Eduelamus

Hirmsati tahan kirjutada. Kaks pöördelist sündmust on juhtunud kahe päevaga. Need on tõesõna minu elu muutvad, väärtushinnanguid kõigutavad. Tegelikult kasvas natuke mu enesehinnang. Alustan värskemast ja sellisest, mis ei sõltunud minust karvavõrra, oleks kodus istunud, oleks teised inimesed ikka oma kogemuse kätte saanud. Käisin kohalikus raamatukogus kohtumas kirjanikuga, kellest lubasin kirjutada kunagi oma presidenditöö. Ei taha küll praalida, aga olen ta teostega kursis kuni avaldatud kriitikani välja ja tema enda elulookesed ka kohusetundlikult ajalehtedest läbi lugenud. Selles suhtes ega mul täna uut infot ei tulnud, ainult kontakt oli vahetu, ei helendavat ekraani ega krabisevat paberit. Tegelikult ikka üks üllatus kerkis ka pinnale, talle nimelt meeldib film "Püha Tõnu kiusamine". Rääkige mulle kui tahes puhtast kunstist ja filmimise eripärast, aga siiski arvan, et selles vallas ma ei jõua kirjanikuhärraga ühele arvamusele. Jäägu kasvõi presitenditöö esitamata. Räägiti teatrist, raamatutest, töö tegemisest, kolleegidest. Ja jälle sain aru, kui võrratu on inimene ja milline tahtejõud sunnib meest hommikust lõunani arvuti taga oma väljamäeldud tegelasi sönadega tegutsema panemisele. Ilukirjandus siiski päästab maailma.

Meenub ühe kolleegi märkus, et raamatulugejad valitsevad telekavaatajate üle.

Ja teine veel sügavam kogemus inimesega, kellest olin loonud ülbiku kuvandi, osutus eelarvamusi lõhkuvaks. Sõitsin päälinna oma elu kolmandale ametlikule tööintervjuule. Miks ma seda tegin? Ausalt. Peale suurt (kolossaalset) solvumist ja pudelit veini saatsin oma CV kohta, kus arvasin, et jääb teiste tugevate ja sobivate elulugude raskuse varju. Aga ei, mulle helistati (vaatamata sellele, et kolmel esimesel korral ignoreerisin vöörast numbrit) ja kutsuti kohtamisele. Hiljem vestlusest selgus, et ega ta rohkem poleks minuga enam kontakti otsinud (hakkas mind ülbeks pidama), tal oli valida 57 inimese seast. Kõik see kontakt oli huvitav, tervitasime kui vanad tuttavad, noh, aga ma ju peaaegu tunnen teda, olen tegemistega kursis ja jälgin ikka igapäevaselt tema toodangut. Mulle tehti selgeks, et olen huvitav, CV on kõnekas (tegin ju selle vastavalt vajadusele ja normidele ehk siis aabiku järgi). Ma vadistasin ja vadistasin ja vadistasin. Ühesõnaga üllatavalt ei ole mul suhtlemisprobleeme ja seda mainiti ka teiselt poolelt.

Mis veel ... Mu häältemälu ei vedanud mind ka seekord alt. Telefonis mees ei tutvustanud ennast, aga ma teadsin, kellega ma räägin. Olin ju seda häält vähemalt korra kuulnud.

Sõitsin koju ja olin nii rahul, et selle sammu astusin. See õpetlikkus ja et ma oskan ennast märgatavaks teha isegi paberi peal. Kõik pole veel kadunud. Tulemus mind niiväga enam ei huvitagi.

Eduelamus on pisiasjades.

Aatomtuumapohmakas koos kõigi lisadega

Aatomtuumapohmakad on selleks head, et süüvida kõigi oma võimaluste raames televiisorisse. Muidu oleks äkki laupäeva asjalikult õues sportides veetnud, aga nüüd sain mõne lisateadmise inimeste orjaks müümisest, maameestest, kellel pole naist, mister Anguse lõpututest seiklustest ja midagi jäi kindlasti veel nende WCs käikude ja tukastamiste vahele. Mul on tunne, et janu on neli päeva hiljemgi.

Lõppematud konverentsid on selleks head, et oma ülejäänud aega paremini hinnata. Lihtsalt ennast sealt aatomtuuma kassiahastusest välja rabeleda ja hoopis teistsuguses ringkonnas reklaamida. Loomulikult ei müü inimestele põrsast kotis ja alustan oma tutvustamist sellest, et kõige suurem joodik, keda Sa täna siin näed. Õnneks see ei ajanud kedagi naerma, muidu oleks tundnud, et mu probleemi (pohmelli) alahinnatakse.

Tööpäevad on selleks head, et saab tööd teha. Enam ei pea omaette ennast kiruma. Olen avastanud, et see kõva häälega enda siunamine on sama süvenev haigus kui võõras keel, mida meelesegaduse hetkel kõnelen. Vahepeal tundus juba, et olen korras, aga ei maksa ennast meelitada.

Töökaaslased on selleks head, et nad oskavad teha sellise komplimendi, mis sunnib korraks unustama aatomtuumapohmaka. Päriselt ka.

Oh, süümekas, oh süümekas.

Nobel

Surm kiikab mängu.
Mul on raske käik, mõtlen.
Tal lahendus käes.

...

Ennäe, istun siin
kui kaldale veetud paat.
Õnnelik olen.

Minu huvi igasuguste auhindade võitjate vastu viis sinnani, et uurisin LR ilmunud Tomas Tranströmeri "Suur on mõistatus" ja "Mälestused seiravad mind". Eriti paks teos ei olnud, pigem lahja. Lõppsõna lugedes sain aru, et mees polnudki produktiivsuse musternäidis. Haikude tähenduse üle võiks ju diskuteerida, aga arvan, et võin ikka peris rumal välja paista. Valisin kaks oma meelest kõige erinevamat välja. Peale nende jäi kummitama lause, et timukas on ohtlik, kui tal igav on.

Lood, mis ta oma lapsepõlvest oli kirjutanud, meeldisid mulle väga. Südamlikkus ja mõistmine kumas nendest. Rääkis oma õpetajatest, paanikahoogudest, kasvamisest ilma isata. Tundus, et sõjaaegses Rootsis polnud elu sugugi nii liberaalne kui ma oleks tahtnud mõelda. Õpetajad võisid õpilast tutistada, lahtise käega lüüa??? Meenus ka lugu ühest mu tuttavast rootsalasest, kes ütles, et isegi nende maal pidi ta oma vasakukäelisuse välja ravima.

Tomas Tranströmer kirjeldab põnevalt oma lapsepõlve hobisid - putukate korjamine, raamatukogus täiskasvanute raamatute lugemine (maateadusteemalised), inglaste ülistamine Teise maailmasõja valguses.

Ega ma seda luulet ikke ei mõista, aga ju see on minu rist kanda. Ja õnneks ei jaga ma Nobeli kirjanduspreemiaid. :)

"Oli üks liik südametuid täiskasvanuid, kes kogu aeg pidi juhtima tähelepanu minu veidrustele."

Ja mäel nosisid kitsed tuld?

Milline mees

Sain teada elu parima solvangu: "Ta ei suudaks joomingut organiseerida isegi pruulikojas." Ja mitte ainult seda. Ranulph Fiennes "Hull, halb ja ohtlik tunda" pani mind ikka ja jälle imestama inimese suuruse ja võimu üle. Oma saavutused (missugused saavutused?) kahvatusid olematuks. Ühesõnaga väärtushinnanguid muutev raamat. Teose tagakaanel on öeldud, et mees elas inimvõimete piiri. Mu meelest ikka kaldus tugevalt sinna teisele poole. Oli eliitsõdur, Omaani sultani sõjaväes, käis mõlemal maailma nabal, ronis mägedesse ja jooksis ja jooksis ning seikles ja seikles.

Eriti sügavalt jäi meelde lugu kuidas Ranulph jõhvsaega oma külmunud ja mumifitseerunud sõrmeotsad eemaldas. Enne sättis ikka näpu korralikult kruustangide vahele ja operatsioon algas. Ja mina pirisen siin väikse kääriga tehtud sisselõike üle. Seitse maratoni järjest peale südameinfarkti. Iga päev üks erinevas maailmajaos (mitte, et ma teaks mis see veel on). Ja ma treenin siin, et oma elus ühegi saaks maha joostud. Võitlus kõrgusekartusega toimus ikka mägedes kõige järsematel nõlvadel (Eigeri tipp). Milline mees ... Milline tahtejõud ...

Kõike seda saatsid inimlikud tragöödiad ja juhtumised. Vägikaikavedu maksuametiga, kalliste inimeste surm. Kõikidele eesmärkidele mittejõudmine. Ja see on autobiograafia mitte ilukirjandus, seega mu kaasaelamine oli kõiki emotsioone haarav. Lõpuks tekkis tunne, et mu piiratuses nagu mõistaksin seda meest, nagu oleks sõber või nii. Tahaks teda katsuda, et kas on päris inimene. Või äkki pole mina tõeline, selline vatipreili.

Raha teenib loengutega. Kuulaks neid hea meelega. Mulle tuli aga kogu selles jorus meelde see, et üks mees ronib mägedes mööda 90kraadist seina üles 61aastaselt, aga teisele pole antud olla isegi tubane vanaisa 54-aastaselt.

"Komitee on rühm inimesi, kes üksinda ei tuleks millegagi toime, aga koos otsustavad nad, et midagi ei saa teha."

"Poole ekspeditsiooni rõõmust moodustab selle kavandamine ning hiljem vanade sõdurite kombel meenutuste jagamine."

"Elu mis tahes füüsilise koormuseta pole üldse mingi elu."

Inimene on võimas.

Vincent

Minu saavutused on kõnekad. Lõikasin endale täna kääridega väiksesse sõrme. Ja ikka selliselt, et veri pritsis. Oleks näpp teistpidi olnud, siis tõenäiliselt oleks jupp põrandal.

Milline ilus sügisene ilm. Tuul puhub ja värvilised lehed liuglevad mööda tänavat. Mõni tolmukübe on ka silma kihutanud, aga see ei vähenda sügise ilu. Paksude riietega õues olla ja lihtsalt vaadata toimuvat - sahistada jalgadega läbi pruunide lehtede. Mäletan, et kunagi oli mul ka taoline päeviku sissekanne (kiviajal). Pargis, sügisel, noormehega, madala kontsaga saapad (muidu oleks meesterahvas must liiga palju lühem olnud), ja lohistasime jalgu, sah-sah-sah. Nüüd muidugi on sellel kõigel teine tunne, aga mitte väärtusetum. Saab mõelda, mis on saanud sellest noormehest. Ja kas talle ka sügisel sama pilt meele tuleb.

Eila käisin Tallinna Linnateatris "Vincenti" vaatamas. Lugu rääkis Vincent van Goghi kolmest Londoni aastast. Emotsionalne mees, ratsionaalne peretütar, depressiivne perenaine ja elujaatav käsitööline (unistusega kunstnikuks saada). Ja jälle ma nägin kuidas armastus võidab maailma, muudab väärtushinnanguid, annab silmale põhjuse särada, paneb ennast teostama. Milline kõikvõimas relv? Järelikult ameeriklastel seda hetkel pole, sest on sõdinud Afganistanis kümme aastat ja lõppu ei näi tulevat.

Ma pole just suur kunstinautleja, aga van Goghi värvilised pildid mõjuvad ka minu melanhoolse mõttemaailma jaoks positiivselt ja reaalsust unustavalt. Etenduses muidugi oli närvilisi episoode, mis mu toolil nihelema panid. Õde Anna oli liiga tahumatu ja taktitundetu. Vincent liiga plahvatusohtlik. Ei osanud tema oma muret ega röömu varjata.

Perenaine Ursula Loyer mulle meeldis. Ta oli oma leinas ja kurbuses ikkagi nii loomulik. Ei osanud kirjeldada oma masenduse ja kibestumise põhjust, aga tundis, et olemas nad on. Leidis korra oma õnne. Kandis heledaid riideid ja naeratas. Ja siis kustus kõik taas. Vincent lahkus ja isegi mitte selleks, et joonistama hakta, vaid lihtsalt.

Kojusõidul mõtlesin, et näitlejad on kõikvõimsad. Nad tunnevad oma tegelaskuju häbi, tema armastust ja kurbust. Annavad seda edasi selliselt, et mina tunnen ka. Tahaks isegi aidata. Üksindus kaob, sest näen, et see mis toimub inimesega, on ka varem olemas olnud, seda suudetakse kirjeldada ja leitakse näitamisväärse olevat.

Huvitav, kas selline lugu oli Vincenti elus päriselt?

Naine ei saa vanaks seni, kuni ta armastab ja on armastatud.