29 January, 2012

Tähtsad inimesed nr 2



Siiski, tähtsate inimeste nimekirjas oleks ka Allar Levandi. Ma pole vist ammu lugenud sellist raamatut, mis minu tundeelu pea peale ajab. Üle kolmanda lehe haarasid pisarad ja kurgukibedus enda võrgustikku. Allar Levandi, Paavo Kivine "Hüvasti, sõbrad" (1994) oli raamat, mida mõtlesin lugeda juba siis, kui uue lainena elulood hakkasid uksest ja aknast sisse sadama. Tahtsin teada spordimehest, keda lapsepõlves samastasin ideaalse inimesega. Miks? Mine võta kinni.

Pole ka midagi uut siin päikese all - 20 aastat hiljem avaldatud biograafiad ja autobiograafiad on kasutanud sarnaseid võtteid. Tundub ainult, et Allari raamat on vähem viimistletud, seetõttu ka ehedam ja maalähedasem. Isiklikum??? Või siis see, et ta ei öelnud peaaegu kunagi millelegi ei ja siis pidi ennast seetõttu raamatusse raiuma. Nagu teada, raamatust enam välja ei saa.

Tema sõnavara ja võrdlused on ka praeguses kontekstis kasutatavad. Tema mured sobivad tänapäeva spordimaailma, tema suhtumisega mine tea, kas tänapäeval oleks olümpial medalit saanud. Seda tähtsaimat medalit. ... minu jaoks ...

Raamatu tegelasteks olid lapsepõlvest tuntud mehed: Sulzenbacher, Ofner, Lundberg ... Ikka mõnus igatsus tuli hinge. Ei, ei tohi unustada, et paremad ajad on veel ees.

"Mina olen ikka nagu Gorbatšov - astun hõlmad lahti rahva sekka, käsi pihku, panen pada, naeratan, ütlen, et tore on ja aina toredamaks läheb..."
"Kogu karjääri kestel võitles minus laiskus kohusetundega."

Üle tüki aja olen õnnelik, et sündisin just siis, millal sündisin.

Paanika



Teraapiline võte üles kirjutada 5 enda jaoks tähtsat inimest kulmineerus täna ühe nimega. Mina tahaksin olla Novak. Hommikul oleks veel Allar Levandi ka valiku variandiks olnud, kuid siis ma ei olnud üle komesaja kilomeetri autos istunud. Mõtlesin, et pean kihutama, et tennises Austraalia finaali näha, aga jõudsin 200 kilomeetrit sõita, kodus külmikut kiruda, uuesti autosse potsatada, et minna suurlinna uue külmutuskapi jahile. Tagasi tulles mäng veel käis. (Mina sõitsin 300 kilomeetrit ja nemad muutkui mängisid ja mängisid - 5 tundi 50 minutit.) Millised mehed, eks mul jätkub ka Nadali jaoks kiidusõnu, kuid emotsioonid purskusid ainult selle teise mehe peale. Ikka tahaks tema olla küll :)

Minu idee, et ennast saab ravida kirjutamisega, mida keegi nagu nii lugeda ei viitsi, sai tõenduse Tartus Sadamateatris "Paanikat" (autor Mika Myllyaho) vaadates. Ei läinudki suurte ootustega kohale, tahtsin kerget ja naerutavat etendust. Sekund enne näitlejate lavale tulekut jõuti mind veel hirmutada, et üks meestest pidi porgandpaljalt rahva ees ringi jooksma hakkama. Seda hetke jäin ärevusega ootama. Ületas mu lootused. Olin veendumusel, et mees korra vänderdab ja veiderdab ilma riieteta, maksimum 30 sekundit, aga toimus miski pikk stseen. Kahjuks ma ei saanud väga täpselt aru, mida konkreetne tegevus tervikule juurde andis. Ega ma muidugi väga detailselt kõike ei vaadanud ka. Kohati miski ikka häiris. Ja ma pole oma meelest vanamoodne variser.

Joni tegelaskuju mulle meeldis. Tema naisteprobleemi lõpuni ei avatud, aga see, mis paista lasti, oli minu maitsele mees. Väheke liiderlik, väheke ambitsioonikas, palju abivalmis, üldiselt ilueedi ja mitte just kõge tugevam süveneja.
Insener Leo suguseid inimesi olen kohanud küll ja küll. Raivo E. Tamm tegi ta ainult kohmakamas ja komöödiatunnustele vastavamaks. Kuigi päris elus saab ka nendega nalja.
Max jäi minu jaoks kõige kaugemaks, kuigi tema organiseeritusega suudan ennast kõige paremini samastada. Tunnete endale hoidmine ka rohkem minu teema.
Aga äkki olidki ühe inimese erinevad pooled .... ja vastuolulisus nende vahel selle kuulsa paanikahoo esile kutsubki? Tundsin ju ennastki kõigis kolmes ära.

Etenduse kohta ei ütle rohkem midagi. Sain seda, mida enam-vähem eeldasin, pluss mõne liiga pika dialoogi (mis oli rida monolooge, mida lihtsalt esitati järjest). Järgmisena panen kirja 100 toredat elementi oma elus.

Arva, mis on esimene - see, et Sa kunagi olemas olid.

26 January, 2012

Seikluseihalus



Vaatan oma noori sõpru ja tunnen armukadedust. Näen, kuidas nende päev on täis väikseid seiklusi, liblikaid kõhus, suurel hulgal emotsioone. Pisikesest elemendist saab teha päeva sündmuse. Ühest otsa vaatamisest terve nädala elumõtte. Ja siis suudavad veel imestada asjade üle, mis minu jaoks kuidagi ei tekita suurte silmade efekti. Targutan veel, et alati tuleb mõelda, et parimad päevad on ees, et motivatsiooni hoida. Aga mida Sa hoiad, kui tossss on väljas (nuh, toss sees muidugi oleks suisa tappev) ja häid uudiseid ei tule ega tule. Ega enne ei saa asjade ja inimeste tähtsusest aru, vaid siis kui need kaovad või eemalduvad. Aga kui nüüd mõistujutust maa peale tulla, siis olen näinud meditsiini mitteimesid ja posijate saamahimu. Millesse siis uskuda, kui tahaks, et seekord võidaks inimene??? Looduses kõige suurem eksiteeriv jõud pidi olema tahtejõud ja vikerkaarejõud. Nendesse ma hakkangi uskuma.

Tahan ka käte värelust ja õhetust põsel. Tahan ka sõprade seltsis löögastuda ja vööraste seltsis särada.

Studeerin endiselt veel iirlaste hingeelu kallal. Tundub, et nemad võtavad kõike huvi ja väikese napsuga. Frank McNally "Sellised nad on ... iirlased" hakkas kuidagi kinnitama minu muinasjuturaamatulist arvamust nendest saarlastest. Samas seda kõike ma ühe nädalaga koha peal ei näinud. Mulle meeldib, et autor on eestlaslikult välja kookinud fakti enda rahvuse kohta. Sigmund Freud olevat kunagi väitnud, et iirlased on ainus rahvus, keda ei saa psühhoanalüüsiga aidata. Kas ei meenu kohe Hemingway näide, et igas lõunamere sadamas on üks eestalane, kes uudiseid kogub. Nii kodune tunne tuli peale. Me pole ainsad, kes näpuga järge ajavad. Iirlastel muidugi seda lihtsam teha, sest isegi O´Bamal on juured sellelt saarelt. Ja veel .... mmmmmm ..... "...kui pangakontol on kaheksasada aastat rõhumist, võivad iiri kirjanikud intressidest vabalt ära elada." Jälle tuli tuttav ette. Mul on tunne, et juudid peavad veel kõvasti pingutama, et meilt teistelt kannatamise monopoli kätte saada. Kõik kannatajad on head kirjanikud.

Kas need teadmised aitavad mul rolli sisse elada? Või pean veel midagi olulist teadma ...

Äkki tuleb homme seiklus...

22 January, 2012

Muinasjutt



Maailmas on palju huvitavaid raamatuid ja lugusid, aga mina lugesin Iiri legende ja muinasjutte. No nii pool juhuslikult otsustasin, et teen selle puudujäägi tasa. Vahepeal mõtlesin, et äkki oleks pidanud enne Iirimaale reisi seda tegema, aga tegelikult ei muutunud midagi. Kogumiku nimi on "Kullakaevanduste kuninganna". Esialgene ehmatus oli suur. Palju negatiivsust. Keegi sai kurja pilguga teise elule õnnetuse kaela kutsuda ja vaimud puht füüsiliselt peksid tavalisi inimesi läbi. Need tavalised inimesed polnud negatiivsed tegelased, vaid vaimud olid!!!! Esimesed legendid ja muinasjutud olid vanemad kui hilisemad. Öeldi, et juhtusid kuninganna Elizabethi ajal. Samas oli segadust tekitav suur kartuli kasvatamine ja tekstis mainitud, et vaimud rääkisid puhtas inglise keeles. Aga eks ma nüüd võtan Iiri päris ajaloo käsile ja uurin seda tagapõhja. Nii pool juhuslikult.

Kurjad silmad olid eraldi teemaks. Eriti meeldis vanasõna: "Ärgu punajuukselise naise pilk sinul puhaku." Kas Iirimaal pole mitte kõige suurem punapeade konsentratsioon???

Eriti õõvastav oli lugu või tegemisest. Selleks, et suuremat portsu saada, tuli segada toiduainet surnud mehe käega. Loomulikult polnud see ühiskonna poole heakskiidetud vahend, aga nad olid sellise asja välja mõelnud ...

Poole raamatu pealt läksid muinasjutud seikluslikumaks. Tekkisid õnnelikud lõpud, armastus, kangelased. Siis kasvas lugemismõnu. Sellised lood tekitavad alati hea tunde, unistused tekitavad endale ka tunde elamisest. Ja äkki juhtub minuga kunagi midagi millest saaks olematutele lastelastele jutustada. Keegi suurest süvenemisest hüüataks eivõiolla. Või võõras seltskonnas häbelikult poetab moka otsast, see oli minu vanaema.

Aga asja iva vist selles, et kaante vahele sattunud juhtumised on tõlgitud erinevate autorite kogumiksest ja erinevatel autoritel on olnud erinev eesmärk. Ühed siis tavaliste inimeste lood, kes elavad kõrvuti töö ja vaevaga, mille tasuks tahaksid saada rikkusi ja teiselt poolt kuningad ja kuningannad. Iirimaale neid väga palju ei mahu, seetõttu olid tegelasteks ka naabrite kuninglikud pered ja veel kaugemalt kuni Pärsiani välja. Seda ma ei tea, kus see väga kauge meri võiks asuda.

Oli ka üks humoorikas lugu, kuidas halvatud naine suurest hirmust jooksma sai. Too erineski teistest kõige rohkem. Tegelikult polnudki midagi üleloomulikku. Nojah, lõpp ju oli...

Aga päriselt oli muinasjuturaamat nagu ikka, lihtsalt pole ammu sellisesse maailma oma pilku keeranud. Tagasi vaatena tulevad meelde, kuidas lapsepõlves sai neelatud a la "Jukakiiri muinasjutte" igal õhtul peale kriminulli lugemist. Unenägude parandamise eesmärgil.

Kas see avas mulle natuke iirlaste maailma - sama palju kui vaeslapse ja käsikivi lugu avaks minu maailma.

"Ciad ja Tumesilm elasid kaua ja õnnelikult, ja mingu teil ja minul sama hästi."

14 January, 2012

Sõnatu



Mõtlesin tükk aega, kas ma sellest raamatust üldse kirjutama hakkan. Aga kui juba üles sai ärgatud ja arvuti taha istutud, siis võib ju need paar mõttelõnga, mis teosega seostuvad, üles märkida. Hetkel on vist moes ajakirjanduslikud mälestused. Mõnikord võib täpsus kaduda ilusate sõnamängude taha. Pole vist mõtet tiirelda ümber põleva kuuse (nagu ütles jõulude ajal üks mu sõber) ja konkreetne pealkiri siia trükkida. Samas sellisele sissejuhatusele võibki järgneda ainult üks raamat ja see on Vahur Kersna "7x7".

Pooli kirjeldatud telesaateid pole mina küll mitte kunagi näinud. Veerandist polnud midagi kuulnudki. Tegelikult olin vaadanud "Pealtnägijat" tema hiigelaegadel ja "Rännud Kersnaga". "öö-TV" sõnapaar on ka kuskil ajus olemas, aga seostub hoopis Arnold Schwarzeneggeriga.

Vat selle pärast ei tahtnudki raamatust midagi kirjutada. Mul pole midagi olulist öelda. Mitte seetõttu, et kui hästi ei taha kirjutada, siis sappi pole mõtet pritsida. See sinine meenutuste salmik ei tekitanudki minus emotsioone. Ei halbu ega häid. Vahur oli viisakas kõigi vastu, mõni pisike irooniakild, et asi ei muutuks liiga romantiliseks. Ega ma ei tahagi pidevat intriigi, aga raamatus ja filmis peaks see olemas ju olema. Nujah, aga ega keegi ei loe "7x7" sündmuste pärast ega ülesehituse tõttu, vaid pigem ikka selleks, et kõik armastavad härra Kersnat. Või õigus, mingit härrat ei olnud.

Mind hakkas närima kadeduseuss. Igal pool, kuhu inimesed lähevad, hakkavad neid jälitama sõnulseletamatult ootamatud seiklused. Inimesed võidavad oma geniaalsuse ja heasüdamlikkusega trobikondades sõpru. ... rääkimata andekusest ja sellest kuidas maailma parandatakse ... Missugusest rongist küll mina maha jäin?

Lõpetuseks - meeldis mulle Vahur Kersna enne raamatut ja meeldib ka peale raamatut. Vat see vist ongi põhjus, miks emotsioone ei tekkinud. Minu maailm jäi omale kohale. Seda ei raputatud. Ma ju tean, et toredatel inimestel juhtub elus toredaid asju, neil on armastusväärsed vanemad ja asendamatud sõbrad. Ja nad oskavad rääkida ja kirjutada. Ja kui ilmekad pildid!!!

"Kui sinu elust ähvardab saada raamat, on targem oma lugu ise ära rääkida."

10 January, 2012

Emotsioooonid



Hakkan muutuma sentimentaalseks, härdaks ja kurvameelseks vanainimeseks. Iga asi lööb rööpast välja, isegi see kui tuttav eila mainis, et tema küll ei uskunud, et ma nii nõrganärviline olen, et ei suuda televiisorist vaadata verist thrillerit. See krt polnud verine thriller, see oli puht maniakaalne alandamise ja vägistamise eksponeerimine uurimuslikus võtmes. Aga kui tavaliselt on ohvrid elutult reas, siis seekord ikka helendas ekraanil ka kogu tegevus oma võikuses. Ma pigem imestan kuidas seda filmi ja raamatut saab kirjeldada sõnaga "hea". Mul hakkas kogu ihu valutama. Väikse varba küüs ja kõige pikema juuksekarva ots. Teistest kohtadest pole mõtet kirjutadagi. Aga imestati, et ma ei suuda kultuuri nautida. Miks see kultuur nii kuradima valus peab olema?

Täna mängisime korvpalli. Ma ei saanudki aru, et midagi viga oleks olnud. Pesuruumis ennast pestes, aga kuulsin, et mehed kõrval ruumis analüüsivad kogu mängu. Üllatuseks leidsid ka meie kaotuse võtme. Need pidid olema minu nõrgad näpud. Need paremad mängijad pidid eeldama, et kui keegi ees kadjama paneb, siis mängib ta ikka kiire lõpplahenduse peale välja. Mina aga polnud võimeline pikki sööte kätte saama. Viskaja oli endast kõik andnud, arvestanud mu nõrkust ja palli kõrgema kaarega mu poole saatnud. Aga oh nisanäppe. Ma enamikel kordadel ei puutunudki palli, aga oh neid ludiseid sõrmi. Olgem nüüd ausad, ma tean oma nõrkusi ja ka seda, et olen nõrgim lüli platsil, aga kaasvõistlejad (tunnevad mu mänguoskusi mõni vähemalt kolm aastat) peaksid välja tooma ja mängima mu tugevuste peale. Ma ei hakka ju üks ühte tegema endast kolm korda suuremate poiste vastu, eriti kui neid on kaks. Seega siin tegemist ka söötja lihtlahendusega. Minu ülesandeks on ennast vabaks joosta omale sobivas viskekohas ja sooritada pealevise. Aga täna seda ei olnud. Parim mängija polnud vormis (ikka juhtub) ja teisel kahel puudub platsinägemus. Sain nüüd neile ka selja taga ära panna. See ongi kõige kurvem, et neist polnud meest mulle näkku ütlema tulla, mis nende mõtteid vaevas, vaid naiste kombel kiruda oma võistkonnakaaslast (mitte küll päris saunas, vaid pesuruumis). Mu solvumine oli nii suur, et esialgu kavatsesin nende ruumi joosta ja öelda mida ma nende koostööst arvan. Aga lõpuks valisin tönnimise kasuks. Ikka südamest ja tükk aega. Veel paar tundi tagasi olin veendunud, et ei mängi enam kunagi korvpalli ja ei suhtle enam reeturitega. Nüüd lihtsalt on tühi tunne. Nagunii õpin varsti tennise selgeks.

Teate - õnnelikud ja naiivsena tunduvad õnnelikud juhused on päris elust. Siiani arvasin, et hea fantaasiaga filmiautorid on need lood välja mõelnud. Aga siis ... Eila vaatasin jalgpalli, ei hakka seda analüüsima nagu loetud raamatuid, kuid narratiivi annan edasi. Maailma ilusaim mees anti laenulepinguga tagasi oma kunagisse koduklubisse. Eelmise päeva pressikonverentsil rääkis, et tema kiirus pole enam noorusega võrreldav. Tema vorm pole sama, mis tippajal, aga ta annab endast parima. Fännid uskusid ta sõnu, meenutasid tema vanu kangelastegusid. Algas mäng, kuid vanameister oli pingil - varumees. Tegelikult oli teada, et nii juhtub. 20 minutit enne lõppu pani peatreener ta platsile. Rahvas pinkidel hullus. Muide, seis oli null null. Plaksutati. Kümne minuti pärast lõi mees värava, mis viis võistkonna võidule. See polnud film, see oli päris elu. See oli selle aasta ilusaim sündmus, mis juhtunud "minuga". Muinasjutud on olemas. Ma tönnisin ja tönnisin ja tönnisin.

“It was like a story you’d tell some young kids about football,” Wenger said. “It’s not often like that in our game but sometimes it happens. It was a dream. He was already a legend here. He’s added just a bit more to the whole story.”

Äitäh, et kuulad mind!

08 January, 2012

Jälle üks lugu



Esimene raamat, millest see aasta kirjutan, on Andrei Hvostovi "Sillamäe passioon". Ilukirjandusliku teosena meeldis ta mulle küll. Sönakasutus ja sündmusterohkus tegid sellest suurepärase thrilleri. Kui aga keegi ütleks, et vaata asja kui mälestuste raamatut, siis muutuksin ma skeptiliseks. Usun kõike, mis juhtus, aga selgeid meenutusi neljaaastase poisi mõtetest... No ei. Teose ülesehitusse muidugi kõik sobis. Probleem ilmselgelt minus, ma ei mäleta, kus ma elasingi neljasena. Olen üpris kindel, et ma ei kasutanudki oma aju mõtlemiseks.

Aga päriselt mulle ikka meeldis. Eriti see egoistlik pool, et ma ei pea ennast enam materdama oma lapsepõlve pärast, isegi kultuuriinimene (nagu ta ennast kirjeldab) Andrei tegi idiootsusi varases põlves.
Iroonia meeldis ka. Raamatu kaane siseküljel olev ukse motiiv oli liiga otsitud sümbol, aga lihtsus pidi teinekord geniaalne olema, aga teinekord ongi ikkagi liiga lihtne.
Läbivaks teemaks on kurikuulus tehas, millest tegelikult autor suurt midagi ei teadnud.

Õnneks ta ei õigustanud enda käitumist, küll aga romantiseeris oma lähisugulaste oma.

Vahepeal panen kirja oma kõige lemmikuma koha:"...nood jooksevad järjest sada kilomeetrit ja tapavad seejärel kogu NATO baasi tühjaks vaid hambaorke kasutades..."

Tark mees, huvitav raamat.

Ja nüüd endast. Oli äratundmisröömu, oli paralleelide tõmbamist. Kuidas elukoht vormib meist need, kes me oleme. Andrei puhul tundus koguni, et Sillamäel oli suurem roll tema kujunemisel kui vanematel. Ja õde. Teda nagu polnudki. Või siis diskreetne valik elus olevast õest mitte midagi kirjutada, äkki ...
Lapse tegemised täiskasvanu võtmes tunduvad eriti filosoofilised ja oomenlikud. Seega täiskasvanud, kes te tegelete kujunevate isiksustega ...

Kui ma vanaks jään ja targaks saan ning kirjutamisoskustega lasen ennast õnnistada, siis panen oma eluloo pealkirjaks "... miraakel".

Olukorrast ajus



Täna kirjutan asjadest, mis mind ja paljusid teisi häirivad. Homme plaanin kirja panna raamatuga tekkinud mõtted.

Spordisaali riiuetusruumis on naisterahvastel pidevaks kõneaineks, miks antakse kapid, kuhu riideid panna, inimestele järjest. Pole ruumi liikuda paremale ega vasakule, kui üks avab ukse, siis automaatselt sellega sulgeb teise inimese ligipääs rõivastele. Istumisruumi puudusest pole vaja rääkidagi. On küll keeruline olukord, aga mitte väljapääsmatu. Ma võin enda katmisega tegeleda ka vaba pingi ees. Alati kraban kiirelt oma nänni ja lähen vaiksesse nurka. Järelikult peaksin ikka järjekindlalt pükse jalga sikutama kitsas kohas, kus saan küünarnukiga susata enda kõrval olevatele lühematele sportlastele. Ja siis vabandavalt naeratada ja küsida võtmeküsimuse:"Miks antakse kapid järjest?"

Aga nüüd päris võika teema juurde. Mõnikord näen sellest isegi öudusunenägusid. Inimesed saunas higistavad. Normaalne. Aga osa neist hakkab oma märja käega üle oma märja ihu nühkima, aga hääleks tuleb miski ühtlane ludin. Nägu nälkjad võiksid teha seksimise ajal. Vat selline pilt mul ette tulebki. Kananahk tõuseb ihule ja see ludistamine pole erand, pigem norm. Luta-luta-luta-luta. Ja suvel vaata, et maasikaga nälkjat suhu ei topi. Öuduste tipp.

Eila käisin külas. Toimusid erinevad vestlused inimlikel teemadel. Ja nagu välk ja pauk. Jutuks haigused ja arstid. Tulid tõestisündinud lood sellest, kuidas arstidele on makstud. Selle eest, et üle vaataks, tänutäheks, et üle vaatas ja selle eest, et parema pilguga läheast haiget vaataks. Ilgelt palju vaatamist. Aga tegelikult Hippokratese vanne? Ja nüüd tuli meelde, et samas olukorras olnud minu lähedased on kõike sama teinud. Tulevad meelde ajad, kus see kõik oli jutuks. Tehti ka tegusid ja siis ikka varjati. Nii tugevalt, et mul oli see kuidagi oma ajust kadunud kuni eilse õhtuni. Mu vestluskaaslane avaldas lausa oma numbrid, mis ta arstidele maksis oma isa ravimise ajal. Ja loomulikult läks ikka nii nagu ...

Mis maailmas toimub? Aga mina üritan ikka asju ausalt ajada. Kasvõi närvid krussis, aga üritan.

Veel üks selle aasta lubadus, tennist tahaks hirmsasti mängida.

04 January, 2012

Uus



Pühad on selleks korraks läbi. Aasta on ka läbi. Paar päeva käib veel inimeste kallistamine ja siis saab see pull ka läbi. Seekord ma aasta kohta kokkuvõtet ei tee, oli mis oli, aga proovin suunata seda, mis tuleb. Seega hakkan püstitama kõikvõimalikke eesmärke:

1. joosta 1000 kilomeetrit aastas, kasvõi 7 kilomeetri kaupa;
2. siiski minna ja vaadata see 3D film ära, kasvõi üksi;
3. disgolfis saada rajad alla 80 (Pärnu, Keila), kasvõi 79;
4. õppida midagi uut ja rakendada seda, kasvõi akrediteerimist;
5. olla valmis tuumasõjaks, kasvõi ainult tikkudega.

Nüüd siis tean, mida tegema pean. Harjutama, harjutama ja ainult harjutama ja siis tikke ostma.

Muide, mulle tehti eila tööpakkumine. Täiesti lambist ja see ajas mu natuke endast välja. Rikkus mu rahulikult kulgevat (tegelikult valetan) elu. Lihtsalt ei taha tegeleda veel ühe viisakusküsimusega. Kuidas ära öelda. Võib-olla kuu aega tagasi, oma solvumise tipphetkel, ma oleks kohe nõus olnud. Sidunud vanas kohas otsad kokku ja väikse pisara saatel oleks uude seltskonda ennast istutanud. Nüüd on olukord teine. Palju asje on juhtunud ja olen saanud ka lisaülesandeid, mis mulle tunduvad huvitavad ja harivad. Seega otsus on kindel, aga selle väljakuulutamine ebamugav. Nagu ikka sellised asjad.

Ahjaa ... ma pean ju paari päeva jooksul ühe teema suutma välja mõelda. Sellise, kus saab kostüümid selga ajada ...

Hakkame siis elama ...