Imeb

Istusin Viljandi äärelinnas pingil ja vaatasin inimesi. Jäin tunniks lihtsalt passima. Ma arvan, et sealt saaks raamatu materjali. Teed ületas mees, kes toetus kahele kepile. Kahjuks (minu õnneks) tegi ta seda valest kohast ja jäi ette ühele valgele maasturile, kes otsustas onu signaaliga kiirendada. Toimis ... teeületaja hakkas väga veidraid liigutusi tegema selleks, et teelt rutem minema saada. See ajas naerma, aga samas hakkas kurb ka. Minust möödus mees, kellel olid kõrvad natuke liiga palju peast eemal, hambaid natuke liiga vähe, aga muidu igati korrektne. Kandis heledat ja puhast riietust (püksid oleks võinud veidi pikemad olla), nööpidega triiksärki ja komplekti sulanduvaid kingi. Parklas väljusid bemmist laiade oksadega tüübid, kes arutasid oma tarku maailma asju valjult ja elavalt. Kirikuõpetaja kuube kandev mees istus volksu tagaistmele. Ja siis tuli tagasi heledas ülikonnas mees ja küsis oma hambutu naeratuse saatel, et kas mul igav pole üksi pingil ja äkki tahan koos temaga ölle jooma minna. Olin ikka väga imetunud, et selliseid kutseid veel tehakse. Vastasin viisakalt, kuid eitavalt. ... Just avastasin, et olen eitava vastuse selgeks saanud, aga kasutan seda juba liiga tihti ja ennast kahjustavalt. Ei ütlemine pidi olema hea enda säästmiseks. Ma teen alati asju valesti. Ütlen ei, kui "jäätist" pakutakse ja isu on.

Veel olen avastanud, et paljud toredad elemendid on oma võlu kaotanud. Või olen mina ajast maha jäänud. Kindlasti ka see. Ainuke, mis mind veel paelub, on inimesed. Vöörad, tuttavad, sõbrad, poolsõbrad ja eriti lähedased. Inimesed erinevas kontekstis: reisimas, teed ületamas, poodlemas, suhtlemas, koolitumas, targutamas ..., ..., ja teistest hoolimas.

Meelelahutus pidavat olema see, kui imed ja ise üldse ei panusta.

Maraton

Ühe unistuse tegin täna teoks. Jooksin oma elu esimese maratoni. Arvestades mu põlvede valu, siis ei ole kindel, millal oma järgmise teen. Ei läinud aega jooksma, vaid iseloomu kasvatama ja nui neljaks lõpetama. Tegin endaga kokkuleppe, et vajadusel kasvõi veeren finišisse. 27. kilomeetrini kõik tundus olevat ok. Tuleb muidugi mainida, et nädal kõhuhäda jättis jälje. Pidev janu, aga kui jõin, siis vesi ei imendunud ja loksus muga pikki maid kaasa. Peale mainitut kilomeetrit hakkas võitlus, kus oli helgemaid hetki, aga ei sekundikski allaandmise mõttet. Inimesed teede ääres olid julgustavad ja sõbralikud, ei tundnud häbi, kui võtsin pulsi rahustamiseks mõned kõndivad sammud päevakorda. Ühelt mehelt võtsin vastu ka öllelonksu, mis kohe latva kihutas, õnneks pakkus ta vett ka.
Lõpetasin. Mind isegi õnnitleti esimese maratoni lõpu puhul. Kuna tegemist oli küla võistlusega, siis olin naistest kolmas, ihiiii. Üldiselt vist kahekümnes. Mu taga oli vähematt viis inimest, sest neist ma möödusin.

Ühesõnaga - tehtud.

Tuleb meelde

Sellel suvel on mul jäänud veel kaks suurt asja teha, et endaga rahul olla. Kasvõi natunatukenegi. Vahepeal aga meenutan olnut. Tulen välja teadaandega, et kes armastab magustoitu, sellel Gruusiasse asja pole. Suurte söömingute ja joomingute juures kõige magusam asi oli melon. Viimasest aga ei saa nii palju kiireid süsivesikuid, et ennast korrakski ülienergiliselt tunda. Minust küll meloni ja arbuusi pealt tantsulõvi ei saanud. Ilma Eesti Mesikäpata oleks ilmselt magusadefitsiiti surnud.

Ühel õhtul läksin muusikat kuulama (Eestis ikka), täitsa üksi. Ei helistanud kellelegi, sest peale väsitavat reisi poleks minust nagunii väga toredat kaaslast olnud. Läksingi lihtsalt rahulikku muusikat kuulama, et kõrvus kumisevast Vene diskost lahti saada. Kuulasin lugusid ja tegelikult võitlesin väsimusega, mida oli mu silmades, seljas ja isegi jalgades. Eemal nägin oma head lapsepõlvesõpra. Seisis samuti üksinda ja kuulas. Sellest hetkest algas mu dilemma, kas liikuda tema juurde. Seista omal kohal edasi. Kui minna, siis mida rääkida. Muidugi pean mainima, et nii lähedased olime küll kunagi, et seda kohmetunud vööristustunnet polnud. Aga oli lihtsalt raske esimese sammu tunne. Ühesõnaga ma ei teinud seda rasket sammu ja tema ka mitte. Äkki ta kartis midagi (iroonia).

Koju minnes oli natuke kurbus küll hinges, aga väsimus oli suurem. Nüüd tuli asi lihtsalt meelde.

Tasa ja targu.

Autod

Eriti tihti ei kasuta ma sõna armastama. Aga hakkasin erinevaid positiivseid seikasid kokku siduma, avastasin tõe. Ma armastan veneaegseid autosid. Suuri ja kastiga, väikseid ja kandilisi, veel väiksemaid ja ümmargusi. Gruusias oli neid palju, olin pildistanud neid erineva nurga alt ja palju. Ja nad kõik meenutavad mulle Sind. Nende lõhn, nende hääl, nende välimus. See seletab, miks mõni tüütu teatrietendus saab minu jaoks positiivse noodi. Kui Marko Matvere kihutab Villisega või lavale ilmuvad Gaz-53d. Tõepoolest, minu lummus nende vastu on tuvastatud. Eriti Zil. Sõjaväemasinad. Kõik. Kõik Kõik.
Näha neid töökorras ja liikluses kihutavalt, jätab tunde, et aeg päriselt peatub. Mööda mägiteid üles ja alla tuhisemas. Oma tööd tegemas.

Sain täna teada, et ohatisega doonoriks ei võeta.

Reis

Tänaseks olen külastanud oma üheksateistkümnenda välisriigi. See oli reis, kus ma mõtlesin kõik need päevad Sinu peale. Algas see Gruusia traditsiooniliste toostidega ja lõppes meeletute sõiduteede ja huvitavate autodega (mis kõik meenutasid Sind). Joomisega sellel maal lihtne, kui peoperemees (tamada) ütleb toosti, siis annab ta loa kaanimiseks. Ise ei pea mõtlema. Esimene on alati jumala terviseks, siis tulevad pereliikmed, lahkunud, sõbrad, kaitseinglid, kunst jne. Armastus vist oli ka iga kord ja lapsed.
Shatilis ootas meid huvitav külalistemaja, pärit 6. sajandist. Väljast paistis nagu Paide vallitorn, ainult hõredam. Sees oli puiduga ikka asi üle löödud. Ja voodid olid olemas, kuigi neid me hakkasime hindama alles natuke hiljem.
Otsustasime Shatili külas tutvuda olukorraga. Jalutasime igas suunas mõned kilomeetrid. Lõpuks leidsime oma meelest matkaraja. Hakkasime seda kasutama sihtotstarbeliselt. Vaatasime paremale ja vasakule. Vihma hoolisuse tõttu võtsime riideid ära ja panime juurde. I am a model. Kohmitsesime kottide kallal ning ületasime silla, et jalutama hakata. Järgmine hetk oli nagu filmist. Näitasin näpuga kõrgele mäele, et osutada inimpeasuurusele kivile, mis sealt alla veeres. Hakkasin filmimisaparaati otsima. Põnev ju. Järgmisel hetkel algas suur ragin ja kolin ning mäest hakkasid suure tolmu saatel alla veerema umbes kolme inimese suurused kivid. Ma ei saanud oma jäädvustajat kätte, vaid hakkasin suvalises suunas ülelukiirusel jooksma. Samal ajal piidlesin kive, mis alla veeresid. Käsi värises kui .... Aga mis kõige tähtsam, nad langesid sinna kohta, kus me olime just viis minutit tagasi sebinud oma kottide ja riietega. Seega arvan, et olen nõus oma kaitseingli auks võtma oma elus veel mõned toostid. Samas olen veendunud, et see olid Sina. Elu ei jooksnud silme eest läbi, vaid pigem elamata elu ja haiget ei tahtnud ka saada. Esimene seiklus oli käes.
Teisel päeval oli rahulik kõndimine. Ainult Mutso kindluse juurde minek eeldas mõningast ronimist. Telkimine oli kenas orus, kus hiljem selgus, et mäe otsast kohalikud meie tegevusi binokliga jälgisid. Õhtul jõime Gruusia veini ja läksime varakult magama, et olla järgmisteks katsumusteks valmis.
Kolmandast päevast algas ronimine. Vihma, tuule saatel. Mida kõrgemale jõudsime, seda külmem. Vahepeal soojendasime ennast hollandlase telgis, jõime mägisest piparmündist tehtud teed ja ootasime oma hobuseid, kes kandsid meie tavaari. Tee oli nii kitsas, et isegi väiksem meie esindaja ei mahtunud sinna, seega ma isegi ei tahtnud vaadata, kuidas kümme hobust seal kakerdavad. Aga üles nad said, kuigi oma kandamit olid tublisti märjutanud. Mis andis öösel telgis tunda.
Ööbisime Atsunda mäekuru jalamil. Hommikul sadas alguses rahet ja siis lund. Ennast pidi ikka tugevalt sundima, et oma kere telgist välja vinnata, et näiteks oma loomulikke vajadusi rahuldama minna. Muidugi peab mainima, et nii ilusa vaatega käimlat ma tõenäoliselt ei saa endale kunagi. Enne lõunat ilm veidi paranes ja alustasime tõusu (3500 m). Kõrguse kartjatel oli hea päev, sest olime pilve sees ja ei näinud, kui kõrgelt oli võimalus kukkuda. Sealt edasi algas langus. Viimane öö telkides ja jälle miinuskraadides. Alguses märjutas vihm ja siis külmus see kenasti ära. Kõik kiskus kuidagi moraali nii alla, et iga mees kobis oma telki ja mõni jättis isegi õhtused Roltonid vahele. Ma tõenäoliselt oleks kaasavõetud Mesikäppadega leppinud, aga minu eest hoolitseti. Hiljem kirjeldati olukorda selliselt, et oli mulje tuumasõjajärgsest päevast. Kedagi ei ole ja kaks ellujäänut sobravad toidukottides, et kust veel midagi saab krabada. Veed keesid gaasi kohal, aga keegi polnud sellest huvitatud. Lõket nii kõrgel teha ei saa, sest siis oleks pidanud puud madalamalt kaasa võtma. Mis muidugi ei tähenda, et hommikul kogu plastikust sodi ei saanud põlema panna.
Hommikul alustasime teadmisega, et õhtul saab voodisse ja pessu. Ilm oli ilus, päike paistis. Tundus, et nüüd hakkab minema. Kõigepealt koperdas üks tegelane mägiojja ja lõhkus oma vasaku käe. Siis kukkus järgmisesse veekogusse ja lõhkus oma vasaku jala. Jälle päästis päeva hollandlane, kes oli kohal oma esmaabi varustusega. Mõnusa paanikahoo sai kukkuja ja ma ise ka. Tõenäoliselt paraneb kõik. Hetkeks on paistetus natuke järele andnud, kui põlv ei liigu.
Girevi külas mängisime jalgpalli (need, kellel jalad terved olid) ja vaatasine jäneseid ja kanu, mida piirivalvurid omatarbeks pidasid. Muide ühel päeval pakuti meile ka küülikupraadi, aga ma endiselt keeldun söömast Oskari sugulasi.
Jaapani päritolu bussidega sõitsime Dartlosse, kus sai voodis magada. Meeletult süüa ja iga toosti ajal juua. Huvitav külake oli oma sopaste teede, poollagunenud majade ja meeletult ilusa loodusega. Mäed, jõed ...
Omalos sõime hinkaale, ronisime ühe vana kindluse juurde ja valmistusime ette autosõiduks. See oli meeletu. Bussijuht sõitis mägiteel, rool valel pool, jõi pläskust ja sarvest tsatsat ja tahtis meid tappa vene diskoga (ja modern talkinguga). Vahepeal oli nagu multifilmis. Tagumine ots üle mäe serva, siis aga tuli läbi sõita mägiojast, mis ukse vahelt ka bussi trügis. Poole maa peal avastati, et meil kunde poolne esirehv on katki ja see sundis kiirust tõstma (120km/h teedel, mis ei meenutanud teid), et enne kohale jõuda, kui kumm puha soss. Siiski enne me kohale ei jõudnud, ühes külakeses kutsuti klann kokku ja hakkas parandamine, tantsimine ja joomine. Pika päeva lõpus hotelli jõudsime, siis oli emotsionaalne pinge nii madal, et ma mõtelsin, et ma võiksin isegi hetkel leppida ebaõiglusega. Ausõna. Või uuesti katapulteeruda.
Viimasel päeval sõitsime pealinna, mida me kahjuks eriti ei näinud, sest oli vaja veel kaks korda süüa ja juua. Jõudsime külastada kohalikku apteeki ja vaadata üle kõige kõrgem Gruusia katedraal - Sameba. Selle ees seistes ma sain aru, et grusiinid teavad küll, mis ilus on, aga oma koju ja oma majade ümbrusesse nad seda eriti ei lase. Kõrvenõgesed segamini viina- ja virsikupuudega. Plastikpudelid tänavanurgas maas. Aga selle kiriku ümbrus oli nagu teisest komplektist.

Eks ma kunagi võtan selle reisi õpetlikult kokku. Aga esimesed neli tera:
1. Mulle meeldib, et ma elan Eestis
2.Ma ei mõelnud sellel reisil hetkegi tööst (va kord kui mulle helistati ja pakuti tööd)
3. Sain teada, et hüüdnimed kujundavad meie elu
4. Gruusiasse läheks veel