Kujutage ette inimest, kes iga pisikese välise muutuja peale ärritub, kes võtab südamesse, kui tehakse "heatahtlik" nali, kes vihastub selle peale, et midagi ei muutu paremuse poole ja kuskilt kostis vale muusikat. Kujutage ette inimest, kes reageerib ükskõikselt, kui pesumasin järjekordselt lakkab töötamast, kui ta lemmiktass kildudeks pureneb, kui kerge hantel ta varbale kukub, kui lööb käe siniseks vastu sõbra kätt. Kujutage ette inimest, kes lepib pigem küünarnuki pideva valuga, kui läheb saama ühekordset süsti, mis leevendab ja ravib, kes pigem ütleb olulisele inimesele halvasti, kui hoiab suhet, kes jätab helistamata sõbra sünnipäeval, kuigi mäletab seda ja tegelikult meenub see kuupäev tunnis vähemalt korra. Kujutage ette inimest, kes karistab ennast millegi töttu, aga mille ... ??? Ma olen selle tropiga harjunud, kuid mida rohkem ma "teda" kasvatada püüan, seda rohkem hakkab ilm ja isegi teekatte märgistus närvidele käima. Mida rohkem lasminna meeleolu püüan süvendada, seda rohkem inimestele nähvamine saab hoogu. Loen ja harin, aga ei parane. Ei taha arsti. Ei usalda isegi kirurge, rääkimata emotsioonidega tegelevatest tohtritest.
Võib-olla on mu kolleegil õigus, pole leinast üle saanud, pole sellega tegelenud. Aga kes talle sõnaõiguse või arstipaberid andis?
Lugesin hiljuti raamatut
"Harjumuse jõud", autoriks
Charles Duhigg. Esialgu mõtlesin, et oma uue unistuse töökohaga seotult tegelen sellega. Siis avastasin, et sobib ka enese abiks ja lõpuks mõtlesin, et kasvõi mõni mu praegusest miljonist ülemusest võiks seda lugeda. Seal ka infot organisatsioonikultuuri ja -harjumuste kohta. Aga ennekõike siiski tegi mu enda olemise kuidagi mõistetavamaks. Kuni hetkeni, mil hakkan ise enda vastu tööle. Siis proovin ennast jälle kokku võtta ja enda sõbraks hakata ... kuni järgmise korrani. Aga eks nii on lood ka alkohoolikute ja teiste harjumuste ohvritega.
Tegin endale selle raamatu kohta konspekti, aga arvan, et tulevikus, kui Ossi tühimikku siiski hakkab raamaturiiul täitma, siis ostan endale selle teose ja joonin tähtsamad kohad alla. Kuigi tean, et ajas võivad olulised asjad muutuda. Teen seda harilikuga.
Olen esimest korda elus kruntinud, krohvinud ja pahteldanud. Olen miljonditat korda inimesi solvanud, alusetult ärritunud. Olen liiga vähe aega veetnud heade sõpradega, kuid õnneks on seda aega ette tulnud. Ootan jõule, tundub, et aja maha võtmiseks parim võimalus. Äkki peaks usa-usku hakkama ja viharavile minema :) Äkki peaks harjutama optimismi (päästik, rutiinne tegevus, preemia).
"Sa oled alati nii tugev, kui sa olla tahad."
"Tahtejõud ei ole pelgalt oskus. See on nagu käe- ja jalalihas, mis väsib intensiivsemalt töötades ära, nii et teistele asjadele jagub vähem tahtejõudu."
"Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõu lihas palju kiiremini ära."
"Uskumistahe on see, mis paneb uskuma muutusesse. Niisuguse usu peamiseks kujundajateks on harjumused."
