28 February, 2013

Relvitu


Ma olen nii väsinud. Väsinud tegelemast oma lemmikasjadega, väsinud töötamast, suhtlemast, eelkõige võitlemast. Eriti kui ma avastasin üks päev, et mul pole isegi relvi, millega lahingusse astuda. Tühjade kätega rööprapsimist teha on ikka üleloomulikult väsitav. Selle mõttekust ma hetkel kahtluse alla ei sea, sest ma pole ju lõppu näinud, et hinnangut anda.
Mu käitumises hakkavad ilmnema küll enesehävitajalikud küljed, aga siiski suudan stopata natuke ja teha ikka tulevikuplaane. Küll naiivseid, aga siiski ettevaatavaid. Panin juuksurisse aja, ostsin teatripileti, registreerisin ennast ühele spordiüritusele.
Aga äkki peaks oma hemoglobiini taset või midagi sellist kontrollima, sest kui mul paar aastat tagasi sama jama oli ja sõna otseses möttes ratta seljas poole väntamise pealt magama jäin ja kraavi kukkusin, siis oli miski jama selle verega. Aga tegelikult ikka naljakas küll, et terve ja kaine inimene ei jaksa üleval püsida. :)
Muud polegi nagu juhtunud. Ärkamine, töötamine, sportimine. Mitte millestki täit rahuldust ei saa. Tegelikult üks relv mul siiski on. See on teadmine, et kui ma kaotan lahingu, kui ma ka sellest sõjast välja astun, siis on keegi, kes võtab mind tõsiselt ja andis ka lubaduse, et vähemalt esialgu mu elukvaliteet ei kannata.

See on rahustav.

22 February, 2013

Eks ma kogun


Kui öeldakse, et Sa peaksid seisma oma õiguste eest ja siis avastad, et tegelikult Sul pole õigusi, mille eest seista, siis mis tunne tekib? Nagu pärisorjal, ei ... ... ... ei, teoorjal, tundub, et nagu oleks mingi õigus, aga lähemal vaatlusel selgub, et see on kas kahe otsaga või petlik formaalsus. Ma ei räägi sellest, et mul pole autol parkimiskohta enam, et mu tööruumist tehti koosolekuruum. Et ajutine pind ongi ajutine ja pean veel ootama kolimist, aga mitte oma esialgsesse pessa. Avastasin eile õhtul, et mu lemmiktööülesannetega oli kõige suurem juht ise tegelema hakanud. Kas ma ei saanud sellega siis hakkama? Ühesõnaga olen ummikus. Ma ei viitsi mingeid metafoore kasutada, aga kas ummik osutub tupikuks? Kas tagurdada, läbi raiuda, lennata, kohal tammuda.

Mu enda tulevikuvisioon ähmastus. Kuldhobune kappas kaugemale.

11 February, 2013

Vigastus


Tavaline tööpäev. Teostan plaanitut, kui äkki töövahendid lakkavad töötamast. Tegelikult on vanad ja tühjad. Selleks, et ikkagi käidud rada lõpuni minna, otsustan kõrvalt kabiinist uued vahendid laenata. Kargan sisse ja juba uksel märkan, et siit abi ei saa. Et mitte lolli olukorda sattuda, küsin ikka oma küsimuse. Vastust ootamata, keeran ringi (väga normaalne mulje ju) ja torman otsa koridoris olevale metalläärtega diivanile. Ma arvan, et see oli gorilla piiksatus, mis mu kerest välja tuli koos hirmsa valuga. Tabasin metalli oma säärekondiga. Just selle osaga, mis kunagi oli ka vikatit maitsta saanud. Heledatest pükstest hakkas veri välja paistma ja muidu tundus ka olukord totakas. See selleks, elu läks edasi, aga ... Töö vajas tegemist.

Ühel hetkel avastasin, et see haavandike teeb ikka imelikul kombel valu (isegi puhtast puutest õhuga) ja on tõmbunud kollakaks. Ehk siis lühidalt, läksin mädanema. See häda mul veel puudus. Nüüd siis kulgen ringi, side ümber jala. Kogu olukorra kirjelduse peale nentis mu noor kolleeg, et sellised asjad saavadki ainult minuga juhtuda. Kuna see tuli tema suust, siis hakka või uskuma. Määrin peale lamatiste raviks möeldud rohtu ja ikka imestan. Tööl on ikka ohtlik.

Avaldan siis ka saladuse, et see suvi plaanis Georgiasse (Gruusiasse) minna. Olen juba usinal hakanud ette valmistama. Lugesin läbi muinasjuturaamatu. Sain teada, et grusiinlastel on teema laiskusega. Jutukestes ikka kasvatatakse välja sisseharjunud looderdamist. Seega teine teema on kavalus :) See võidab :)



Dagmar Raudam „Minu Gruusia“ raamatust sain teada, et kindlasti pean maitsma Hadzhapuri ja Chachat. Aga mis kõige hirmsam:


„ ... ühel kevadisel päikselisel päeval näen järve äärde viival sõiduteel esmapilgul tühja autorehvi ... , mis lähemal vaatusel osutub tohutuks põõnavaks maoks.“

 Aga elame näeme!

10 February, 2013

Põhimötted


Võtsin mina otsuse vastu, et nii palju kui võimalik, hoian oma keelt hammaste taga ja lõpetan avalikult oma arvamuse jagamise. Umbes paar nädalat tagasi tuli katsumus, inimesed jaurasid ja pommitasid oma pahameelega ühte äärmiselt kena naisterahvast, aga mina siis ikka otsustasin oma uuest kokkuleppest endaga kinni pidada. Vaikisin. Oli raske ja samas tundsin kuidas kogu keha ebaõiglusest pingule tõmbus, aga põhimõtted on ju põhimõtted. Vaikisin. Kui olukord lõppes ja ohver ruumist lahkus, hakkasin kahetsema, et ma ei teinud oma suud lahti. See oleks ju minult nii vähe nõudnud. Oleksin lihtsalt oma ausat arvamust avaldanud, toetanud. Nüüd ei möödu päevagi, kus ma ei kahetseks oma vaikimist. Tuleb meelde lapsepõlvest üks ütlus, et elus kahetsetakse rohkem tegemata jätmisi kui valesti tehtut. Ja nüüd ma usun seda. Tahaks oma poolehoidu kuidagi näidata naisterahvale, kes sai turmtule enda peale. Samas ei taha olla ka kuidagi pealetükkiv ega pugejalik. Ja mis kõige hirmsam, et nüüd, kui oht on möödas, lähen räägin talle, kuidas ma tast lugu pean. Ma ise saadaks sellise inimese silmakirjalikkuses süüdistatuna isegi kaugemale kui kuu peale. Kus õigel hetkel olid?

Teise emotsiooni sain hoopis erinevast olukorrast. Sain aasta vanemaks. Oli suhteliselt meeldiv, vähe komejanti (puudusin töölt sellel päeval) ja natuke armsust. Mu noor kolleeg, aga jättis oma põhimõtted ukse taha ja tõi mulle peatäie nimetuid lilli. Õnne ta ei soovinud ja vananemisega seda ei seostanud. Ma ei osanud seda oodata, sest tean tema arvamust sünnipäevade tähistamisse, seega oli kohmetus ruudus ja proovisin nii, et ei astuks kuidagi oma vastusega ämbrisse (nagu oli nende päkapikkudega, kes kohukesi tõid). Siis aga mõtlesin, et oma maailmavaatega on keeruline ikka vähemuses olla. Kultuuriruum surub täiega peale. Seega peab kuidagi mööda hiilima, et olla endaga ja teistega tasakaalus. Kui ikka ei pea sünnipäeva, aga kogu ümbruskond teeb sellest aasta suursündmuse, siis oled ju vähemuses. ...
Teisest küljest oli minul isiklikult hea meel, sest see tuli ju üllatusena. Ma ei oodanud sealt lilli. Nujah, aga siis algas minu tüüpiline heitlus, kas viin need lilled koju, talt silme alt ära või jätan just tööle, et näidata oma tänulikkust. Krt küll, kuidas ma suudan igast asjast endale probleemi tekitada.

Muretekitaja.