29 June, 2014

Tempo


Tore, kui on palju tegevusi. Pole hetkekski igavust tundnud. Aga alati on aga. Tempo tapab. Distants ei tapa.

Käisin üle kolme aasta Saaremaal. Puud on nii pikaks sirgunud, et ei tunne vanu ja armsaid kohtasid ära. Tugitool ahju kõrval on teine. Diivan on teine. Akna kõrval ei ole habemeajamiseks mõeldud harjakest. Õnneks vana peegel oli alles. Samalaadne oli ka reaktsioon: "No, nüüd ma kukun küll istuli." Ainult kolm aastat tagasi üks teine kukkuski. ... Oli sama, aga nii vööras.
Aeg saare peal oli tore. Nagu vanasti ... lõbusad jaanipäevad mere taga.

Jooksin teistkordselt "kõvamehejooksu". Ilm oli lahe ja ujuda jahe. Või oli see nüüd vastupidi. Mulle meeldivad üritused, kus täiskasvanud inimesed saavad ametlikult mudas roomata ja üle seinade turnida. Ükskord Inglismaal ronisime üle aia ja naabrivalve kutsus meiel nö mehed peale :) Sellel jooksul seda muret pole. Ei pea kartma, et mudatriibud näos mu rohkem naeruväärseks teevad.

Nali naljaks. Aga sain ka ühe võidu võistlustel. Mitte üksi, vaid koos majasõbraga. Me moodustame hea paari, temal on külmad närvid ja minul strateegia. Mõlemad võivad ka alt vedada :) Vedasidki, aga millegagi me selle võidu välja teenisime.

Timur Vermes "Ta on tagasi":

"Ühele noorele ettevõtmisele pole midagi ohtlikumat kui kiire edu."

"Kõige rohkem ärritab mind nende hommikuinimeste juures see kohutav heatujulisus, otsekui oleksid nad juba kolm tundi ärkvel ja jõudnud Prantsusmaa vallutada."

"Need on kriisihetked, mis toovad esile tõelise juhi."

"On hämmastav, milliseid teid leiab saatus, et jõuda oma sihile."

Vist on suvi ... aja planeerimine (krohvimine, pahteldamine, jooksmine, disc golf, kodused toimetused, hea seltskond, lugemine, kohustused maal ... ootamatused).

10 June, 2014

Radikas


Istun kodus ja ootan, et mõni tuleks ja paneks radiaatorid paika. Pidid kaheksast tulema, aga kes varem on kellast hoolinud (hetkel kell 11). Muidu pole hullu, aga meil kõik mööbel kiletatud ja teha pole suurt midagi. Istun vaibatul pörandal ja vaatan internetist Zlatani ilusaid väravaid. Ta on õnneks löönud neid piisavalt palju. Saab aega täita küll. Jooksma tahaks minna, aga enne ei saa, kui nad kohal on. Ei tea, kas siiski.

Olen juba mõned päevad oma uude erialasse sisse seadnud. Krohvinud ja pahteldanud. Esialgu mulle selline elu meeldib, aga võib-olla seni, kui hakkab rutiiniks kujunema. Võlub see, et päevakava on paindlik, söön siis, kui köht tühi ja lähen hingan värsket õhku, siis kui tahtmist on. Erineb praegusest töökorraldusest tunduvalt, kus iga asi käib kella järgi. Õhtuks peab lihtsalt miski asi olema loogilises kohas, et järgmine päev jätkata.

Zlatan Ibrahimovic ja David Lagercrantz "Mina, Zlatan"

"Unistused võivad teoks saada ja su õnnelikuks teha."
"Aga unistused võivad ka teoks saada ja su hävitada." (Mino Raiola)

08 June, 2014

Avastus enda kohta


Avastasin enda juures suure vastuolu. Ma armastan inimesi, kes on enesekindlad, tereva keelega ja järjepidevad. Loen neist raamatuid, vaatan filme ja saateid ... naudin nende seltskonda. Muigan, kui panevad kellegi "paika", nutan röömust, kui neil hästi läheb.

Ma ei kannata inimesi, kes oskavad kõike (ja seda valjuhäälselt kuulutavad), kes annavad oma väärtusest ja oskusest igal sammul märku ja tõmbavad teiste enesehinnangut sõnadega alla (mõnikord tulemusteta, aga nad üritavad).

Kus siis selle piir on? Ma ei tea ... Ma lihtsalt tunnen selle ära. Ühesõnaga, kui abi palun ja keegi enesekindlalt ütleb, ma aitan, sest ma oskan. Siis ei taha teda. Tahan kedagi, kes ütleb, et ei pruugi osata, aga annan endast parima. Parim on parem ja kindlam.

Pidin selle küsimuse kallal juurdlema, sest on paar töökaaslast (mängukaaslast), kellega ma ei saa ühes paadis sõita, kuna kardan oma heaolu pärast, kuigi nad väidavad, et oskavad navigeerimisest esmaabi ja pimetrükini kõike. Vaadates neile silma, on näha, et nad ise usuvad sellesse.

Mul on keeruline ennast alla suruda. Tahaks kohe sarkasmiga peale lennata. Tahaks küsida, et kas nad ei usu, et "koledad/ rumalad/ lihttöölised" elavad täisväärtuslikku elu. Ja ainus, kellele sa pead midagi tõestama, EI OLE teine inimene. Kõike ja palju muudki tahaks öelda. Öelus?

Sellist tõket ei ületa alkotööstuse abil. Üldse olen kogenud oma elus paari lugu, kus inimene esialgu on kuidagi keeruline omaks võtta, aga aeg on erinevad situatsioonid kätte mänginud. Mõnel puhul on aidanud aeg muukida lahti veidra huumorisoone ja teisel puhul on aeg andnud võimaluse koos olemiseks. Samas pole üksi lugu alanud sellega, et tegemist oleks olnud "kõigeoskajatega" (ja sellest tekkinud sündroomiga, mis mul avaldub). Seda tõket ma ei suuda ületada.

Meenub üks viie aasta tagune lugu, kus meesterahvas, kes õpetas mulle mängu, mis mind hetkel ikka väga vihale ajab ja ebakindlaks teeb. Too mees tegi mulle pidavalt "tüngasid", unustas autasustamata või kutsus mu asemel kellegi teise. Veel oli kummalisi näiteid diskrimineerimisest. Porisesin mõnikord terve autotee selle üle (oi, seda ma oskan). Nüüd aga mäletan neid lugusid (ega ma unusta), aga selle mehe nägemine toob mulle alati naeratuse suule. Tahaks ikka mõne heatahtliku nalja visata. Naudin ta seltskonda ja olen avastanud, et mis iganes kunagi oli, ka tema istub koos olles sööma meie lauda. Olen tema poja ande fänn ja loodan, et ühel päeval tõmbab kõik kotti.

Aga ikkagi, kust tulevad inimesed, kelle kõrval Erki Nool on tagasihoidlikkuse kehastus. Või?

Või ikkagi olen ma nii kade? Ma ei tea, aga see häirib mind. Muidugi, ma ju ei oska midagi :)

Ühel päeval olin koos oma väikeste sõpradega, kes on suureks kasvanud. Toredad inimesed on välja kukkunud :) Mul oli nii hea meel nendega aega veeta. Rääkida lumelaudadest, vihmast, sukeldumisest ...

Maja remont võiks valmis saada.