Eestimaa südames festivalil käies näigin ühte sõpra, keda 16 aastat polnud kohanud. Aeg-ajalt olin tema peale küll möelnud, sest lapsepõlves oli palju ühiseid tegevusi ja treeninguid. Meenub ahviliin kuskil kooli läheduses, kus tuli töestada, kes on julgem. Kukkumine jalgrattaga, kus mu küünarnukk oli kivikesi täis ja ta aitas mul neid ettevaatlikult välja nokkida. Ja loomulikult teismeliseiga, kus võimlas ja spordiplatsil ikka ühiseid mälestusi lõime. Kogu see pilt jooksis kokku ja keeruline oli kuulata parasjagu käimasolevat arutelu, mille ise olin ju endale valinud. Olin üksi ja iseenda peremees, aga tegelikult mitte. Emotsioonid jälle kaaperdasid minu. Õnneks saime silma vaadata ja naeratada ja katsuda, et ikka kõik päriselt oleks. Kahjuks uusi mälestusi polnud mahti luua. Aga soe tunne oli ikkagi.
Nägin täna sõpra, keda ikka paar korda aastas kohtan. Me tervitame, kuid ei midagi enamat. Samas see ühise osa laviin, mis meil on, peaks olema mäekõrgune. Vähemalt kõrguselt neljanda oma. Ka täna oli olukord kentsakas. Isegi silmsidet ei tekkinud, kuigi võimalusi oli selleks rohkem kui üks. Loosi tahtel olime ühes kossumeeskonnas. Me tegime koostööd, samas ignoreerisime teineteise kohalolekut. Väga veider. Ei tekkinud soe tunne, kuigi trenn oli täna teistsugune ja positiivse laenguga. Kolm meeskonda kõik kõigi vastu ja viimaseks ei jäänud segakond, kus oli ainuke naine platsil. Nüüd on natuke kurb tunne. Kus läks midagi valesti? Me oleme ju samad.
Vahepeal olin haige. Nagu ikka puudutab minu haiguslugu seedimist. Või siis mitte seedimist. Oksendasin terve öö ja järgmine päev lihtsalt värisesin kurnatusest ja palavikust terve ärkvel oleku. Kui just tarbitud vesi kehva polnud, siis ei saa seda vedelike kaela ajada. Ja ööjooks jäi ka selle näruse ootamatuse töttu ära. Võttis pisara silma. Või tsiteerides klassikuid, nutt tuleb peale, aga pisarad ei aita. Ja nii ma siis olin önnetu, sest tundsin ennast väga väga kehvasti ja veel seetöttu, et mu plaan Rakverre minna untsu läks. Tuleb oodata järgmist aastat.
Eks ma siis nüüd kosun, kõigest.
