Minu Austria

Vahepeal on Austrias käidud. Meeletult palju emotsioone. Üle mõistuse. Olen oma elus jalgrattaga oma kodumäge võtnud päevas kordi, aga et olla valmis Alpide jaoks, siis oleksin pidanud Eesti järsemast mäest päev otsa üles sõitma. Tegelikult mitu päeva järjest.
Vedasin oma ratta 2600 meetri kõrgusele, sellest 1000 meetrit oli puhast tõusu. Teised muidugi talvel suuskadega kiirlaskuvad samalt rajalt, mida me vallutasime. Osa talvisest meeleolust oli veel üleval. Ehk siis ilusas eesti keeles öeldes - lumi. Kohati paar meetrit. Minu jalgrattajalanõudeks olid plätud regulaaris. Peale 10tunnist päevatööd olid nad lihtsalt regulaaris, sest tald oli eemaldunud ja jalad külmunud ning määrdunud. Jalanõudest polnud haisugi. Rassides ja kõrguskartusega võideldes olid muidugi varbad mu väikseim mure. Milline kergendustunne oli tipus, kui alla vaadates kuskil horisondil lume all kumas rattatee. Alla oli see olemas (ülesse polnud). Nüüd oli ükskõik kas jalad ees, tagumikuli, rattas all või peal, kõik vuhisesid omas tempos tee poole. Mõni vajus läbi lume, kuid naeratus ei kustunud. Mõni laskus ratta seljas autokiirusel. Ja üks sai põlve katki. Naeratus ikka ei kustunud. Täistööpäev sai mööda. Kas keegi on käinud jalgrattamatkal - jalgrattaga matkal?

Ühte ma ütlen - see oli mu elu suurim füüsiline pingutus. Ja see pingutus kestis kauem kui mu varasemad pingutused kokku. Kümme tundi vaimu ja keha sundimist. Kas  maraton sai sammu võrra lähemale? Ei tea, sest maratoni saab katkestada, aga seal teel mäkke, oli tagasitee veel julmem. Unustasin mainida, et Jumalale lähedal olles saatis ta mõne nuhtlusest veel meile lisaks. Rahe. (Elu ei tohi lihtne olla). Sel hetkel sain aru rattakiivri kasulikkusest. Aga olid ikka terad. Kõike seda arvestades või mitte arvestades, üles tuli jõuda, sest samast kohast alla polnud mõeldav minna. Targad polnud alustanudki seda reisi. Kruiisisid ja nautisid Austria külaidülli.

Selliseid lugusid juhtus veel. Eksisime teelt. Matkasime ilma rattata kõrgustes. Peale selle olime ka ilma päiksekreemi ja mütista. Rohkem ei kommenteeri. Ronisime mööda kaljujõge allapoole. Hüppasime ja kasutasime köisi. Vesi oli kümme kraadi. Natutisime meeletus koguses looduse loodud ilu. Natuke sai osa ka inimese tööst.

Oli ikka vahva. Ainuke element, millele peaksin tähelepanu pöörama, kuidas rühma sulanduda ja sõpru võita :) Nali. Tegelikult pole see eesmärk, aga tahtsin ära märkida sellele, et endiselt mul sama palju tuttavaid kui enne reisi.

Ja palju jäi veel ütlemata.

Lubatud kiri võiks tulla

Ootan meeletult ühte kirja. Iga natukese aja tagant vajutan oma postkastile, aga tühjus valitseb. Tähtaeg on juba neli päeva üle ja ma ei tea, kas peaksin ise kirjutama ja küsima. Aga sellisel juhul võib tunduda surve avaldamisega, aga äkki on nii nagu ükskord, et lihtsalt kiri ei jõudnud minuni, aga teele oli saadetud. Jäi Interneti avarustes kadunuks. Dilemma. Ootan kirja.

Tarmo Teder "Keedetud hinged" sai oodates läbi loetud. Ma ei tea, miks ma üldse sellise raamatu raamatukogust võtsin. Tavaliselt ma eriti eesti kirjanikke mitteteadlikult ei võta. Ikka on keegi soovitanud, kuskilt leheribast arvustus meelde jäänud vms. Nüüd lihtsalt võtsin. Täiesti lihtsalt. Mehel on veider fantaasia. Tegevused nagu unenäos, hüppavad ühelt kohalt teisele ja juhtuvad ka sellised poolreaalsed asjad. Eriti see surnute lugu, pidevalt ärkavad nad ellu. Eks nagu unenägudes. Mõni proosalugu oli väga tore, nt "Iiveldus". Esimese loo põhjal arvasin, et tulevad sellised pinevad seikluslikud reaalsed lood, mis süübivade inimese siseellu. Päris nii see polnud. Seksuaalsust ja vägivaldsust leidus, aga siiski ei pidanud ettekujutuses midagi pehmemat peale lugema ega vaatamata. Oli jäänud sellistesse piiridesse, mis on nõrganärvilistel ka talutav. Kuigi rästik hakkas mind segama, aga sellel kaks põhjust, üks see porno ja vägivald ja teine uss ise. Ma olen seda uinumiseni maininud, et ülekõige jälestan madusid.
Huvitavad hüpped ühelt sündmuselt teisele, veidrad nimed. Oli ka korduvaid tegelasi. Mida dr Jung ja dr Freud ütleksid nende unenäoliste lahenduste kohta. Inimesed ja loomad, kes on surnud, tulevad jälle ja jälle. Ja siis aus ja ehe lugu viinaga sõbrustamisest. Pidev mure keele ja kultuuri pärast. Mittemõistmine ja hukkamõistmine. Autorit vist huvitavad väga kalad (vaatasin netist ja sain sellele faktile kinnituse, aga mis saarlane muidu oldaks, kui kaladest ei peetaks).

"... unes inimese mõttelõngad liiguvad hambaaukude kaudu ajust kosmosesse hulkuma."

Ma ei tea, miks ma selle raamatu võtsin, aga tean, miks ta lõpuni lugesin.

Mustikad

Käisin ühel Eesti saarel. Kuulsin palju lugusid. Lugusid elust enesest, mis on suuremad ja tõelisemad kui romaanide sündmused. Mul oli kokkupuude vanade inimestega ja eks nende puhul ikka teemaks tervis. Jõudsin pettuda järjekordselt arstides. Arvan, et Eesti Vabariigis teevad kõige hooletumat tööd arstid ja õpetajad. Ministrid ja muud poliitikud on nendega võrreldes ikka ausad ja töökad. Kujutad siis ette, terve mees läheb arsti juurde, sest on neelamisraskused ja tuleb koju sõna otseses mõttes lollina. Ei oska neid tegevusi, mida päev enne haiglasse minekut iga päev tegi. Ja õpetaja, kes läheb kümme minutit peale kella klassi ja ütleb lastele, et raamatud on riiulis. Kõik. Ja kõige kõvemat häält teevad nad ka veel. Virisevad, streigivad. Tahavad raha ja võtavad altkäemaksu. Ma ei hakka ennast vihaseks ketrama. Panen need vanade inimeste lood omale sahtlisse, siis kui vaja peaks olema, saan kasutada.

Enda maharahustamiseks kirjutan raamatust. Vahur Afanasjev "Minu Brüssel" - tahtsin kinnistada teadmisi oma kolmepäevasest tripist Europealinna. Mul hea meel, et lugesin raamatu pärast käiku läbi, muid oleksin äkki oma väikse aja sees hakanud otsima Vahur Afanasjevi nimetatud pubisid ja väljakuid. Olen lugenud varem kaks "Minu ..." teosekest. Brüssel oli kõige rohkem romaani moodi. Olid kindlad tegelased ja eneseiroonia, algus ja lõpp. Sain linna kohta teadmisi juurde. Ja ma ju kollektsioneerin tobedaid sündmusi, õpetlikke lugusid ja mälumängufakte.

Mu maailmavaade kindlasti erineb kirjaniku omast, nt külmutatud juurviljad meeldivad mulle väga ja nii imelik kui see ka pole, ma tunnen seal päris maitset. Struktuurist muidugi ei oska kõnelda. Pole porgandit mikroskoobi all vaadanud ei enne ega pärast külmumist. Isegi läbi luubi pole köögivilju silmitsenud. Ma pigem see sööja, kes kõhtu täidab ja silmadega harva sööb. Samas jagan tema mõtteid suitsetamise kohta, suhtlemisel oluline tegur. "Sigaretid on küll peenikesed pulgad, aga inimestevahelise suhtluse algatamiseks ja hoidmiseks toimivad need jämeda naftajuhtme efektiivsusega." Ja kahetsuse kohta arvan ka sarnaselt.

Tegelikult oli hea lugemine. Eriti meeldis, et aeg-ajalt sain panna kirjeldused geograafilisse paika ja meenutada erinevate parkide ja hoonete välimust. See raamat andis usu tagasi "Minu" tüüpi raamatutele. Ehk nendele teostele, kus räägitakse enda muljetest, kogemustest ja elust.
Mulle meeldib iroonia. Kui nüüd enda üle nalja viskan, siis kõneleb minust üht koma teist see, mis ma tekstist siia kirja panin.

Tegelikult ma kogun ka tsitaate.