Ütlemata lause

Kuidagi sattus nii, et selle aasta esimene raamat, mille läbi lugesin, oli vangilaagrist. Juhuslik valik, mis pani mind tugevalt mõtlema "asjade" üle. Kehaliste kannatuste ja vaimsete naudingute ning vaatenurkade mitmekesisuse üle. Või hoopiski ... kuidas ja miks tekivad kiusatused? Ja mille alusel me siiski valime välja inimesi, kelle kõrvale istuda või kellega koos järjekorras seista. Või miks on nii, et kui on hunnikute viisi kulda, siis tahaks hoopis sõrmeotsaga hõbedat. Ja mida dr Freud arvaks minust, kui teaks, et ma pean ikka nuusutama ja katsuma, et endale asjade olemust teadvustada. Ja tegelikult ei ole ju mina oma elus raskusi näinudki.

Selle aasta 17 päeva jooksul on mul olnud tuhat ihuhäda. Kogu aasta jagu kohe ära. See mulle ju meeldib. Mis on tehtud, ei ole tegemata. Hüppeliiges oli paigast ära, õnneks paranes kiiremini kui kartsin. Kubemelihas andis tunda, kahjuks just need kaks päeva, kui kossus endast sada prossa tahtsin anda ja ka andsin. Nujah...takistusi ju oli. Ja siis veel see palavik ja hääleärasus. Saan arvatavasti ka need seljatatud.

Mulle meeldis Lätis (mitte just mu tervise vaatepunktist). Korvpall loomulikult ja siis see õhkõrn tunne, et midagi helgib kaugete kinkude tagant. Ja ligidale ei jõudnudki. Muinasjutuliselt ilus võib olla lumi, kui ta asub keskaegse linnuse hoovis ja omas kodus sellest puudust tunned. Eluliselt värske võib olla õhk, kui ainult hingata selleks, et olla.

Tantsimine pidavat olema nagu vee voolamine. Lase endast läbi. Liigu koos vooluga. Kas selleks see mulle nii keeruline on? Tahan alati vastuvoolu panna.

Aga inimesed. Ma ei saa aru neist. Minu mätas ei aita tõlgendada teiste käitumist. Ja teiste käitumine ei suuda suunata mu mõtlemist. Minu maailmas ei lähe tehe ja tulemus kokku. Aga ehk on mul vale valem. Kuidas jõuda iga inimese individuaalvalemini ja mitte selleks, et midagi saada, vaid selleks, et  kaks inimest räägiksid algusest lõpuni sama keelt? Ehk üks alustab lause ja teine lõpetab. See on ju see, mis annab elule väärtuse?

Kolm ütlemata lauset, kolm tegemata tegu ... Luban, et teen need ära ... tähtaeg ... enne kui vanaks saan.

Tänud

Tudulupsti on uus aasta kätte jõudnud. Pole ühtegi kokkuvõtet eelmisest teinud. Imelik kohe on. Tavaliselt ma mingi resümee ikka kokku panen. Nüüd muidugi aju hakkas natuke tagurpidi liikuma ja tuli küll meelde, et olen eelmisel aastal oma ellu saanud paar väga-väga huvitavat toredat inimest, kellega oleks tore ka tulevikus ühiseid hetki luua. See vist ongi tähtsaim eelmisest aastast. Võib-olla ka jõutasakaalude vahetus; üks lemmikala vahetus teise spordi vastu. Ja tunne on tugevam. Esialgu kavatsen asja nii jätta, aga tasahaaval tõstan ketta loopimist kossu kõrvale. Vähemalt kolmandale kohale :)

Jooksnud olen. Isegi traditsioonilise heategevusjooksu detsembri keskel. Kuna lund polnud, siis ei olnud ühtegi vabandust, et vahele jätta. Ning jooksul jääb koht mu elus siiski ka tulevikus. Ühest küljest on see kogu füüsilise alus ja teisest küljest üks neid kohti, kus oma elu üle üksi saan möelda.

Kontserditel käisin. Mitmel. Viimane oli enne jõule oma lapsepõlve lemmikut vaatamas. Kõik oli nagu olemas, aga midagi oli valesti. Mitte mu lemmikuga, vaid kogu konseptsioonis. Õnneks aasta jooksul sain paar suurepärast muusikalist elamust. Ja järgmine aasta on mõned plaanis. Garanteeritud elamused.

Ühel igaaastasel üritusel sain jälle märkuse. Jälle samalt trummarilt. Ta mäletab mind. Samas ma poleks teda ää tundnud, kui ta poleks mu poole pöördunud. Ja ometigi on trummar tema, mitte mina. Jah ... mind on märgatud. Seetöttu sain see aasta ka ju kossuvõistkonda kutse.

Teartis käisin natuke vähem kui ülemöödunud aastal. Viimati päev enne jõule. Seal sain mitmeid elamusi. Lihtsalt jõulueelse meeleolu kihelus kogu pealinnas ja ka teatrisaalis ja etenduses oli tummiseid dialooge ja nõtket liikumist. Lugu voolas kenasti algusest lõpuni. Minu kiiks muidugi see, et mul on ilust teistsugune arusaam ja oleks tahtnud peaosades näha "kaunimaid" inimesi :) Olemasolevad muidugi said kenasti hakkama.

Jõulud olid meeleolukad. Algasid traditsioonilise logistikaga ja lõppesid tavatu kossumatsiga Tartus. Järelmänguks olid külalised ja külastused. Üritasin jälle doonoriukse vahelt ennast läbi suruda, aga hemoglobiin ei tulnud ühes. Ajas marru ikka küll. Ühesõnaga lõpp oli nii kiire, et ei mingit kokkuvõtet.

Võtan hoopis aasta ühe oma uue tuttava sõnadega kokku: "Thank you for being so nice to us!"