28 January, 2015

Ebardlik hellus


Käisin teatris vaatamas Eesti ajaloo teemalist etendust. Mulle väga meeldis, kordagi ei vaadanud kella ega möelnud teistele asjadele. Olin täiesti teemas sees. Kõikide tegelaste iseloomudega ma polnud nõus, aga etendusse sobisid need hästi. Detailid olid huvitavad ja ma isegi paar korda itsitasin (aga vist olin ainuke saalis). Loomulikult oli tömmatud ka paralleele tänapäevaga, kuidas siis muidu saab. Vaatamata sellele võtsin etendust kui oma aja peegeldust. Ma arvan, et ka tänapäev tundub distantsilt teistsugune.

Käisin väikse sõbraga linnas. Sõitsime rongiga ja kuulasime konverentsi. Tegelikult sõime head, paremat, krabasime pastaka ja sõitsime koju tagasi. Samastasin ennast pigem oma noore kaalsase kui teiste omasugustega. Mul on ikka keeruline teha põnevil nägu, kui tegelikult paelub mind hoopis hoone arhitektuur ja naabrimehe pluus aga mitte see, mitu protsenti noortest (10-12 aastastest) arvab, et nad võiksid minna õppima välismaa ülikooli. Kaaslase meelest oli ka parim osa ilusad tüdrukud ja maitsvad kommid. Aga ju jäi meile mõlemale ikka midagi asjalikku külge ka.

"Mõnikord omandavad asjad sellise ebardliku helluse, mida neilt ei oodata." Herta Müller "Hingamise kiige".

Eriti kui hakata koristama. Leian sahtlist pulgakommi, mis on seal olnud juba 15 aastat. Vahepeal on küll sahtel vahetunud, aga komm on sama. Kuidas ma viskan selle minema, kui meenub see lugu. Inimene selle loo sees. Köögi laual oleval ragulkal läheb kuues aasta. Samas kohas. Segab tolmu võtmist, aga sinna see pandi ja seal see on. Pole minu võimuses seda liigutada. Jne. Pole probleemi tarbeesemetega lohakalt ümber käia, aga liimin kokku tassi, mille kinkis mulle vanaema. Selle asemel, et talle öelda, mis ma tunnen ja tean hellitan tassikest. Ning tegelikult neid asju on palju. Väike loom töökaaslase kingitusena ja ja ja ...

Nii saan mina sellest lausest aru. Sealne peategelane tõi isegi vangilaagri raskest elust endale kaasa mälestusesemeid. Huvitav, milline oli nende saatus peale tema "tavaellu" pöördumist? Aga tegelikult oli raamat ju millestki muust. Palju suuremast kui asjad. Inimesest endast.

Helluse tung.

16 January, 2015

Kerge


Puhkasin väheke ja käisin kinos. Mitut filmi lausa vaatamas. Esimene oli narkoärimehest. See film tekitas minus paanikahoo. Sõna otseses möttes. Selline manipuleerimine ja "õigete" küsimuste küsimine oli nii valulik. Pinge ei ole ikka minu jaoks. Ja eriti iiveldama ajav oli see, et mingi osa sellest on ju töestisündinud. Kaasa arvatud see halvem osa.
Teine film oli piibliaineline. Kogu Moosese elu ja saatus kõigi oma nüanssidega oli üritatud ühte teosesse suruda. Ehk, kes sihib kõike, ei taba midagi. ... Proovisin ümbersõnastada, et kes on kõigi sõber, see pole kellegi sõber. Samas hea ülevaade sellest teosest. Ramses tundus kuidagi loogilisemalt möistetavam tegelane kui Mooses. Võib-olla oli see taotlus. Mine tea, mis suhe autoril on Kõigevägevamaga.

Vahepeal olid jõulud ja vahetus aastanumber. Kõik sellega seonduv on mälestuste positiivses sahtlis.

Hakkasin käimas uues kossutrennis, naistega. Läbisin vist nende katsed, sest enam mind ei kutsuta trenni, vaid peetakse maksuliseks liikmeks. See on kindlasti positiivne. Eks ma eelmine kord hullasin ka seal lauas. Eriti ründelauas. Mu kardetud õpetajaid pole viimased korrad kohal ka olnud.

Viimane lõik meenutas läbikukkunud võistlusel käiku Jõhvis. Oskusi oli, aga aju kadus täiega ära. Ka kõige rahulikumatel. Natuke kehva maik jäi suhu. Samas seltskondlikult oli tore üritus.

Viimasest adrenaliinilaksust on juba piisavalt möödas, tahaks juba uut annust saada. Narkomaan :) Et siis teiste seiklustele kaasa elada, lugesin Madis Jürgeni raamatut "Ründeoperaator Ivar Heinmaa". Inimene on ikka huvitav. Need sõjalood avavad inimest ikka hoopis teise nurga alt. Nii osalejaid kui ka kõrvaltvaatajaid.

"... mis mötet on lüüa seisvat palli, kui veel liikuvale pallile pihta saab."

Kuidagi kerge on olla. Nagu poleks kohustusi ega ülesandeid, aga tegelikult on. Aga ikkagi on kerge olla. Olemise tabamatu kergus.