndisin mina Narva maantee algusest jalgsi Koplisse ja ma sain kõneobjektiks. Mind vaadati sellise härdunud pilguga ja sellest räägiti konteksti väliselt. Hakkasin korra isegi mõtlema, et jalgsi käimine suurte kompsudega ei ole normaalne. Aga tegelikult? Mõnus ilm, värske õhk, aega oli palju. Ja mulle ei hakka kunagi kehtima Savisaare tasuta ühistransport.

Mul pole hing ammu terve olnud, aga nii haige, kui see laupäev, pole ta ka vist olnud. Või nagu kirjandusklassika, õnnetus ja valu on alati unikaalne, aga õnn on universaalne. Ühesõnaga see, milleks ma valmistusin mentaalselt ja füsioloogiliselt, see jäi tulemata. Liialt mõjutatav olen välistest teguritest, liialt kardan ebaõnnestuda. Liialt mugav on nutta ja halada, selle asemel, et tegutseda. Ehk ütleme siis ausalt välja, kaua ma keerutan ümber palava pudru, pask olen. Tundsin röömu, et teised oma eesmärgi täitsid, aga seda enam hakkas oma elu hinge kriipima. Mida ma targutan, töe ütlesin välja juba üleeelmises lauses.

Natuke nagu lohutuseks käisin Paide-Türi rahvajooksul. Päris mugav oli. Mõtlesin oma elu üle ja vaatasin vööraid jooksjaid. Läksin vana taktika peale tagasi ehk algul ultraaeglaselt ja siis enese motivatsiooniks hakkan järjest mööduma inimestest kiirust kerides, kuni viimane kilomeeter on kulminatsioon ehk kõige nobedam. Lühidalt - asi töötas. Lohutuseks seegi.

Olen vahepeal teinud ilgelt portsu koduseid töid erinevate koolituste jaoks ja ma pole kindel, et need teadmised, mis saanud olen, mu elukvaliteeti muudaksid. Aga mis seda ikka muudab, kui ise ei muuda.

Homseks organiseerisin endale meeletu logistika. Tarvis olla neljas kohas. Ühest siis loobusin, kahes olen poolikult ja tähtsaima lubaduse täidan tervelt. Õhtu lõpetan päälinnas kus nali naljaks, ... kaljaks kavatsen õhtul hulludest päevadest osa võtta :) Pole aastaid saanud maadelda inimestega leti ääres. Poes käimine on liiga tsiviliseeritd olnud. Veel vaja külastada ühte konkreetset ravipoodi, kus müüakse miskit defitsiiti, mida meie kandis saada pole.

Ülevaade minevikust, suunaga tulevikku.

Loo moraal

Arvestades mu ärevushooge ja mõttemaailma ning eelmist postitust, mõtlesin, et Doris Kareva "Sa pole üksi" on parim variant lugemiseks. Tulemus oli pealkirjale vastupidine. Kõiki neid magusarmsaid lugusid lugedes tekkis veel suurem masendus. Tuletas meelde elu põhiväärtusi ja nii imelik kui see ka ei tundu, kohtun ma nendega kõige rohkem kas raamatu või televisiooni vahendusel. Seetöttu siis tuju langus. Nu kuule: "... targasti taasloodud riigis elavad inimesed, kes on leidnud oma elus mötte, helguse ja tasakaalu." See on ju muinasjutu ülim aste. Ma muidugi oleksin nõus ka sellega, et keegi annab mulle küüniku medali. Medal seegi :)

Mõtlesin, et lohutus tuleb vastandite loost. Kuidas tuli ja vesi ikkagi kokku sobivad oma sobimatuses. Oligi õnnelik lõpp. Kuni järgmise korrani.

"Elas kord poiss, kes oli nii laisk, et temast laisemat polnud terves maailmas. Vähe sellest, et ta ei viitsinud õppida ega töd teha, mängida ega lugeda, süüa ega magada, mõtelda ega rääkida - õieti ei viitsinud ta olemaski olla." Aga milleks olla?

Tegelikult mulle kolm lugu ikka meeldisid ka. Läksid minu mõttemaailmaga kokku ja muinasjutu lihtsus ei häirinud nii tugevalt. Üks oli "Hundi vari". Natuke pisarakiskuja. Natuke müstiline ja tegelikult nii eluline. Vähemalt minu maailmas.
"Sinine kivi" iseloomustab küll minu otsustuvõimet (pigem võimetust). :) Tahan, ei taha. Mis on tähtis, mis ei ole tähtis.
Lõpeuseks oli looke "Luuletaja koer", mis rääkis päriselt sellest, et me pole üksi, kui meil on looming ja loomad. OK. Tegelikult mitte sellest. Vaid ikka sellest, mis saab kui meie muusa hukkub ja kes on päriselt meie eneseteostuse autor.

Enne magama minektut ootasin lohutust. Sain moraali ja õpetust. Kõik on mõtlemises kinni.