TO DO

Et siis pühad. Või tegelikult ütleksin, et põhjendatult mitu vaba päeva, mida sai kasutada täiesti väliste (tõlge: igapäevaselt neid asju ei tee) tegevuste jaoks või siis see kuidas ma olen ennast viis päeva kutsunud eesti rahava pärisorjaks. Ega keegi vist sellest irooniast aru saa. Ise ma ju tahan küpsetada, keeta, tube kaunistada, tolmuimejaga sporti teha ja pesumasinat lakkamatult millegagi toita (ja nii juba viis päeva). Aga tegelikult ikka on midagi täiesti valesti nende vabade hetkedega. Need pole nii vabad. Kogu aeg siiski taovad kuklas kohustused, mis siis, et need pole palgateenimisega seotud. Samas on raha teenimine ka vabatahtlik, nuh ühiskond vaatab viltu veidi oma köördis silmadega, kui valid mitte just eriti tulusa alternatiivi, näiteks elu tänaval. Aga teisest küljest ise toodame alkot ja siis räägime sellega kaasnevast haigusest. Tammsaare paneks siin pidagi paradoksilist kirja ... või hoopis toksilist?

Ei valinud ühtegi pidu. Isegi ei vaaginud selle üle. Ma ei tea, kas trots või lootusetus või siiani siiski see tunne, et pole inimest, kellega seda tunnet jagada kasvõi meenutusena. Kui ma kunagi ütlesin, et kõik hea sai otsa 2010, siis ma olin julm selle vastu, mis veel 2012 igavikku sai kaduda. Aga hirmsati tahaks selliselt rääkida, et ei peaks muljet avaldama, et loo lõpus ei oleks kas ootamatust või õpetlikkust või narratiiv ise peaks kuidagi ilukirjanduslik olema. Lihtsalt öelda, et käisin linnas, vaatasin ringi, nägin luupeadega salli, otsustasin, et ei osta. Toidupoes vaatasin endiselt sagivaid inimesi, valisin pudeli valget rislingut. Maksin. Mängisin esimese klassi poisi ja ta vanematega lauamänge, tulin koju, istun arvutis. Sedasi tahaks rääkida. Päriselt. (nagu vanasti) Aga võib-olla on lugu selles, et tarbisin natuke aega tagasi veinile peale veel palderjani. Täiskasvanuks saamine on vabatahtlik (ei unune see) ja küll ma pesnionipõlves siis ...

Oma pahadele harjumustele vaatamata on ikkagi veel inimesi, kes mind kogu komplektiga taluvad. Asi pole lootusetu, järgmist aastat peaks vast ootama. Veini ja paderjaniga :)

Õnnelik olemine on kohustus. Panen selle to do listi.

Romaan

Miks mõnest raamatust tahaks kirjutada ja mõnest ei taha? See ei ole seotud tihti sellega, kas raamat meeldib või mitte, vaid pigem sellega, et tahaks selle emotsiooni enda seest välja, mis teos sinna jättis. Sissejuhatuse põhjal oli arusaadav, et hakkan oma lugemisest kirjutama. James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani" meeldis mulle esiteks selle pärast, et see tuletas meelde ammuloetud teoseid. Meenusid lapspõlve kohustuslikud raamatud ja ülikooli võitlused. Aga tegelikult peale selle raamatu lugemist, ei suuda ma kunagi enam ühtegi kirjatükki lugeda samamoodi kui varem. Mulle anti nagu valem ette. Loodan, et ei hakka kõiki klassikuid suruma raamidesse. Aga kuidagi avaramaks sai mulle kirjanikutöö küll (kahtlane jutt, anti raamid, aga asi läks avaramaks).
Ei, ma ise pole ei andeksas ega töökas ja nagu Frey ütleks, mul puudub ka piisav enesedistsipliin, et peale igapäevatööd, sporti, käsitööd ja muud nipet-näpet veel kaks tundi päevas klaviatuuri süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt klõbistada. Ning viimastes peatükkides välja toodud viimistlemine. Mul on küll kurb alla anda, aga ma pole selleks piisavalt hea. Mitte, et plaaniksin võistlema hakata Hemingwayga, aga isegi külalaulik jääb mulle kättesaamatuks.
Veel oli tore ka see, et kõik näited, mida autor tõi, olid nii kaasahaaravad, et tahaks edasi lugeda. Ma nii rumal ja naiivne, aga selle raamatu autorile müüks end maha küll. Ja teised näited olid vanadelt headelt tuttavatelt ("Lolita" jne)
Raamatus oli tegelaskuju loomise põhimötted ja näited; konflikti tähtsus ja näited; teema valimine; loo jutustamise ülesehitus; kõrgpunkt ja lahendus; dialoog (mis pani mind suurelt mõtlema oma igapäevaste tühilausete üle, kui nad raamatus ei mõju, pole vaja neid ka öelda - see on minu tõlgendus);  ja siis viimane raskuspunkt on viimistlemine. Keeruliseim osa.

Aga tsitaat (valisin selle järgi, et  kui see lõik kirjeldab avaldamata kirjanikku, siis minu elukutse kohta käib see just siis, kui võimalikult süvenenult sellega tegeled): "Avaldamata kirjanikuna on su ühiskondlik staatus umbes sama kui kodutul. Sinu harrastusest kuuldes hakkavad su sõbrad itsitama. Naabrid räägivas sind taga. Sinu onu Albert püüab sind veenda kiropraktikuks hakkama. Su tädi Bethilda viib su kõrvale ja peab loengu karmist igapäevaelust ja täiskasvanuelu vastutusest. Su võlausaldajad saavad kreepsu. Su ema on kaastundlik, kuid öhtuti valguvad ta silmi pisarad, kui ta püüab aru saada, mis ta valesti tegi."

See kõik toimib mu elus, aga mul on elukutse ja suht aktiivne.

J tähega sõna

Vahepeal oleks nagu elu toimunud. Siiski selline nagu halvas filmis ja siis positiivne tegelane võtab asja elutarkuse ja aforismiga lühidalt kokku. Ainult, et minu elu on ü-kategooria linastus ja nutikas tegelane võiks peaaegu vanuse poolest mu poja olla. Sellised analüütilised ja realistlikud mõtteavaldused, sellised lihtsad, kuid valusad sähvatused. Õnneks pole ma selles moraalituse paadis üksi. Sõltumata minu tegevusest, on ka mu teine natuke vanem (mitte minust) kolleeg tegemas samu apse. Ja siis esmaspäeva hommikul kui üksteisele omatehtud möga tutvustasime, et saada natukegi midagi muud kui hukkamõistu, tuli nagu kahurikuulist: "Ise olete juba kogemustega inimesed, aga katsetate eluga nagu kuueteistaastased"; "Vananemine on paratamatu, aga täiskasvanuks saamine vabatahtlik"; ja siis retooriline küsimus: "Kas oled kunagi proovinud mõnda asja teha poolkõvaga?" Appi, tema ongi minu südametunnistus. Minu mõtete korrastaja. Miks mina 21-aastaselt nii tark polnud. Miks ma praegu olen nii tark, aga mu teadmised ja oskused ei lähe kokku. Ja kui palju ilusam on maailm, kui praegused 21sed saavad minuvanuseks. Siis ma olen juba nii seniilne, et ei saa asjadest aru.

"Palju häid inimesi on surnud, aga mina olen veel selles maailmas. Kes teab kelle või mille jaoks." Või midagi seesugust sellisel päeval nagu täna. Mida iganes ma oma eluga teen, et ennast alandada, on suurim mudamaadlus toimunud täna kaks aastat tagasi. Aga elu on selline. Seoses kogemustega olen juba tabanud inimesi, kelle käitumismuster on sama. Suhtluses selgunud samad keerdkäigud. Õnneks ma pole mingi originaalne ahv. Aga ega mind tee õnnelikuks omasugustega puuris olek. Tabasin ennast mõttelt, et hingerahu tuleb siis, kui olen endaga rahul. Selleks peaks poest ostma uue enda. Nii palju mul raha pole. Ja ma tean nüüd, miks ma pean üksi luurel käima. Ma olen ankuriks hetkel, kui vaja oleks edasi liikuda ja valesuuna tuul seilamisel.

Hetkelisi unustusi leiab. Käisin eila Eesti Draamateatris Andrus Kivirähu "Kevadist Lutsu" vaatamas. Nii ehe. Nukker ja koomiline. Inimlik. Pisara sain ka ikka välja, tegelikult ikka pika tönnulaulu. Oskar Luts oli etenduses nii positiivne ja pehme. Kuidagi nii suur tundus see etendus ja vestlused nii tummised niiiiii palju emotsioone minu sees????. Ma ei taha, et keegi arvab, et ma teatrikriitikuks pretendeerin, seega ei kirjuta arvustust. Ei kirjelda Jeekimi nõtket tantsu ega  vaestemaja naturalismust, lavaelementide täpsust ja lihtsust. Ja selleks, et nüüd veel täpsemalt mötteni jõuda, sirvin kodus raamatut korra või kaks.

Panin kirja, et ise saaks statistikat teha. Muud ma ei taha.