Aeglane kõndija

Lugesin artiklit naisest, kes tegi sporti, sest tal olid mured, mida otsustas lahendada spordiga. Tulemus oli see, et annuseid tuli suurendada ja suurendada.

Lugesin raamatut naisest, kes asus metsikule matkale leina pärast ja lootuses ennast leida. Ta lõpetas teekonna ja leidiski ennast.  Ja see füüsiline pingutus, mis annab meile "kohale jõudes" kirjeldamatu naudingu. Rääkimata protsessi mõnust (välja arvatud maratoni 35. kilomeetril tahaks küll olla kuskil mujal keegi teine. Vähemalt mina need kaks korda olen tahtnud).
Inimene on suurepärane ja tahtejõud on kõige suurem looduses eksiteeriv jõud. Loomulikult võtab maakülgetömme kohe oma, kui tahtejõu lõdvaks lased või valvsuse kaotad.
Aga eneseotsingud? Sport ja käsitöö on elemendid, mis panevad mind natukesekski oma keha ja ajuga vaherahu sõlmima. Ma konkreetselt näen, mis ma suudan. Aga igapäeva töös see pole nähtav. Seega, kas ka mul on sport vahend, mitte protsess ise?

"Ma olen aeglane kõndija, kuid ma ei lähe kunagi tagasi" Abraham Lincoln - selle tsitaatdi leidsin Cheryl Strayed i raamatust "Metsik". Parim naisest (ja naise) kirjutatud raamat, mida hetkel tean. Elasin nii intensiivselt tegevusele kaasa, et ka mul jooskis higi ja see vaheldus külmavärinatega. Olin kurb kaotatud mälestusesemete pärast ja kuidagi sain aru tema käitumismotiividest. Ja muidugi tahan ka ise kohe hakkata hullusi tegema.

Ma vist ostan endale selle raamatu inglisekeelse variandi. Ikka juurte juurde tagasi.

Tuul

See vanuse asi hakkab kinnisideeks muutuma. Nimelt tuli meile uus kolleeg, kes näeb vähe räsitud välja ja ka lõhnab ebameeldivalt. Otsustasin härjal sarvist haarata ja küsisin otse ta eelneva elu ja tegevuse kohta. Leidsime ühised tuttavad ja mingil hetkel taipasin, et tegemist on minust noorema mehega. Mul tekkis nii tugev tahtmine peegli juurde joosta ja saada kinnitust, et ma näen parem välja. Töesõna, ma oleks mehele pakkunud isegi üle kümne aasta vanust juurde.

Peale seda hakkas jälle peas trummeldama ja trummeldama ...

Ma ei ole nii vana, et peaksin kirstulaudu koguma, hoopis oma kogemusi kasutades peaksin hakkama elu elama. Ma näen unenägusid sellest, kuidas ostan endale uhke seljakoti ja topin ainult hädapärast täis ning pistan matkama. Lõpuks peaksin kuskile mägedesse jõudma. Mu sõbrad naeravad mu unistusi. Ütlevad, et kuni Pärnuni saaksin ilma kotita minna. Sinna tooksid koti järgi, kaugemale ei viitsivat nad sõita. Ok, lähme siis autoga Poola. Kes sõidab? Üks ei taha ja teine ei oska. Tösi ta on. Võtaks siis vähemalt koera. No, kuidas siis matkama lähen? Pole üldse kurb ega nukker, aga miski kihutab mind takka. Kardan elu maha magada. Tahaks kogeda midagi suurt ja võimast. Nagu keskeakriis või uus puberteet? Või üks teine looduslik kutse?

Eelmise aasta suvine ebaõnn formuleerus talviseks õnnestumiseks. See tegi tuju paremaks ja kehakaalult kergemaks. Vähemalt tunde. Saavutasin selle hetke maksimumi. Sport on ravim. Ja hea koht on tunnustus.

Ja viimase märkusena lihtsalt mainin, et Valdur Mikita "Lingvistiline mets" pole minu raamat. Veerand ajast ei saanud aru, millest kirjutati, teise veerandi ei saanud aru miks kirjutati, kolmanda ja neljanda veerandiga mul tekkis suhe. Miskit isegi meeldis ja miskit olin samalaadselt möelnud. Mulle tundus, et pooled mötted jäid lõpuni lahti kirjutamata. Kui enam aru ei saanud, siis läksid mötted oma teed uitama. Sellised informatiivsed osad, et kust sinisilmsed pärit ja kes elavad 58. laiuskraadil olid huvitavad tähelepanekud, aga selle info edasine analüüs ei paelunud. Sünesteesia? Miks sellest nii palju räägitakse?

"Lõhnad, maitsed ja puudutused on asjad, mida on võimatu salvestada."

Uhuhuuu

Kunagi keegi ütles, et inimene kannatab nii palju, kui ta ölgadele pannakse ja ei kraadigi rohkem. Ma murdusin täna kõige ebasobilikumal ajal ja ebasobilikumas kohas. Nimelt naiste kossutrennis. Nii vööraste inimeste ees ikka ma tavaliselt olen tugev. Olen varemgi vihastunud ja veiderdanud, aga täna purskasin pisaratesse otse keset mängu. Mitte just päris lambist, hakati seletama mulle, kuhu ma miski katte ajal jooksma pean ja prooviksin visata kolme sekundi alast väljast. Noogutasin ja tegin oma, sest minu tugevus on korvialune võitlus ja seda ma kasutan. Mingil hetkel olin jälle tähelepanu keskpunktis ja teema sama. Kontrollimatult hakkasin nutma ja tulin koju ära, ilma ühegi sõnata, higised riided seljas ja pea täis korvpallist loobumise mötteid, eelkõige naiste korvpallist. Nagunii see nr 6 pall on alamööduline. Ma ei saa aru, miks ei või korvi all võidelda, kui sellega oma meeskonda teenin. Nüüd jätan kirjutamata rida roppe sõnu, mis mul meeles mölgub. Ma pole veel valmis seda emotsiooni klaarima. Jätan ka kirjutamata vördluse ühe suure NBA mehega, keda ei palutud korvist väga kaugelt visata, kuna tabavus läks iga sentimeetriga väiksemaks, mis mees eemaldus korvist. Võibki juhtuda, et ei asu enam naiste trenni. ... Ja eelmine kord see ribi ... Ja paar korda tagasi laks lagipähe.

On juhtunud asju, millest ma loodan siiani, et olen täiesti valesti aru saanud. Lihtsalt möistsin sõnu ebakorrektselt. On juhtunud veidraid asju mulle liiga lähedal. On juhtunud keerulisi asju liiga "oma" inimestega. Ja ikka tahaks, et keegi formuleeriks selle olukorra korrektsete sõnadega, täpsete ajamääradega. Heade inimestega juhtub halbu asju. Kas head inimesed teevad halbu asju? Kes siis halb ja mis hea on? Kas ma pean kellegi või millegi poolt olema? Filmides on sellised tegelased hoopis teistsugused. "Kino on üks suur pettus."

Lähen magama, paar ööd on liiga palju möelda saanud, aga maailm pole sellest parem koht.