Puhkus

Teine puhkuse päev ja tundub, et elu läheb üles mäge. Ei ühtegi pinget, ei ühtegi survet ja pole inimesi, kes mind köördi vahiksid. Reedel vaatasin esimest lõket ja jõin suures koguses õunamahla, laupäeval käisin Kõva mehe jooksul (elu vahvaim kogemus, jooksmise ja turnimise kombo, vat see vist ongi minu spordiala), Mahtras "Viis kuud Vildega" vaatamas ja teine lõke. Pühapäev on alles käes, aga tundub, et üle kolme aasta läheme suurt-suurt lõket vaatama. Igatahes olen positiivselt meelestatud, sest tuli on minu teema.

Raamatutest pole suuri emtsioone saanud. Kui siis Andrus Kivirähk oma "Lugudega" suutis mus esile kutsuda täieliku tatifoobia. Hakkasin nohu füüsiliselt lausa kartma. Seega pooled jutukesed mulle meeldisid ja teised pooled kuidagi tekitasid väikest viisi ebameeldiva tunde. Kui loo "Häbi" lõpp välja jätta, siis see idee oli mu jaoks mõtlema panev, ma muidugi oleks realistlikumas võtmes asja lahendanud. Aga kõigi eestlaste õnneks pole mina kirjanik. Rahvakirjanik. Televisioon ja häbi on tegelikult ka mulle tuttavad. Või palju neid maailmajagusid oli?

"... kerjused, orvud, haiged ja vigased. Nende naabruses tunned sa end ikka otsekui milleski süüdi, sa justkui peaksid neid aitama, kuid samas ei suuda ..."

Teatritükk oli laulurohke. Tegelikult väga informatiivne. Ega ma suurt polnud varem mõelnud, millal, mis tingimustes ja kui kaua Eduard Vilde oli Estonia dramaturg, aga nüüd siis istutati need teadmised ka mulle pähe. Proovisin neid kultuurilooliselt olulisi teatrimehi endale biheivioristlikult pähe õppida, aga peale nii öelda peategelase ei jäänud mulle keegi meelde. Ja nii ajaloolises kui ka tänapäeva võtmes. Kokkuvõttes oli tore etendus ilma ülevoolavate emotsioonideta.

Parim osa oli ikkagi jooks. Kehakultuur võitis kultuuri. Ujuda tossudes ja riietes, turnida avalikult heinakuhjas, roomata sopas - minu vanuses ja avalikult. Naudingute tipp. Mõtlesin kuidas ma saaks oma igapäevast jooksu selliseks teha. Hakkaks turnima üle individuaalelamute aedade, ronima kraavides ja hüppama üle lompide. Antisotsialistina ma suhtlesin inimestega jooksu ajal ja peale seda. Aitasin võhivööraid inimesi heinapallile ja üle ämblikuvõrgu. Viskasime nalja tüdrukutega, et naiste takistusjooks oleks kaubamajas, kui allahindlus oleks 99 protsenti.

Puhkus ja palju huvitavaid inimesi.

Ajaviide

Selline mulje, et palju on juhtunud. Siis aga tekib tunne, et midagi pole juhtunud. Olen istunud siin ühe koha peal kaks nädalat jutti ja mõelnud, et selline siis ongi minu töö ja kutsumus. Tegelikult mitte, just selline töö võtab motivatsiooni ja mötte. Aga õnneks annab see kiibitsejatele nii palju juurde. Nende arvamus minust kui mugavustsoonis istujast on saanud ju mingil määral tõestust. Olen nagu kommunismi  parim näide - kaks kuud kahe nädalaga (paberil). Appi, kuidas mu hing tilgub verd, tunnen, et mu väärtushinnangutel trambitakse, minu eneseväärikust öönestatakse. Ja midagi teha ka nagu pole. Ootan juba puhkust. Enne tahan oma järgmise perioodi asjad ka kirja panna, et ei tekiks tänast seisu.

Vahepeal olen näinud toredaid inimesi. Ja tekib tunne, et kohe-kohe saab selliseid ja ka neid jälle näha.

Kuulan

Nonii, et enne kui väga vanaks saan, siis teen veel laste tempe. Pigem isegi poiste omasid. Nimelt ronisin eila nagu mittepoliitiline orav männi otsa. Ja mitte nagu lihtsalt, vaid kribinal krõbinal. Esimesed oksad polnud just astumise kõrgusel. Aga suutsin maakülgetõmbejõule vastu panna tahtejõu. Vinnasin ennast üles, käed ja jalad "naiselikult" kriimu-kraamulised. Tegelikult läksin ketta järgi. On ikka kallid need nunnud. Üks päev sukeldun sügavusse, teisel päeval sumpan põlvini mudas ja kolmandal siis taeva poole. Ja eesmärk ikka üks - päästa oma kettad. Eila veel tegelikult üks vanimaid ja hammasrattaks muutunumaid. Aga kui lähtuda kuldreeglist, siis tee nii nagu tahad, et sinuga tehakse. Ma tahan, et mu lennutatavad järgiksid ikka minu poolt mõeldud trajektori.

Mingil erilisel moel õnnestus mul nihestada oma paremat õlga. Täna ei seisa isegi pastakas käes ja teatud liigutused toovad lausa pisara silma. Ükskord oli veel valusam, aga siis oli küünarnuk tagurpidi (visuaalselt tuvastatavalt). Nüüd mulle tundub (peale ülipikka vaatlust), et õlg asub omas kohas.  Muidugi ei saa garanteerida, sest ma arvan, et pole oma elu jooksul kokku nii palju oma keskmisest trullakamat õlga passinud. Isegi ilma varukateta pluusesid eriti ei kannata, sest siis oleks ju õlapoisid välja piilunud. Nüüd pean kahetsema neid otsuseid, sest detailne vaatamine ei ütle mulle midagi, võrdlust pole.
Saan panna uue "haiguse" oma veidruste nimekirja. Tõenäoliselt mul on see põlve jama ka olnud, mis ühel kolmest mehest paadis polnud. Seega vaja lisada leksikoni.

Ravi. Määrisin erinevaid ollusi sinna peale ja lisasin väikse elekrtiteraapia. Vannitoas oli kontakti vahetus ja ma siis otsustasin, et võtan ühe käega ühest metallsest juhtme otsast kinni ja teisega teisest. Tulemus oli ju teada, aga mina ikka üllatusin. Isegi nii suurelt, et hakkasin kergelt värisema. Ma ei tea, kas ma ise enam endine olen, aga mu õlg siiski tuikab valuliselt. Nagu tavaline ravi, ei mõju. Ainuke mõju on rohul ja ajal koos ning tark inimene panustaks pigem ajale.

Tegelikult oli see elektrilugu pigem juhus, kui eesmärgipärane ravi. Tark inimene ju hakkab alati kõiki lahtiseid juhtmeid torkima eirates kõiki reegleid, mida ta kunagi koolis on kuulnud. Mina olen tark. Tegin kõike, mille kohta öeldakse, et ära seda kodus järgi teha proovi.

Hääl on nii ära, et sosistamine on parim, mida lubada saan. Ikka väsitav ja tekibki selline tunne, et ei tahagi midagi öelda, kuna kuulata on lihtsam. Äkki see oligi see oomen, mida ma ootasin. Empaatilises mõttes hakkas veel valusam ja jutustamise isu kadus täiega, kui mõtlesin, et ma hakkan paari päeva pärast kriiskama, aga kunagi keegi pidi väga pikka aega võitlema selle eest, et teda kuuldaks ja kuulataks.

Kuulata on mõnus.

Head inimesed

Parem õlg valutab. Vist on mingi spordiga seotud vigastus. Sõna otseses mõttes olen vehkinud oma käega liiga palju ja liiga intensiivselt. Palav on, tööd üldse teha ei kannata. Käisin laupäeval esimest korda välitingimustes ujumas (see aasta ma mõtlen). Võtsin asja suurelt ette ja leidsin ka eesmärgi. Tegelikult leidis eesmärk minu. Pildusin oma kettad eelmine õhtu vette ja päikeselises päevas otsustasin nad välja tuua. Varustasin ennast maski ja toruga ning sumasin mööda põhjasid üle tunni aja. Tegelikult oli lõbus ka. Ikka on palav.

Seoses minu tulevase "presidenditööga" lugesin raamatu "Maailma otsas". Mulle meeldib Andrus Kivirähk ka siis kui teised ütlesid, et nad ei oska tema uuest raamatust midagi arvata ja keegi kirjutab, et see teistmoodi kui muud sama autori teosed. Viimasele ma julgen vastu vaielda. Selline lahedus ja ladusus ja tore huumor. Muhedad inimesed päris elust, isegi Immanuel :) Kõik mõtete ja tegevuste kirjeldused nii ehedalt päris, samas iga ühega võll natuke üle keeratud. Täpselt sellised vestlused, mida ma armastan oma lemmikutega pidada. A la, et kui ma räägin oma kohtumisest põdraga metsateel, siis kindlasti on keegi, kes nägi lõvi sebrat ületamas just hetk tagasi. Või kirjeldused sellest, kuidas poole paagi bensiiniga sai Madriidis käidud. Kui raamatu juurde tagasi tulla, siis paralleel Gunnari naistelugudega. Eriti meeldis saunaskäik, kus ühel mehel jäi suguelund lavalaudade vahele kinni.

"Oli just selline vaikne õhtu, mille puhul on tunne, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi erakordset ja imelist. Midagi säärast, mille nimel on kannatatud välja kõik talvised tuisuilmad ja tatised lörtsisajud ..."

Nii palav on.