On peris mitmeid tegusid ja sõnu, mis tekitavad sooja tunde. Mõtlen olnud nädalavahetusele ja meenub valge särgi lugu. Nimelt minul ainsana oma naiskonnast pole valget vormi, on ainult sinine. Seekord avamängul olid ka vastased sinised, seega pidime panema teised kostüümid. Ma olin juba nõus, et ei astu esimesel jõuproovil väljakule, aga siis anti mulle möte, et laena kelleltki, sest enamikel on teine vormivärv valge. Esimesena astus võimlasse ühe eesti meeskonna keskmängija, kelle nägugi polnud mulle tuttav, aga nimi seljal ütles, et tegemist on rahvuskaaslasega. Küsisin otse, kas laenaks mulle särki. Nii konkreetsele ja julgele küsimusele ei ei saa keegi ei vastata. Sain pluuse, mille käeaugud ulatusid mulle nabani ja pikkuse poolest oleks meenutanud suvekleiti, aga number seljal oli õige - 23. Nüüd, kui mötlen sellele, tuleb sisse tore tunne.
Teisest küljest hakkab mulle tunduma, et inimesed suudavad elada (heas möttes) palju pealiskaudsemalt kui mina. Jätavad oma tegevused, sõnad ja mötted sinna hetkesse ja esmaspäeval asuvad tuttavale teele laskmata segada ennast rajast, kuhu eksisid nädalavahetusel. Kõik need ilusad mõtted ja laused jäävad õhku, sest järgmisel korral alustatakse nagu puhtalt lehelt. See ongi see võlu. Mulle aga meeldib lugeda raamatut järjest. Isegi kui panen teose kapinurgale ja avan ta hiljem, siiski tean, mis seal sees enne juhtus. Nagunii täpselt sama tunnet enam ülelugedes ju ei saa. Parem jätkata ja meenutada vana.
Olen väga halb vanuste arvaja. Üldse ei saa enam aru, millisesse kümnendisse inimene kuulub. Samas oma valikud teen hoopis muudel alustel (vanus+pikkus). Kui räägin kahe meesterahvaga viimasest pallivõitlusest ja tsentrite kasutamisest, siis peaks olema turvaline ja kindel. Aga on julgeid, kes sekkuvad ... ja sellised saavad oma tahtmise. Elukogemus?
Miks on nii, et kui keegi on mu vastu kena, siis tekivad mul nii tugevad sõbratunded, et tahaks aidata ja abistada ja "kõik" oma asjad teisele anda? See on see pealiskaudsuse puudumine?
Ju see on minu valik.
