Kohe-kohe hakkan asjalikuks. Aga enne peab tegelema paari segaduse ja emotsiooniga, mis võib ratsionaalsust pärssida:
1. Kuidas jääda väärikaks ... ka siis kui Sa midagi nii väga tahad?
2. Kas on olemas eakohane käitumine ... ka 36-l?
3. Kuidas on nii, et mönel inimesel on eemal olevaid inimesi kergem mõista ja lähedasi raskem?
4. Ja kuidas ma aru saan, kas mu enesehinnang on adekvaatne ja endale püstitatud eesmärgid täidetavad?
5. Kuidas aru saada, et ma kasutan omale antud aega õigesti?
6. Miks on aeg-ajalt selline tunne, et ma pean oma valikuid kellelegi (ükskõik kellele) töestama?
Ma ei proovigi vastuseid leida, aga sõnastasin küsimused, sest miski koolkond ütleb, et kui juba suudad konkreetselt küsida, siis pole vastused enam kaugel.
Ise arvan, et sain oma ajakava enda tarvis tööle. Panin logistika paika. Prioriteediks töö, siis tuleb sport (selle sees pole veel hierarhiat paika pannud ... tegelen asjaga), suhtlemine, mälumäng (täpselt sellises järjekorras) ja kulminatsiooniks on mai lõpus kevadkoristus, kus plaanin kogu kasutu tavaariga prügimäele saata ka hetke logistika ja asendada see uuega.
Käisin etendusel, mis töi tagasi armastuse teatri vastu. Ühel korral, ühel etendusel see kippus käest libisema. Nüüd aga olid laval kõik armsad enesekindlad ja oma osa kandvad näitlejad. Lugu oli mõistetav, dialoog andekas. Mis veel elult tahta. Istuda loožis ja vaadata esietendust - mulle isegi välgatas mõte, et ma olen oluline ja tähtis. Natukeseks :)
"Ma isegi kirstukaane vahelt näitan teile keelt."
Peaaegu nädalaks oli mul võimalus sisse lülitada režiim, kus ükski rutiinne tegevus ei kehtinud. Ei tööl ega kodus. Aju sai restardi teha. Muidugi on oluline roll inimestel. Kandev roll, kui aus olla.
Kaks tösist ülesannet on vaja täita. Otsustada, kus ma tahan rohkem olla. Millist sporti rohkem teha ja kuidas teavitada neid, kellele kavatsen ära öelda (valikus on: lauatennis, korvpall, mälumäng ja perekonkondlik üritus).
Ja merikotkas läks hiireviu asju ajama ning ilma ideedeta raha kulub.
