19 October, 2012

Unenägu halval päeval


Vaatan midagi, mis pole minu. Ei tea, kas tahakski seda omale, aga tahaks natuke puudutada. Tõmmata käega üle. Tunnetada kõike, mis jääb sõrmede alla. Peatuda meeldivates kohtades. Vaadata seda, mida katsun. Kujutlus hakkab eluks saama. Siis peatan ennast. See ei pea nii olema. Miks? Sest meil on ühiskond, meil on normid, meil on väärtushinnangud ja mõnel on ka tunded. Avastasin, et oma halvale iseloomule vaatamata on mul ka mõned emotsioonid, mis on seotud sellega, et ei taha teistele liiga teha. Aga tahaks ennast hästi tunda. Teha seekord nii nagu mul oleks mõnus. Panen silmad kinni ja lasen selle jutuvada oma mõistusest eemale. Kujutluses sulgen suu. Aga isegi oma unenäos ma peatan ennast. Kurat, mis juttu ma ajan. Ma armastn inimesi, kes mind armastavad. Isegi kui nad on mulle kunagi liiga teinud. Ise olen ka paha olnud. Näiteks oma mõtetes täna. Aga ma tahan, et keegi teeks minuga seda, mis ma paregu Sinuga tegin :)

Ei pea kogu elu jama endasse praegu käsnana imema. Samas ta tahab isegi siis minuni jöuda, kui ennast betoonina kujutan. Ja ma tunnen puudust sellest käega puutumisest. Sealt oleks muidugi samm edasi suuga katsumisele (nagu lapsed, kõik tuleb suhu toppida, et asjadest aimu saada). Siis ei jääks ükski nüanss tunnetamata. Tegelikult ma teeks seda enda pärast, mitte millegi ega kellegi muu pärast ja mitte tagamõttega. Mõtlesin välja, et olen nõus natuke haiget saama, kui saaks vastu ka õnne. Või hetkelist õnne.

Aga see betoon sobib siia hetkel.

09 October, 2012

Hingest haige


Maailmas on huvitavaid vaatenurki. Näiteks? Kõndisin mina Narva maantee algusest jalgsi Koplisse ja ma sain kõneobjektiks. Mind vaadati sellise härdunud pilguga ja sellest räägiti konteksti väliselt. Hakkasin korra isegi mõtlema, et jalgsi käimine suurte kompsudega ei ole normaalne. Aga tegelikult? Mõnus ilm, värske õhk, aega oli palju. Ja mulle ei hakka kunagi kehtima Savisaare tasuta ühistransport.

Mul pole hing ammu terve olnud, aga nii haige, kui see laupäev, pole ta ka vist olnud. Või nagu kirjandusklassika, õnnetus ja valu on alati unikaalne, aga õnn on universaalne. Ühesõnaga see, milleks ma valmistusin mentaalselt ja füsioloogiliselt, see jäi tulemata. Liialt mõjutatav olen välistest teguritest, liialt kardan ebaõnnestuda. Liialt mugav on nutta ja halada, selle asemel, et tegutseda. Ehk ütleme siis ausalt välja, kaua ma keerutan ümber palava pudru, pask olen. Tundsin röömu, et teised oma eesmärgi täitsid, aga seda enam hakkas oma elu hinge kriipima. Mida ma targutan, töe ütlesin välja juba üleeelmises lauses.

Natuke nagu lohutuseks käisin Paide-Türi rahvajooksul. Päris mugav oli. Mõtlesin oma elu üle ja vaatasin vööraid jooksjaid. Läksin vana taktika peale tagasi ehk algul ultraaeglaselt ja siis enese motivatsiooniks hakkan järjest mööduma inimestest kiirust kerides, kuni viimane kilomeeter on kulminatsioon ehk kõige nobedam. Lühidalt - asi töötas. Lohutuseks seegi.

Olen vahepeal teinud ilgelt portsu koduseid töid erinevate koolituste jaoks ja ma pole kindel, et need teadmised, mis saanud olen, mu elukvaliteeti muudaksid. Aga mis seda ikka muudab, kui ise ei muuda.

Homseks organiseerisin endale meeletu logistika. Tarvis olla neljas kohas. Ühest siis loobusin, kahes olen poolikult ja tähtsaima lubaduse täidan tervelt. Õhtu lõpetan päälinnas kus nali naljaks, ... kaljaks kavatsen õhtul hulludest päevadest osa võtta :) Pole aastaid saanud maadelda inimestega leti ääres. Poes käimine on liiga tsiviliseeritd olnud. Veel vaja külastada ühte konkreetset ravipoodi, kus müüakse miskit defitsiiti, mida meie kandis saada pole.

Ülevaade minevikust, suunaga tulevikku.

01 October, 2012

Loo moraal


Arvestades mu ärevushooge ja mõttemaailma ning eelmist postitust, mõtlesin, et Doris Kareva "Sa pole üksi" on parim variant lugemiseks. Tulemus oli pealkirjale vastupidine. Kõiki neid magusarmsaid lugusid lugedes tekkis veel suurem masendus. Tuletas meelde elu põhiväärtusi ja nii imelik kui see ka ei tundu, kohtun ma nendega kõige rohkem kas raamatu või televisiooni vahendusel. Seetöttu siis tuju langus. Nu kuule: "... targasti taasloodud riigis elavad inimesed, kes on leidnud oma elus mötte, helguse ja tasakaalu." See on ju muinasjutu ülim aste. Ma muidugi oleksin nõus ka sellega, et keegi annab mulle küüniku medali. Medal seegi :)

Mõtlesin, et lohutus tuleb vastandite loost. Kuidas tuli ja vesi ikkagi kokku sobivad oma sobimatuses. Oligi õnnelik lõpp. Kuni järgmise korrani.

"Elas kord poiss, kes oli nii laisk, et temast laisemat polnud terves maailmas. Vähe sellest, et ta ei viitsinud õppida ega töd teha, mängida ega lugeda, süüa ega magada, mõtelda ega rääkida - õieti ei viitsinud ta olemaski olla." Aga milleks olla?

Tegelikult mulle kolm lugu ikka meeldisid ka. Läksid minu mõttemaailmaga kokku ja muinasjutu lihtsus ei häirinud nii tugevalt. Üks oli "Hundi vari". Natuke pisarakiskuja. Natuke müstiline ja tegelikult nii eluline. Vähemalt minu maailmas.
"Sinine kivi" iseloomustab küll minu otsustuvõimet (pigem võimetust). :) Tahan, ei taha. Mis on tähtis, mis ei ole tähtis.
Lõpeuseks oli looke "Luuletaja koer", mis rääkis päriselt sellest, et me pole üksi, kui meil on looming ja loomad. OK. Tegelikult mitte sellest. Vaid ikka sellest, mis saab kui meie muusa hukkub ja kes on päriselt meie eneseteostuse autor.

Enne magama minektut ootasin lohutust. Sain moraali ja õpetust. Kõik on mõtlemises kinni.