Naine

Tabasin ennast möttelt, et suhted on läinud sassi. Mitte selles möttes, et inimestega läbi ei saaks, vaid seda, et ootan valedelt inimestelt rolliväliseid tegusid ja sõnasid (ja nagu ootangi). Aga kuna sellises olukorras tuleb nõudlusele ja pakkumisele sisse väike kääripoiss, siis tekib tühimikke järjest juurde ja juurde. Suudaks siis leppida mõttega, et inimene on väärtus, kas siis minuga või minuta. Suudaks elada selliselt, et ma ei saa mängida oma lemmikrolli mitte kunagi oma elus. Isegi, kui ma katsetan mõnikord kellegi peal. Ja suudaks mõnda rolli otsast peale alustada. Või ... või alustada kuskilt uuesti, koos uute "dialoogidega". Või ... see kolmas variant.

Ühel päeval avastasin, et mulle ikka meeldib autoga sõita. Eriti üksi ja eriti vööraid teid pidi. Pidin minema Põltsamaale, aga otsustasin ignoda kõiki tuttavaid teid. Jälgisin silte ja korra vaatasin ka paberkaardilt võimalusi, aga ülejäänud aja märkasin tee ääres olevaid talumaju ja veneaegseid masinaid. Töepoolest kruusateede ääres on viimaseid rohkem kui peatee läheduses või peal. Kuulasin "pulgalt" laule, mis mind nutma ajasid ja paradoksaalsel kombel tundisn ennast väga hästi ja eelkõige elavana. Või siis ütlen selle sõna välja, mida olen kartnud. Tunnen ennast järjest rohkem naisena. Ja tahan, et see oleks mu rolli järjest rohkem sisse kirjutatud. Seda kirja pannes millegi töttu punastasin.

Selle avastuse kütkes lugesin Mudlumi raamatu "Ilus Elviira". Ja tõmbasin kohe toone maha. Minu naiseks olemine erineb peategelase omast. Isegi sinnani, et keeruline oli kohati samastuda. Kuigi:

"See oli õudne ja vastikult magus tunne, mis tekitas hirmsat hingelist segadust."

Peale kõike muud nägin ühte sõpra üle nelja aasta ja tänu sellele sain ikka imetleda, kuidas inimesed jõuavad ja tahavad ja oskavad. Võrratud "isendid". Naised.

Taevas

Tulin just trennist ja asusin kohe kirjutama. Selline meeldiv rammestus on peal ja mitte ainult füüsilisest rassimisest. Lihtsalt oli tore olla koos vahvate inimeste, väikelaste ja ... loomadega. Nüüd istun ja lihtsalt olen. Valetan endale, et mul pole kuskile kiiret ja miski ei vaja tegemist. Hoolimata sellest, et tolm mu nina on ammu kinni löönud ja kindlasti oleks mu ülemustel ka tore, kui ma üht-teist lisaks teeks. Aga see päev ei ole täna. Vaatan lihtsalt taevast. Viimasel ajal on palju värve siginenud sinna. Erinevaid punakaid ja lillakaid toone. See on nii hüpnotiseeriv, et mõnel hommikul ja öhtul segab mul autot juhtimast. Õnneks muidugi on tee selge. Praegused värvid meenutavad ühte isa flanellsärki. Lilla ja sinine läbi udu. Mõnusalt sumedalt tuhm. Ma ei hakka sellest rääkimagi, kuidas see lõhnab.

Lugesin Armin Kõomägi "Lui Vutooni" lõpuni ainult kohusetundest, et kui sai juba alustatud, siis viin asja viimse leheni. Nautimist takistasid minu jaoks liialt palju ihulisi kirjeldusi, mis ei avanud sisu rohkem, kui nende puudumine. Ja tegevus ei viinud kuhugi. Ja miskid grotesksed unenäod. Polnud minu tassike teed ja seetõttu ei plaani ka oma ajus teha selle raamatuga tehteid paremale ja vasakule.

"Keera kõigele selg, ära tee kellestki välja, nõrgad kaovad iseenseset."

Sügav

Istun autos kõrvalistmel. On hämar. Tuttaval teel on remont. Autokaas peegeldab rövedalt. Tagumine auto istub kahtlaselt seljas. Möödume vajalikust teeotsast. Hämming. Esimesel vöimalusel keerame teelt maha "kodupoole". Istun rooli. Avastan ennast keset tundmatut kruusateed. Lahedalt käänuline. Täiesti pime ja auto armatuur näitab bensiiniloto algust. Juba tunnen, et selle pärast tasus hommikul ärgata.  Elu on kõik see, mis ei toimu stsenaariumi järgi. Ja ma ei saa aru, kuidas saab mitte seda olukorda nautida. Järgmisel sildistamata ristmikul soovikin keerata vasakule (kodu ju asub seal kuskil), aga ei lubata. Võetakse välja telefon. Kuid minu õnneks ei ole levi. Võin keerata. Ja ma endiselt ei saa aru, kuidas on inimesed nii erinevalt üles ehitatud. Või siis mitte. Mõlemal tõusis vererõhk ja pulss kiirenes, aga tölgendus on erinev. Loomulikult jõudsin koju, loomulikult "teadsin" kuhu tee välja viib ja loomulikult ei saanud bensiin otsa. Aga ainuüksi see võimalus ... Äkki siit kuskilt algab minu elu.

Päälinnas vaatasin "Everesti" 3D. See kaasaegne lahendus paneb mu pea ikkagi valutama. Miski ei klapi, aga film oli kõigest sellest, mis mul elus puudu on. Muidugi oli rusuv, et unistusi ei õnnestu täita ka siis, kui absoluutselt kõik endast annad. KÕIK. Ma sain ikka mitu mitu paanikahoogu kinos. Arvan, et järgmine kord ostan pileti üksi viimsesse ritta, sest muidu vöörad kinolised hakkavad mu pärast ikka liialt muretsema.

Käisin korvpalli mängimas. Juba tuli paar mängu välja. Ma ei tea, kas enesekindluse jaoks seda piisavalt, aga kuskilt tuleb ju alustada. Ootan vöimalust Saaremaale mängima minekuks. Lihtsalt koht juba peaks soodustama mind. Ja mulle meeldivad need inimesed, kellega korvpalli mängides kokku puutun. Nii nii erinevad, aga see siduv PALL.

Üldiselt on tavapärane elu pihta hakanud. Mälumängud, jooksud, kohtumised sõpradega. ... Töö ...

Eelmine kord mainisin, et õpin suhtlema. Seekord ütlen, et lugesin ilukirjanduslikku teost, mis õpetas mind õpikust enam. J. M. Coetzee "Aeglane mees" pani mind ikka tugevalt sõnade ja tunnete tähenduse üle juurdlema. Kuigi ma pole peategelase äärmuslikus situatsioonis, siis situatsioonis olen ikkagi. Tore raamat, kuigi natuke ärritas. Proua Costello näiteks.

"Need, kelle ellu sa oled sündinud, ei sure. --- Sa kannad neid enesega kaasas, nagu loodetavasti kannavad sind enesega kaasas need, kes tulevad pärast sind."

"Saatus annab inimesele kätte kaardid ja tal tuleb nendega mängida."

"Hoolitsus pole armastus."

" ... kui kellegi armastus on piisavalt sügav, polegi vastuarmastust vaja."

See tee

Täna, keset kõige tulisemat tööhoogu, tabasin ennast möttelt, mis mind hakkas painama. Ma avastasin  ühel suvalisel tunnil midagi enda kohta ja see tekitas rahutust. Hakkasin vägisi oma aju teise suuna peale keerama. Siis avastasin, et see möte ise on ju inimlik, aga mulle ei meeldi see, et ma seda üldse mötlen. Keeruline. Ja tegelikult läks töö ka vussi, sest ju ma pole piisavalt naine, et kahte asja korralikult korraga teha.
Aga juba varem olen ennast mässinud sellisesse emotsioonide, tahtmiste, unistuste, mötete ja lootuste sasipuntrasse. Tahaks hakata kuskilt otsast seda harutama, aga ikka üllatun enda üle. Kas ma pole juba piisavalt kaua enda sees elanud, et mõista mis mind käivitab ja mis tagasi hoiab? Kas ma pole juba piisavalt kaua täiskasvanu olnud, et tegutseda alati loogiliselt? Kas ma pole juba piisavalt elanud selles ühiskonnas ja nende normide keskel, et teada, mida minult oodatakse ja millist käitumist aktsepteeritakse?

Ehk kui asjad paika panna, siis kindel on see, et mulle meeldib mu töö (isegi kui naabrimees arvab, et mu töö segab tema tööd). Mulle meeldib sport (töenäoliselt saan selle kaudu ka oma tunnustuse). Mulle meeldivad head inimesed (nagu varem mainitud, siis nendest jääb midagi ka endale külge). Mulle meeldib rutiin, aga mulle meeldib ka pulssi kõrgeks ajada.
Mis ma jauran... Sain enda kohta midagi teada ja tegelen asjaga.

Tegelikult tulin koju ja vaatasin filmi, mis ajab nutma. Lahistasin väsimiseni, kuid jäi väheks. Nüüd püüan ka ennast tühjaks kirjutada. Oeh ...

Käisin ooperis Paul Hindemithi "Cardillacit" vaatamas. Ooper on ooper. Ja kord aastas vast on mul vaja endale kleit selga ajada ja vaadata sellist etendust. Seekord paelusid mind jalanõud. Nostalgia möttes oli piletid ostetud sinna, kus ülikooli ajal oma elu esimese ooperi vaatasin. Sealt paistsid näitlejate valged jooksu- ja kossutossud hästi silma. Ikka huvitav, sest eelmise aasta elamusest erines suuresti. Hakkab tekkima õpitud armastus ja vist tahan vaadata ära ka mõned "kuulsused".

Otsustasin midagi ette vötta ka oma kehva suhtlemisoskusega. Lugesin huvitava öpiku läbi. Mõnda kohta isegi mitu korda. Raamatuks oli Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi". Kusjuures mu teooria, et raamatud aitavad, sai kinnitust. Piisas ainult sellest, et sellise pealkirjaga teos oli mu kirjutuslaual, kui noormees küsis, et kas selle kirjatüki lugemise põhjus on sõprade puudumine mu elus. Ja ta lubas hakata mu kõige suuremaks sõbraks. Järgmine kord panen midagi Aalaska-teemalist nähtavale kohale.
Oli huvitav lugemine mitmes möttes. Sain raamatust töuke otsida lisainfot erinevatele mainitud ajalooseikadele, katsetasin väikese sõprade peal teooriat ja muhelesin vanaaegse keelestiili üle.

"Kriitika on kirjatuvi sarnane, kes alati pöördub tagasi oma kodukohta."

"Inimesi koheldes pidagem meeles, et meil pole tegemist mitte loogiliselt arutlevate olenditega, vaid tundeolenditega, kellel on eelarvamused ja kes tegutsevad uhkuse ning auahnuse ajel."

"Te võite võita ennem sõpru kahe kuuga, tundes siirast huvi teiste inimeste vastu, kui kahe aasta jooksul, mil püüate panna teisi inimesi enda vastu huvi tundma."

"Õnn ei olene välistest, vaid sisemistest teguritest."

"Kui te vaidlete, nääklete ja vastu raiute, siis võite vahel ka võita, kuid see võit on tühine, sest te ei võida iial vastase heatahtlikkust."

"Tilk mett püüab ennem kärbseid kui vaat sappi."

"Esimene asi, mida inimestega suhtlemisel tuleb õppida, on oskus lasta teisi omal viisil õnnelik olla."

"Ainult kord käin ma seda teed. Seepärast: kui võin teha kellelegi head või olla lahke mõne inimese vastu, pean tegema seda kohe. Ma ei tohi seda edasi lükata ega hooletusse jätta, sest teist korda ei käi ma enam seda teed."