Tühi kõht

Mul on pidevalt kõht tühi. Ja kui sööma hakkan, siis selgub, et nii tühi polegi. Aju ja magu ei suuda väga konstruktiivset koostööd teha. Avastasin, et tahaks rohkem aega õues veeta. Kasvõi niisama, aga olla õues. Seega pean ühe kolmest kossutrennist kuidagi ära jätma. Ise tean küll, mida mu süda ütleks, aga kohusetunne ja vastutustunne räägivad muud. Ehk seal, kus tahaksin lõpuni käia, pole mu osalus elu ja surma küsimus ning seal, mille ära ütleksin, on iga inimene arvel. Samas olen mina ka tähtis ning ma näen kui palju ilusam on elu, kui oma enesetunnet väärtustan, mitte alati ennast viimasele kohale ei sätuta.

Ühesõnaga rohkem metsa, rohkem jooksma, rohkem ratta selga.

Reedel avastasin, et lippude tundmine tasus ennast ära. Pühapäeval tundsin, et nädalavahetus on liiga lühike ja 20 meetrit mäkke töusta on liiga palju.

Ja hetkel olen laetud sellise energaiaga, et järgmise nädalavahetuseni panen klemm kõrvuni libedalt.

"Suurepärane viis sõjapidamiseks - ole valmis end võitmise eest kaitsma." Chris Kyle "Ameerika snaiper"

Mulle meeldib

Käisin verd andmas. Ei tea, kas tegin päris õigesti, sest olin just tervenenud. Eelmine aasta samal ajal tegin sellega endale liiga ja pödesin seitse kuud tagajärgi. Tegelikult on oluline, et ei tee teistele liiga. Õhtul kossu jõudsin mängida. Vahepeal vöttis muidugi motika maha uus mees, kes ropendab ja tahab teha oma mängu. Riidleb meeskonnakaaslastega, kes ei käitu tema joonise järgi. Ma küll pole olnud tema meeskonnas, aga aeg-ajalt tahan kaitsta teisi, kes on (tegelikult saavad nad ilma minu abita hakkama, isegi paremini, sest nad ei vöta kõike südamesse). Nad on ikkagi mehed.

Käisin ühes lõunapoolses Eesti linnas. Koolitusin, vaatasin teatrit ja sukeldusin nooruspõlve (kui nii võib öelda). Ehk suhtlesin, seal hulgas ka portsu vööraste inimestega (osa neist olid Saaremaalt ja sama vanad kui mu väiksed sõbrad).
"Estoplasti" etenduses oli palju näitlejaid (oleks ökonoomsemalt saanud). Lugu oli olemas ja ilusti mängiti välja sõbralik ja kokkuhoidev kollektiiv. Ülejäänu osas on mul arvamus, et vorm peaks toetama lugu ja mitte varjutama. Oli paar head kohta, näiteks see, et ärme täiusta triikrauda, vaid mötleme välja riide, mis ei kortsu. Ja loomulikult veneaegsed järjekorrad, mida saab pidevalt näidata erinevas kontekstis ja nendele, kes päriselt seal kunagi seisnud on, mõjuvad nad ikka. Kipun arvama, et kauaks see mulle meelde ei jää. Kurb on see, et unustasin lilled ostmata. Oleks tahtnud ikka näitlejale lavale saata, natuke ju tunnen ka teda. Tsuts-tsuts.

Kinnitust sai ka üks mu väike kahtlus, aga see ei muuda midagi. Ma arvan. Ma lihtsalt pean natuke rohkem pingutama selles suhtluse osas.

Siis väike punane koirohu joogike ja mitu tundi täiesti vööras seltskonnas, kus tegelikult nägin, et maailmas pole suurt midagi muutunud sellel ajal kui mina kodus olen istunud. Isegi laulud on samad. Siiani itsitan. Ja reflekteerin. Loodan, et sellel lool on humoorikas teine osa ... ja mitte minuga. Ihiiiiihiii.

Teen sporti vähe.

Repliik

Miski või keski peaks mulle õpetama, kuidas suhelda inimestega, kellega mulle meeldib suhelda. Lihtsalt juhtub nii, et on tore inimene, on võluvalt vaimukad vestlused ja siis ma rikun kõik selle miski möttetu repliigiga, mis esmapilgul võib ju tunduda humoorikas (vähemalt mulle). Lühidalt avastasin ennast jälle miski hunniku otsas, mida ma kühveldada ei suuda. Esiteks puuduvad mul looduslikult kaasa antud tööriistad (normaalne suhtlusoskus) ja teiseks ei saa nagu täpselt aru, kust ma alustama peaksin ilma et hunnik veel suuremaks ja lõplikult ületamatuks ei muutuks.

Õpin oma keelt talitsema. Samas ma ei taha seda juhtumit vötta ka kui ainult õppetundi, liiga toredad vestlused lähevad tulevikus ju kaotsi.
Või loodan, et aeg ja juhus mängib mulle võimaluse kätte oma viga parandada ja ma ei pea mõtlema välja lugu, kuidas oma sõnade pärast vabandama minna. Ehk ootan kannatlikult talve ja vean siis vett sõelaga. Elu ja surma küsimus ei ole, aga tähtis ikka. Ja ripakil asjad mulle ka ei meeldi. Ja tegelikult ma ju ei tahtnud kedagi solvata. Aga välja tuli nagu alati.

Olin üle miljoni aasta haige. Ei, mitte kodus ja teki all vaid ikka tööl ja trennis, aga siiski haige. Ühel öhtul surusin oma pöhimötted mulda ja söin kaks valuvaigistit, et saaks magada ja järgmisel päeval tööd teha. Hääl oli küll pärit nagu zombifilmist ja väike rockikähin on siiani sees, aga midagi ei jäänud tegemata. Tegelikult ühel ilusal ilmal loobusin küll jooksust, sest ventilatsioon ikka ei lasknud hapnikku ligi ühestki avast.

Sõna rockikähin meenutas mulle ühte vana ja head sõpra, kellega vestlustest tunnen ikka suurt puudust. Ka nendest, kus me eriarvamusele jäime, ka nendest, mis ületasid hea maitse piire ja nendest, mida pidasime maha ja mille lõppedes ei muutunud maailmas midagi, aga meie sees küll. Ma pean teda külastama ...

Avastasin endas ka väikese dilemma. Kas oma taasleitud lapsepõlvesõbraga suhe üles soojendada ja otsida kanaleid kontaktideks või jätta asi nii nagu on. Üllatavate hetkede jaoks.

Tundub, et praegu keerleb mu möttemaailm suhtluse ümber. Peaks kursustele minema. Ikkagi on küsimus sparringupartneris :)

Homme kihutan Lõuna-Eestisse :) Suhtlema.

Nagu ... vist

Neli emotsiooni on vaja jagada. Oli vist neli?
Käisin maal. Sellisel maal, kus veetsin toredaid lapseõlve päevi. Tee oli tuttav, kuigi esimest korda elus olin ise roolis sinna sõites. Mõni majagi oli tuttav, aga puud olid pikemaks kasvanud, lambamaa oli võsas, onn oli haihtunud õhku, hammustava koera peremeeste majakatus oli sisse vajunud ja hoov, kus kasvasid maailma ilusamad daaliad, oli kokku kuivanud. Maja ees seisid uhked autod. Pika laua taga oli palju vööraid inimesi, kuid raamaturiiulis oli palju tuttavaid raamatuid. Mäletan neid õhtuid, kui sirvisime üks haaval kõik läbi ja järgmisel õhtul sama ring. Ainult "100 autot" ma ei leidnud (hiljem küsisin selle raamatu kohta ja sain vastuseks, et ka küsitav oli seda raamatut mingil perioodil otsinud, kuid polnud leidnud). Kui raamat oleks riiulil olnud, oleksime töenäoliselt hakanud mängima vana tuttavat "ava suvalisest kohast ja küsi auto kohta suvaline küsimus".
Käisin seal peol nagu aru saada on. Sattusin kõrvuti istuma oma lapsepõlve suure sõbraga, kellega koos onni ehitasime, kopratamme lõhkusime, kaklesime (lõhkusin ta onni akna millegi töttu), raamatuid sirvisime ja vett vedasime ning teisi asjalikke ülesandeid täitsime. Ja nagu poleks kümmet aastat vahel olnud, nagu poleks erinevat elu elanud. Kohe teadsime, kust juttu alustada. (Ahjaa, 4 aastat tagasi kõige halvemal sündmusel nägin ka teda, aga ma ei mäleta sellest suurt midagi). Need punktid, mis meid kunagi sidusid, olid alles. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Käisin tööl. Igapäevast asja ajamas. Sain ametliku teadaande, et mind ootab tähitud kiri. Ametlik teadaanne tekitas ärevuse, aga tähitud kirja pidasin mõne kirjastuse pealetükkivaks reklaamiks. Ootasin päeva lõpuni, et siis kirja lunastamine ja raamatukoguskäik ühendada. Ei näinud laual enda nimega kirja ... siis vaatasin hoolega ja avastasin, et mu nime ees on miski imelik PANI. Vaatasin veel ja nägin Poola marke. Ikka ei koitnud. Rebisin ümbriku lahti, sest nüüd juba oli uudishimu. Ja seal oli Poola pealinna tutvustav raamat. Sõbrad on vahvad. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Käisin sünnipäeval. Nägin ühte toredat tüdrukut, kellega suhtlemine on olnud viimasel ajal kuidagi keerukas. Mulle piisas, et nägin teda, rääkisin smooltooki ja märkasin teda naeratamas. Mul oli hea meel, et läksin. Ja mitte ainult selle pärast ... muidu oli ka tore. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Saime mälumängus kolmanda koha, sain maailma parima tagasiside oma töö kohta ja olen võitnud ühe väikse väikse noormehe südame. See ongi õnn.

"Kui lobised sellest, millest on vaja, siis saad kõik, mida sul vaja ja isegi natuke rohkem. Kui lobised sellest, millest ei ole vaja, siis satud Kuhu Vaja ..." Vladimit Voinovitš "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I"

See on hea lugemine, kui enda elus asju juhtub. Seal pole eriti kellegagi ennast samastada (tegelased pole sellised psühhologiseeritud tüübid, vaid ikka miski idee kandjad :))ja sobib iisi lugemiseks. Paar korda sai kõkutada. Unenäo kohti ei nautinud eriti, aga üldiselt oli sujuv lugu. Isegi erinevad nimed ja auastmed ei tekitanud segadust.