Spiraal

Meie korterelamu hakkab vist varsti valmis saama. Käisin vaatasin oma keldri üle. Moosid ja tabalukk on kadunud ja palju-palju ehitusprahti on asemele tulnud. Võtsin toast kühvli ja harja ning asusin teiste jäätmeid koristama. Paari sekundi pärast oli selline tolm keldris, et ma ei näinud isegi elektripirni kuma laes. Kui sai juba alustatud, siis pole viisakas pooleli jätta, seega pühkisin pörandat tunde järgi. Sain suure kilekoti jagu ebamäärast ollust. Vabamesin sellest. Viisin uued hoidised sisse ja lukustasin tuttuue tabaga ukse. Sellega peaks nüüd kelder korras olema. Jääb veel oodata mehi vannituppa ja eluruumidesse. Tegelikult mu kannatus katkes. Kuus kuud pole oma väikest lallut saanud vaiba peale panna, seega magamistuppa asetasin kaltsuvaiba maha ja istusin tükk aega lihtsalt tühjalt selle peal. Oli hea tunne küll. Siis töusin püsti ja imiteerisin vaibal jooksmist. Lihtsalt. Ei pidanudki loogiline olema.

Lugesin Jevgeni Vodolazkini "Lavr" raamatut. Tagakaanelt sain teada, et lugu on 15. sajandi külaravitsejast ja müstiline. Üks müstilisemaid kohti oli lk 62, kus siis keskajal metsas kõndides ... "Lume alt roomas välja kõiksugu metsasodi: mullused lehed, värvi kaotanud riideräbalad ja tuhmunud plastpudelid." Ega muud ma sellele romaanile ette ei heida. Haaras mu täiesti endasse. Huvitav elufilosoofia sobib ka tänapäeva maailma. Inimeste vahelised dialoogid olid väga sisukad. Peategelase valikud ei tekitanud minus kordagi küsimusi. Kõik oli nii inimlik ja loogiline, samas nii müstiline ja usuga seotud.

"Geomeetria huvilisena kõrvutan ma aja liikumist spiraaliga. See on kordumine, kuid mingil uuel, kõrgemal tasemel. Või, kui soovid, siis uue kogemine, kuid mitte puhtalt lehelt. Koos mälestusega varem kogetust."

Maa röömud

Hea on elada maal. Lähed teed väheke sporti ja saad selle eest autasu. See saab võimalikuks, sest kõik tugevad inimesed elavad linnas. Sain jooksu eest kuldmedali. Ja töesõna võitlesin selle koha välja, sest pool maast olin kolme naise seast kolmas ja teise poole maast lootisn, et oma kättevõidetud esipositsiooni maha ei uimerda. Lõpp hea, kõik hea. Avastasin, et peale Paide-Türit polnudki jooksnud ühtegi kilomeetrit. Ilm on kehva ja muu tempo on kiire, seega ei jätku võhma jooksu jaoks. Proovin ennast parandada.

Kuna üks sõber kolis Poola elama, siis tutvusin Olev Remsu "Bussiga Poolas I" raamatuga (sain raamatud ka hetkel Poolas elava sõbra käest). Ammutasin teosest endale huvitavaid fakte. Ja osa muidugi kinnistas ka vanu. Panen kirja kolm uut teadmist, et siis järgmine kord oskan otsida.

"Meil peetakse neid (kurgi) individualistlikeks, kes rohkem üksi või siis perekonniti tegutsevad. Poolas on nad kollektivistlikud."  --- "Poola kured ajavad oma konnaasju ühisel jõul ja nõul, meie omad nokitsevad omaette."

Helilooja - Krzysztof Penderecki (???)
Kašuubid - Günter Grass
Malbork (Marienburg)

Nii vaikselt see maa elu läheb ...

Komplimendid

Hea tuju loojad:

Hommikul töttan poodi, sest aju vajab midagi magusat. Kell on napilt kümme. Poe ees on püsikliendid suhteliselt vaaruvas olekus. Kell on napilt kümme. Üks vanameestest töstab pilgu ja hõiskab: "Tere hommikust, kaunitar!" Ma pole nii südamest tükk aega naernud. Pisarad tulid ka silma.

Küsin kolleegilt, et kas ta võtab osa ühest üritusest. Vastus oli väga konkreetne: "Ainult siis, kui Sina lähed. Ja just nii ongi."

Olen ujula saunas. Üks naisterahvas vaatab mind üle. Võiks lausa öelda, et revideerib. "Sul on sportlase keha. Mis sporti Sa oma elus teinud oled? Ujunud ... kindlasti ujunud ... laiad ölad ja pikad jalad."

Hiljem kuulsin loo tema sportlaskarjäärist, mis algas Vene ajal. Tema 47kilogrammine neiu võitis vuntsides ja musklis idasaksa neiusid. Kõik see toimus aga Nõukogude Liidu piires, sest Saksamaale teda ei lastud, sest vanaisa oli valesse surnuaeda maetud. Riideid ka eriti polnud saada. Ühel päeval sai terve koondis identsed Adidase kostüümid ja siis tundsid nad ennast ikka väga suure ja tähtsanad. Kahjuks kloorine vesi sööb trikoosid, seega oli varsti jälle häda majas.

Käisin Pulmas. Tore oli. Ignosin kõike ebameeldivat ja analüüsisin oma omaduste üle. Vaatasin üliröömsaid tantsukepsutajaid ja ei suutnud nendega nii paljugi samastuda, et oleks kasvõi ühe tantsuslise liigutuse teinud õhtu/öö jooksul. Tantsu peetakse spordiks. Aga mitte minu ala, ilmselgelt.

:)

Kohustused

Jäuraksin sõna kohustuslik üle. Julgesin öelda, et sõna kohustuslik tuleneb sellest, mille vastu on kohustus ja selle mitte täitmine saab kaasa tuua sanktsioonid. Kui ei ole neid kahte poolt, siis on reguleerijaks südametunnistus/ huvi. Ise lähtun sellest vaatepunktist. Ei tee midagi oma väärtushinnangute vastu ega huvipuudusest, kui selle tagajärg ei muuda mu elukvaliteeti. Olen nõus võtma kohustuse ka ainult selle pärast, et vältida hilisemat näägutamist (sanktsiooni). Nii .... nüüd toimus üritus, milles osalemine pigem tundus aja raiskamisena ja keegi ei võida mu kohalolust ega kaota mu puudusest (kaasa arvatud ma ise). Karistusi ei ole ... järelikult pole kohustuslik. Nii ma käitusin ja nii ma ütlesin. Aga tuli välja, et valedele inimestele, sest sellest tuli ikka suur palagan ja süüdlaseks jäin kogu ürituse läbikukkumises loomulikult mina. Ma nimelt (võib-olla poleks pidanud) jagasin oma vaateid ka väikeste sõpradega, kellest siis suur osa näitas näpuga minu peale (eeskuju), kui nad puudusid tegevustest, mis oli neile korraldatud. Nad ei pannud tähele seda aspekti, et nendel järgnes hiljem puudumisele tagajärg. Seoses sellega ka tegelikult minul. Ühesõnaga ... või siis kahe või kolme sõnaga ... oma vales kohas suu paotamisega tegin endale kohustusi. Aga see pole esimene kord.

Loen/ lugesin Ozzy elulugu. Selline veider lause algus seetöttu, et olen raamatust sõltuvuses. Pöördun selle poole ikka tagasi. Võtan mõne episoodi ja loen üle. Mõnikord kurva ja mõnikord kurbnaljaka. Tee, mis teed, aga elul oln ikka katsumusi inimesele oma nägemuse järgi, mitte sellel alusel, mis keegi on välja teeninud. Päris saatuse kaltsunukud me pole, aga see sama küsimus ... mida meie eluviis siis ikkagi meie kehaga teeb või jätab tegemata? Mees on huvitav. Kuigi minu elu igavaim kontserdielamus on just nimelt tema esinemiselt pärit. Kvaliteet oli kehva ja sõnadest ei saanud aru. Ja esineja ise ka kuidagi aeglane ja tölpinud. Huvitav, mis see aasta siis oli? 4.06.2007

Mulle meeldib see, et Ozzyle meeldivad inimesed. Suudab neist seda paremat näha. Ei pea viha. Eneseirooniaga on ka kõik korras ...

Jälle sügis

Sügisel on endiselt armumise lõhn. Ma ei tea, kas see tuleb lapsepõlvest, kui sai värviliste lehtede sahistamise saatel pargis ringi jalutatud või siis jahedal poolööl pusa väel õues lödisedes jutustatud. Tuppa ei raatsinud minna. Või olen suvel nii palju vitamiine akumuleerinud, et nüüd on vaja seda vabaks hakata laskma. Tahaks igast uuest asjast kinni haarata, inimesi üllatada. Ei lase ennast segada köördis pilkudest. Lihtsalt tunda seda nooruse rahutust. Meenutab aega, kus sain endale uue pusa ja ema ütles, et sellega hakkan koolis käima. Seega ootasin ja ootasin, millal see kool algab. Mul nii palju anda ja ei taha enam oodata, millal ja kellele.

Muidugi mu erinevate toitude talumatus on ajas hullemaks läinud. Kõht valutab (nüüd ma nagu Ristikivi halan tervise üle) ja ülakeha on imelikult kärnas. Kahjuks on teismelise iga nii kaugel, et sellega oma vinnilist, mädanevat keha ei põhjenda. Võib-olla tahakski.

Täna käitusin nagu sõge teismeline. Tahtsin üllatada inimest. Aga päeva lõpus avastasin, et mind ikkagi huvitas, kas ta sidus minu ja üllatuse kokku. Tahtsin nagu mingisugustki tagasisidet. Nüüd ma ei tea kas üllatutigi. Oleks ikka täiskasvanulikult läinud ja öelnud, et tegin Sinu jaoks selle asja. Eks ta ole.
Enda tarvis vist pean arsti juurde minema ja vaatama, millised toidud veel menüüst tuleb välja jätta, sest elukvaliteet natuke kannatab kui aeg-ajalt laskun keset lauset kägarasse kui kuulist tabatud.

Minu parim unenägu. Istun oma ema-isa kodus söögilaua taga enda põlisel kohal. Vastas suitsetab isa Rumbat (mida siis veel). Arutame kuidas leida tasakaalu enda tahtmiste ja reaalsuse vahel. Räägime aforismlikke lauseid. Need on erinevatest filmidest kokku sulanud meie dialoogiks. Ja lõpetuseks autofbluuu ütles: "Ära vali endale parimat meest, vali mees, kelle kõrval Sina oled parem naine." (Ma isegi vist tean ühte suht sisutut filmi, kust selline lause mu ajju jõudis). Arutlus jätkus.

Kui ma ärkasin, siis ma sain asjast aru. Ma leidsin enda jaoks vastuse, mida olin otsinud kaua. Mitte enda pärast, ikka isa pärast.

Käisin ooperis. Viimati külastasin sama maja ilmselt 15 aastat tagasi. Kõik oli nii nagu ma mäletasin. Vist. Ja "Faust" polnud üldse hull. Loomulikult meeldis mulle kõige rohkem kurat ja kõige vähem naiste aariad. Aga siiski mu üllatus oli suur, sest ma ei igavlenud ega teinud nägu, et naudin kultuuri, vaid ma täesti tegin seda. Viimast lauset üle setetades ma nautisin kultuuri, ei igavlenud. Minu ülikooliaegne ooperielamus oli ikka poole mornim. Nagu paljude muude asjadega .... ei mingit üldistust. Igale asjale tuleb läheneda individuaalselt. Varsti jälle ... nii umbes paari aasta pärast.

Tegelikult mulle ikka meeldib tagasiside.